Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saa iial olla liiga hoolikas. Selles vankris olev rikkus võiks ühe selli saatust lõplikult muuta. Samas pole ma kohanud veel varast, kes nendest jagu saaks.” Peter naeratas endamisi, kuuldes lukukeelte avanemise hääli klõks, klõks. Tema lemmikhelid.

      Kui kübarameister lõpetas viimase luku avamise, avas ta vankriukse ja nõjatus sisse. Sel hetkel, kui uks Peteri ninast mööda lendas, kiirenes ta pulss. Ta oli õppinud kümne aasta jooksul eristama hõbeda, elevandiluu ja vääriskivide lõhnu – kuid miski ei lõhnanud nii väärtuslikult kui see, mis iganes seal vankris peitus. Seni, kuni mees oma saaki ära paigutas, pani Peter meeled tööle ja imas sisse igat üksikasja vankri kohta: kui suur on ruum, kui tugev põrand, kui vägev saak.

      Kübarameister sai valmis, sulges vankriukse ja lukustas taas kõik lukud. „Kindel ja kombes,” ütles ta käsi tolmust pühkides. „Ja ära arva, et olen sind unustanud. Siin on midagi su vaeva eest.”

      Ta viskas väikese mündi, mille Peter otse õhust kinni püüdis. Mees vilistas tunnustavalt. „On sul alles refleksid. Kes sellise osavuse juures üldse silmi vajab?”

      Peter pööras münti sõrmede vahel. Raskest metallist tehtud mündi keskele oli lõigatud auk. „Annaks silmapilguks oma käed, kui see tähendaks, et võiksin näha,” ütles ta.

      „Jajah, ma ei kahtlegi selles,” pomises kübarameister vaikselt. Hetkeks kuulis Peter, kuidas tema kõris midagi pingestus enne, kui mees köhatas ja oma käsi kokku lõi. „Tead, Alistair, ma suren, kui ei saa üht toopi. Kas sa valvaksid palun mu vankrit seni, kuni kõrtsis janu kustutan? Selle sisu on väga eriline ja ma ei taha, et see vale inimese kätte satuks.”

      Peter ei suutnud uskuda, et see saabki olema nii lihtne. „Noh, eks ma võiks…”

      „Vaimustav. Teadsin, et saan sind usaldada!” hüüdis mees juba teel olles.

      Kui kübarameister kõrtsi verandani jõudis, keeras ta ümber ja vaatas poissi kaugusest. „Oli au teha teiega koostööd, Osav Peter. Palvetan, et kohtuksime taas varsti.” Seda öeldes kergitas ta mütsi (õigemini mütse) ja kadus läbi ukse.

• • •

      Kübarameistri vankri lukkude muukimine võttis Peteril tubli tunni. Kui tal lõpuks õnnestus sisse murda, leidis ta kukru nii, nagu kübarameister selle sinna jättis. Sealt valgus münte üle – raha oli piisavalt, et hr Seamus oleks terve kuu rahul.

      Ent tema tähelepanu köitis miski muu. Kui ta juveelidega kaunistatud koti poole küünitas, riivas ta käsi lihtsast puust karpi, mis polnud suurem kui leivapäts. Kaanel polnud mustreid ega ornamente, ainult väike vasest lukk. Peter puudutas lukuauku ja kogu tema keha läbistas värin. Ta teadis, et see oligi asi, mida ta oli enne haistnud, midagi haruldasemat kui kõik seda ümbritsevad rikkused. Erinevalt odavatest mütsidest paistis see karp tõesti pärinevat kusagilt teisest maailmast – mingist paigast väljaspool kaardi piire.

      Peter kõhkles. Vargakotis oli ruumi vaid ühele, mis tähendas valikut. Kukkur täis vara või karp täis… salapära. Enne, kui teda jõuti märgata, napsas Peter karbi ja kadus vihmahoogu.

      Kümne minuti pärast hiilis poiss mööda magavast Mõrvarist ja tippis kikivarvul nii kiiresti kui võimalik keldritrepist alla. Päike peaaegu loojus ja tal polnud palju aega, kuni hr Seamus saadab ta tagasi linna majadesse sisse tungima. Ta oli kurnatud, kuid ka põnevil. Peter põlvitas keldrinurka ja võttis kotist puust karbi. Ta naeratas ja hingas sisse rikkalikku, kopitanud lõhna. See oli magus ja joovastav hõng, midagi sellist polnud ta varem tundnud. Iga sammuga koduteel oli lõhn muutunud tugevamaks. Nüüd suutis ta seda vaevu taluda.

