Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta arvas, et oli peidus, sest kohe järgmisel hetkel katkestas mängu hõige. „Hõi! Kesse oli?” hõikas üks Peteri suunas. „Nigu oleks keski tänaval liikunud.” Ülejäänud jõuk pöördus ümber ja astus lähemale.

      Peter tardus paigale. Ta tajus naha jahedusest, et seisis varjus, kuuvalgusest eemal. Igaks juhuks peatas ta ka oma südamelöögid.

      „Mina ei näind miskit,” venitas Pliiats hetke pärast. „Lihtsalt mingid vanad tünnid.”

      Siis käis tümps ja kostis meeleheitlikku hirnumist.

      „Hei! Kabjaplaks tahab minema panna!”

      „Ega me pole veel mängu lõpetand!”

      „Hoia aga kinni!”

      Ilmselt üritas loom tähelepanu kõrvale juhtimist põgenemiskatseks kasutada. Peter rahunes pisut, kui jõugu tähelepanu mängule pöördus.

      Vaadake, nii täbaras olukorras peaks üks poiss – või tegelikult igaüks – küsima endalt Kelmi Küsimusi. Et Peter oli meistervaras, teadis ta neid peast.

      Kus ta oli?

      Linnavangla taga, kell oli napilt enne keskööd.

      Kas lähedal oli sõpru?

      Peteril polnudki sõpru. Ja kuna ta oli varas, ei tahtnud ta öösel silma alla jääda.

      Kas lähedal oli relvi?

      Peter mõtiskles viivu ja naeratas. Äkki oli tal isegi midagi paremat.

      Ta lipsas kõrvaltänavast välja ja jooksis kohalikku vanglasse. Kõigest üks riiv – ja ta oli juba sees ning tema ümber tukkusid vangid. Peter tippis kikivarvul läbi tühja kongirea ja võttis ettevaatlikult seintelt pika keti ning mitu ahelat. Tavalise inimese jaoks oleks kettide vaikne liigutamine ilmvõimatu: tõstad ühte otsa ja teine juba langeb või käib kõlks, kõlks su käsivarre vastu. Osava Peteriga nii ei juhtunud. Üpris varsti leidis ta end taas kõrvaltänavalt ja kinnitas hiirvaikselt ahelaid ümber jõhkardite pahkluude.

      Peteri treenitud sõrmed klõpsasid need kinni nii, et ükski jõuguliige ei märganud. Ta põimis ühe ketiotsa jõmmide ahelatest läbi ja viis teise nurga taha, raekoja platsist üle ja kohtumaja katusele.

      Igal endast lugupidaval linnal on vähemalt üks kõrge maja ja tavaliselt istub selle kukil suur ja tähtis kell. Peteri linn polnud mingi erand. Kohtumaja vana kellatorn oli hiljuti lahti lõhutud, et teha ruumi tohutule mehaanilisele kellale – esimene julge samm moodsama maailma poole. Igal tunnil kargas mehaaniline pelikan välja nagu kägu ja kääksus aega ning andis väikese etenduse, laperdades tiibadega ja keereldes ringiratast. Peter kuulis, kuidas kellaosutid lähenevad keskööle. Ta lootis, et neid juhtivad hammasrattad osutuvad tema plaani jaoks piisavalt tugevaks.

      Ketiotsa suhu võttes avas ta kella hooldusluugi ja lipsas sisse. Iga sentimeetrit täitsid aeglaselt pöörlevad hammasrattad. Peter leidis elutu mehaanilise pelikani kahe hiiglasliku ratta vahel istumas ja oma järgmist etendust ootamas. Ta põlvitas ja keeras keti olendi vaskjalgade ümber. Lülisid kinnitades tajus meistervaras õrna värinat, kui Noamängu-jõuk väljaku kaugemas otsas trampis ja hõiskas. Peteri plaan oli paigas, nüüd tuli vaid hoolitseda, et jõuk oma ohvrit enne keskööd tappa ei jõuaks.

      Peter läks tänavale tagasi ja kõndis keti järgi tallideni. Kõrvaltänava alguses meenus talle tühi õllekann, mille peale ta ennist komistas – täiuslik tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Ta korjas kannu üles ja sihtis kogu kamba kõige õelamat, vastikumat, ohtlikumat häält.

      Raksaki! Kann põrutas otse Pliiatsi kuklasse ja purunes tuhandeks killuks. „Aiaaa!” röögatas ta ja hõõrus tursuvat kolpa. „Kesse oli?!”

