Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mitte ühtegi. Meie ees on mõned paljaks uhutud juured, aga ma ei usu, et suudan…” Enne, kui võõras suutis lõpetada, hakkas Peter end jalgadega ääre poole lükkama, käed kõvasti oma parvekese ümber. Ta ujus umbes kakskümmend meetrit, kuni käsi tabas kiviseina, mida läbistasid juured. Poiss haaras kinni ja vinnas end veest välja.

      „Oota!” Võõras klammerdus tugevalt Peteri püksisääre külge. „Ära jäta mind, palun… kardan, et ma pole eriline ronija.”

      Poiss ohkas. Kes iganes see sell oli, igal juhul paistis ta üsna abituna. „Mul on käsi vaja ronimiseks, nii et katsu siis lihtsalt mu jalast kinni hoida,” ütles ta kotti üle ühe õla vinnates. „Ja proovi mitte niheleda.”

• • •

      Peteril õnnestus erilise vaevata augu äärele jõuda. Sõlmeliste juurte võrgustik andis head tuge ja veest välja upitades osutus võõras märksa kergemaks, kui ta oodata oskas. Varsti leidsid nad end lopsakalt aasalt, mis lõhnas õrnalt kaneeli järele.

      „Kus me oleme?” imetles Peter ja hingas sisse magusat õhku. Võõras oli temast lahti lasknud ja kössitas nüüd värisedes maapinna lähedal. Peter kükitas ja pakkus oma abi ta jalgele aitamisel. „Vabandust, et proovisin sind uputada,” ütles ta.

      „Pole kõneväärt.” Võõras taganes. „Tänud ülesviimise eest. See pudelitega tegutsemine oli üks nutikas mõte.”

      Peter kehitas õlgu ja tühjendas koti jalge ette. „Tunnen lihtsalt rõõmu, et see plaan töötas.” Tal oli raske võõra häälest saada sotti. Selles peitus sõduri uhkeldamist, kuid toon kajas näitsiku kombel kõrgelt. „Minu nimi on Peter. Kes sina oled?”

      „Võid öelda mulle…” võõras nautis dramaatilist pausi, „söör Tode.”

      Peter katsus saadud teavet mõista. „Ütlesid söör… aga siis oled ju rüütel?”

      „Muidugi mõista rüütel,” nähvas söör Tode. „Tead, ega me pole kõik ratsudel ja läikivas turvises… vähemalt enam mitte.”

      On teada, et rüütlid on kurikuulsad riiukuked, keda vihastab ka kõige pisem kriitika. Peter oli sellega kursis ja pidas paremaks tema viha alt pääseda. „Oh, ma ei mõelnud solvata, härra,” vabandas ta. „Ma lihtsalt pole iial kohanud ehtsat rüütlit.” Peter tundis rüütlitena ainult jõukaid paksmagusid, kes korraldasid kaubavahetust ja istusid valitsustes. Ent söör Tode kõlas kangelaslikumalt, nagu keegi muinasjutust või lastelaulukesest. Peter sirutas käe välja. „Kas tohin teie nägu kompida? Et olen pime, on see ainus viis, kuidas ma saan…”

      „Oleks kena, kui sa lähemale ei tuleks,” urises rüütel. „Imetlen sinu uudishimu, aga mul pole silitamiseks tuju.”

      Silitamiseks? See võõras ilmselgelt varjas midagi. Ja miks peaks üks rüütel üldse vajama päästmist uppumissurmast. „Vabandust, söör Tode… kuid kas rüütleid mitte ei õpetata ujuma üle vallikraavide ja nii edasi?”

      „Nii see on. Ent ma kardan, et ma, ee, ei saa hetkel kuigi hästi sulistada. Vaata, ma olen lisaks omamoodi ka… kassipoeg.”

      „Te olete rääkiv kass?!” hüüatas poiss. Ehkki ta elas väga paljude imelike asjadega täitunud maailmas, ei kuulunud kõnelevad loomad sinna. Peter oli, nagu kõik lapsed, armastanud alati jutustusi nunnudest rääkivatest loomadest. Lisaks armastas ta lugusid rüütlitest. Mõte sellest, et ta rääkis nunnu, kõneleva, rüütliks löödud olendiga oli peaaegu et liig mis liig.

      „Olen inimrüütel,” parandas teda söör Tode, „kes on vangistatud kassi… ja hobuse kehasse.”