      Peter kuulatas trepi poole ja veendus, et on üksi. Kui tal veab, jõuaks ta karbi sisust osa kõrvale panna enne, kui ülejäägi hr Seamusele annab. Ta painutas oma nimetissõrme ja libistas selle otsa lukuauku. Klõps. Lukk avanes. Ta kergitas kaant ja kobas sisemust.

      Karbis oli kuus muna.

      Peter kortsutas segaduses kulmu ja libistas taas käsi üle siledate koorte. Polnud mingit varandust, ainult tavalised kanamunad. Ta kratsis kukalt. Pärast kaane avamist oli imelik lõhn läinud aina tugevamaks, varandus pidi olema kusagil siin. Ta kompis karpi ja otsis õmblust või märki peidetud lahtrist.

      Peter võttis ühe muna sõrmede vahele ja tõstis nina juurde. Lõhnas väärtuslikult – isegi hinnalisemalt kui kuld. Aga kuidas saab nii olla? Ta hõõrus siledat koort põse vastu. „Mida sa seal sees varjad,” sosistas ta.

      „Ussike!” Hr Seamus ilmus uksele. Ta müristas trepist alla, Mõrvar tema kõrval. „See sisse vehitud juurviljakraam on läbi ligunenud,” ütles ta sülitades. Ta hoidis käes poolt suvikõrvitsat, teine tolknes pooleldi ta rõvedast suust.

      „Väljas sadas,” ütles Peter karpi sulgedes ja jalule tõustes. „Kõik liguneb vihma käes läbi.”

      „See pole ettekääne!” Hr Seamus lennutas suvikõrvitsa Peteri pea poole.

      Poiss võinuks kergelt eest põigata, ent oli ammu õppinud, et enesekaitse ajas hr Seamuse vaid veel rohkem vihale. Kõrvits tabas ligase plärtsuga ta kõrva.

      „Ega ma sellepärast alla tulnud.” Hr Seamus klobistas treppidest alla ja lakkus näppe. „Kuulsin, et sadamas askeldas täna kõva rahvasumm – tahan oma saaki.”

      „Seal luusis liiga palju teenreid. Sain vaid selle,” ütles poiss ja pakkus augustatud münti.

      Ärge unustage, et Peter seisis väga pimeda keldri kõige niiskemas nurgas ja just seepärast ei näinudki hr Seamus kübarameistri karpi kuue erilise munaga. Mõrvar aga, kelle haistmismeel oli peaaegu sama hea kui Peteril, märkas seda kohe. Ta kargas ettepoole ja napsas poisi jalgade poole.

      „Näib, et Mõrvar ei nõustu,” ütles hr Seamus ja astus lähemale. „Mida sa varjad?”

      „Midagi, see on…”

      Ent oli hilja, koer leidis juba puust karbi ja lohistas selle isanda jalge ette. Hr Seamus kükitas kaupa uurima. „Tubli poiss,” ütles ta ja lasi Mõrvaril oma lõualt toidujääke lakkuda. „Varjad minu eest, mis, ussike? Vaatame siis järele.” Ta avas kaane ja soris ahnelt karbis, otsides peidetud varandust.

      „Ongi kõik või?” küsis ta tülgastunult. „Lihtsalt ports pagana mune.”

      „Andestage. Arvasin, et seal on väärt kraami sees, kuid ei avanud seda enne koju jõudmist.”

      „Miks siis mitte, loll pärdik?” Hr Seamus viskas ühe muna kõrgele õhku ja püüdis selle kinni. „Vähemalt saab neist parema eine kui juurviljadest. Lähme, Mõrvar.”

      Peter kuulis, kuidas hr Seamus hakkas trepist üles minema, karp munadega kaenla all. „Oodake!” hüüdis ta meeleheites. „Need on… mädamunad. Iga viimne kui üks!” Ta ei mõistnud päris täpselt, kuidas või miks, aga teadis kuidagi, et ei tohi sellest karbist ilma jääda.

      Mees peatus ja nuhutas karbi sisu. „Kindel või? Lõhnavad minu arust nagu ikka.”

      „Teate mu nina küll. Mina tunnen rikkuse lõhna, tunnen valede lõhna, loen inimese vanust lõhnast. Need munad on läbinisti mädad.” Peter tegi, nagu ajaks see teda öökima. „Isegi nii kaugelt tundes suudan vaevalt hingata.” Ta süda tagus – ta ei tohi sellest karbist ilma jääda. „Palun andestage mulle. Luban, et toon järgmisel korral midagi palju paremat.”

      „Tood muidugi,” ütles hr Seamus. „Ja karistuseks СКАЧАТЬ