      Taganemiseks oli hilja. Peter astus kuuvalgusse. „Sinu taga,” ütles ta, üritades kõigest väest vapralt kõlada. „Ja kohe tuleb veel üks, kui te kohe järele ei jäta.” See oli tegelikult vale, Peter ei leidnud kusagilt teist kannu.

      „No vahi aga vahi,” irvitas Pliiats lähemale astudes. „Meil on siin vist üks häätegija.”

      „Ma – ma hoiatan sind,” väreles Peteri hääl. „Jäta see hobune kohe rahule.”

      „Hobune?” ütles üks poiss norsatades. „Mis, oled sa pime või?” Kuigi see viimane märkus läks täppi, oli see ikkagi temast jäme.

      „Kuule, ma olen sind varem näind,” ütles teine. „Sa oled see väike lödine tatt, keda Seamus enda juures hoiab – ussike!”

      „Eks me näe, kes on lödine,” pani Peter vastu. „Teil on kümme sekundit.” Jõuk naeris ja liikus ringis lähemale, käte vahel nuge keerutades. Peter jäi paigale ja põikles vaid aeg-ajalt tuleva noahoobi eest kõrvale. „Veel viis sekundit,” ütles ta.

      „Eks ma pean siis kiiremini liigutama,” salvas Pliiats. Väledana nagu surm napsas ta Peteril kõrist ja tõstis ta lausa maa kohale.

      Poiss öökis ja üritas kägistavaid sõrmi kaela ümbert rebida. „Nüüd… kohe…” ahmis ta.

      „Justament!” Pliiats tugevdas haaret. „Nüüd kohe peakski sa tulema meiega mängima veidi noam…”

      Te vist aimasite, et Pliiats Cookson hakkab ütlema sõna „noamängu” – ja teil on õigus. Kuid tema sõnad lõikas läbi keskööd kuulutav suur kell. Mehaaniline pelikan kargas oma õrrelt ja hakkas keerlema ning kääksuma, kerides ketti enda ümber nagu niiti rullile. Jõhkardite ahelad tõmmati pingule. Rabatud Pliiats lasi Peterist lahti. Enne, kui ükski neist toimuvat mõista jõudis, pühiti viis Noamängu-jõugu liiget jalgelt, lohistati läbi linna ja vinnati poolele teele tornitippu. Sinna jäid nad pahkluid pidi rippuma nagu üks vastikute ja ropendavate viinamarjade kobar.

• • •

      Seni, kuni Pliiats ja tema jõuk kohtumajalt avanevat vaadet nautisid, tõusis Peter jalgele ning pühkis end puhtaks. Ta kuulis kõrvaltänava lõpust ebaühtlast korskamist ja teadis, et loom ei saanud põgenema. Ta haistis tekitatud haavadest tänavakividele voolanud verd. „On sinuga kõik hästi?” küsis ta lähemale astudes.

      Lähenedes täitis ta nina vänge aroom. Selle oli ta alles sel pärastlõunal ära õppinud – sebra lõhn. „Sina kuulud ju kübarameistrile,” ütles ta kätt välja sirutades. Eemale tõmbumise asemel nihkus olend lähemale ja surus oma nina vastu ta peopesa.

      Peter põlvitas ja võttis sebra pea oma kõhetute käte vahele. „Mis nad on sinuga küll teinud,” ütles ta õrnalt looma lakka silitades. Loom judistas end ta kerge puudutuse all. Peter surus käe vastu looma ribisid ja tundis nõrka pulssi. Looma rahustades läksid südamelöögid aeglaselt tugevamaks ja muutusid lõpuks normaalseks.

      „Eks su isand jättis su vist maha,” lausus ta sebrat jalgele aidates. „Kui ainult sinagi oskaks mulle nende munade kohta rääkida.” Munade mainimist kuuldes hirnatas loom vaikselt ta kõrva. Kui ta poleks seda teadnud, võinuks Peter arvata, et loom sai temast aru. Aga see oli võimatu… loomad ei mõistnud inimkeelt rohkem, kui nad ise oleks osanud rääkida.

      Justkui vastuseks lonkas sebra kõrvaltänava lõppu, kus lebas kübarameistri karp. Ta võttis karbi viga saanud lõugade vahele ja tõi selle Peteri jalge ette.

      Poiss polnud kindel, mida temast oodatakse. „Tahad, et СКАЧАТЬ