      Kõlagu see nii ebatavaliselt kui tahes, aga kirjeldus oli läbinisti täpne. Ükskord ammu elas söör Tode tavalise rüütlina, kes kulutas oma elu duellide ja daamide peale. Ent ühel õnnetul õhtul tegid tema ja ta õilis ratsu selle vea, et tülitsesid hulkuva kassipojaga ühe magava nõia akna all. Nõiad kipuvad ka parimatel päevadel olema jämedad ja unepuudus vaid halvendab nende tuju. Hetkegi mõtlemata vehkis pahur vana nõid aknast oma nõudepesulapiga ja lausus võlusõna, muutes söör Tode ta hobuse ja kassipoja üheks ainsaks, naeruväärseks olendiks.

      Ehkki tema suuruses peitus tõesti midagi kassilikku, koormasid söör Tode haprat kogu tõmblevad hobusekõrvad, õbluke saba ja komplekt kohmakaid kapju. Tema kassilikku nägu oli õnnistatud kahe puhvis kulmu ja lopsaka härrasmeheliku vuntsiga – valulik meenutus ta kadunud väärikusest.

      Peter üritas mõista seda, mida talle just lausuti. „Eks see vist selgitab, miks te nii väike olete. Ja miks te protestisite, kui käskisin kasuka ja kingad ära võtta.”

      Söör Tode urises ärritunult, Peter polnud esimene, kes tibatillukese rüütli häda naljakaks pidas. „Pane tähele, poiss, et see on ajutine. Niipea, kui otsin üles mind neednud nõia, saab kõik korda.”

      „Kaua te olete siis otsinud?”

      Rüütel ohkas kibedalt. „Eluaeg,” ütles ta väsinult. Kui Peter poleks paremini teadnud, võinuks ta öelda, et kuulis söör Tode hääles kerget värinat. Kuid see oleks naeruväärne – kõik teadsid, et rüütlitel oli keelatud nutta.

      Tegelikult oli söör Tode otsinud mitme eluea jooksul. Üheks tema needuse õnnetuks tunnuseks sai see, et selle kaotamiseni ei vananenud ta üldse. Igal otsimisaastal muutus maailm tema ümber. Nõiad surid lõpuks välja ja söör Tode jäi üksi ning lootusetult ekslema. Alles päris hiljuti leidis ta siiski lootust, kui üks lobamokast kõrtsmik väitis selle vastu rohtu teadvat. „Jajah, kiisu!” oli punase nina ja öökullikulmudega mees sosistanud. „Mine aga maailma turjal istuvale saarele. Sealt leiad just seda, mida vajad… ja mis vajab sind!”

      Sellest ajast peale seilas söör Tode päeval ja ööl lootuses leida imelist saart. Pärast kuupikkust meresõitu jõudis alus kardetud Jäise Ahermaa juurde, kus seda tabas kõige hirmsam torm, mida ta eales näinud. Söör Tode heideti üle parda ja ta jäi tibatillukese puutüki külge klammerdudes vaevu ellu. Märatsevad hoovused kandsid ta üha kaugemale, kuni saatsid viimaks üle kose ääre otse Peteri pea peale.

      Kõige selle meenutamine sundis söör Tode mõtted tagasi oma ülesande juurde. Kõrtsipidaja oli hoiatanud, et ta ei tohi jokutada, laiselda ega aega surnuks lüüa – ja uudishimulike pimedate poistega vestlemine püsis ohtlikult kõigi kolme lähedal. „Kui nüüd mind vabandad, pean veel pikalt enne päikesetõusu reisima.”

      „Oodake!” hüüdis Peter talle järele. „Ma ei tea isegi, kus ma olen.”

      „Mina ka mitte,” hõikas söör Tode üle õla. „Veel kord tänu abistamise eest. Soovin edu… pimedaks olemisel.”

      Peterit nii kergesti ei heidutatud. Ta jooksis tillukesele rüütlile järele. „Äkki saaksime koos reisida? Oleks ehk ohutum?”

      Söör Tode ohkas liialdatult. „Ei tahaks kõlada tänamatuna, kuid mind kästi rangelt üksi reisida. Ja just täpselt seda ma kavatsengi teha.”

      „Aga kuhu te rändate?” päris Peter.

      „Ma pole päris kindel. See kõrtsmik ütles mulle, et liiguksin Põhjanaela järgi.” Ta kissitas pea kohal olevate tähtkujude poole silmi. „Ent ausalt öeldes ei tunne ma seda taevast üldse ära.”

      Seni, kuni söör Tode katsus ümbritsevast sotti saada, välgatas Peteril mõte. „Söör Tode,” ütles ta kõige meelitavamal häälel. „Kui olete СКАЧАТЬ