Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

      Järgmisel hetkel leidis Peter end vee alt. See keskkonna muutus tabas poissi nii ootamatult, et ta ei jõudnud isegi hinge tõmmata ja ahmis selle asemel sisse kopsutäie kõrvetavat soolvett. Ta peksis jalgadega suunas, mis meeleheitliku lootuse põhjal pidi üles viima. Kui ta pea lõpuks pinnale jõudis, kuulis ta kahte asja: esimene oli langeva vee kõuelaadne möire ja teine suur kõlksuva klaasi sümfoonia. Ta keeras end ringi ja otsis pimesi ükskõik mida, mis aitaks tal pinnal püsida. Üks kätest puudutas midagi väikest ja kõva. Tavaline klaaspudel. Ta pühkis mõlema käega laias kaares ja tundis enda ümber hulpimas erineva kuju ja suurusega pudeleid. Kus ta küll oli? Hoovused mäslesid ta kõhnade jalgade ümber ja tirisid teda sügavustesse tagasi. Ta puristas ja üritas pead vee peal hoida. „Appi!” hüüdis ta köhides. „Aidake mind!”

      Olete ilmselt mõistnud, et Peter ei osanud kuigi hästi ujuda. Tema vähesed kokkupuuted veega andsid talle õpetust, et sellest kraamist tuleb heaga kaugele hoida. Ta üritas meenutada, mis ta nii hirmsasse hätta vedas. Viimane asi, mida ta mäletas, oli see, kuidas ta oma silmaaukudesse paari kuldsilmi libistas. Siis – puff! – hulpis ta järsku sügaval vees ja teda ümbritsesid sajad tink-tinksuvad pudelid.

      Ja nüüd ta sureb.

      Vargapoisile oli surm mõnes mõttes elukutsega kaasas käiv oht. Peter oli enam kui kord mõtisklenud oma võimaliku lõpu üle võllapuus või valvekoera hambus. Aga mõte uppumisest täitis teda nüüd küll üüratu kurbusega. Ta avastas silmakarbi ainult selleks, et hetk hiljem seda kaotada – talle ei avanenud võimalustki proovida ülejäänud kahte paari.

      Ta keha vallutas jäine jahedus. Peter vajus üha sügavamale vee alla ja mõtted muutusid sogaseks. Viimased õhumullid lipsasid ta ninast ja suust ning ta mõistis, et ei saa enam iial tunda sooja päikesepaistet või magusat tuulekest või kuulda vihma pladinat. Ja siis kostis ta kõrvu nõrk hääleke.

      „Hõõiiisssaaaa!!!”

      See tuli kusagilt kõrgelt ülalt. Hüüe valjenes üha, kuni sukeldus tema kõrvale vette. Järgmisena seisiski hääl – mis nüüdseks oli surmahirmul mulisev karje – Peteri kõrval. Võõras tagus jalgadega vastu Peteri pead ja üritas meeleheitlikult pinnale tõusta.

      Kes iganes see uustulnuk oli, kandis ta raudkingi ja kops vastu Peteri kuppu oli piisav, et talle võitlusvaimu sisse lüüa. Tundes, et talle nii lähedal võitleb keegi elu eest, andis Peterile kuidagi tagasi ülevoolava iha edasi elada. Ta rabeles iga viimase kui jõuriismega elu andva õhu poole. Võõra kasukast haarates suutis poiss taas veepinnale ronida.

      „Lase mind lahti, jõhkard,” lõrises võõras ja virutas jalaga Peterile ribidesse. „Ma pole nii kaugele tulnud vaid selleks, et uppuda sinu rõvedate käte vahel!”

      Vaadake, kes teist on iial üritanud kaaslast uputada, teab hästi, et see on palju raskem, kui raamatutes ja lauludes näib. Niipea, kui teie ohvri pea vee alla kaob, muutub ta raevunud loomaks, kes on valmis ellujäämiseks kratsima ja hammustama. Just sellest positsioonist Peter end leidiski, kui nad võõraga koos puristasid ja vee tink-tinksuval pinnal visklesid.

      Poiss tundus, kuidas jõud raugeb, mistõttu ta valis diplomaatia. „Oota,” ütles ta kägistushaardest vabaks vääneldes. „Niimoodi kakeldes upume mõlemad – me peame koostööd tegema!”

      Kõhn käsi Peteri kaela ümber lasi haaret veidi lõdvemaks. „Ja mida sa täpsemalt pakud?” küsis võõras.

      Peter peksis jalgadega ja üritas kõigest väest nende mõlema pead vee peal hoida. Ta kaaslane oli väike, kuid ebatavaliselt raske. „Esmalt jäta need kingad ja kasukas.”

      „Haa! Hirmnaljakas,” paiskas hääl talle tagasi. „On veel mingeid sädelevaid ideid?”

      „Rahune siis lihtsalt maha ja lase mul mõelda,” ütles Peter soolast vett välja sülitades. Peter teadis, et peab kiiresti tegutsema – tal oli endiselt külm, jalad hakkasid väsima ja kaua ta enam pinnal ei püsi. Pealegi segas keskendumist see, kui igal pool käis lakkamatult pudelite tink-tink. Ja siis tabaski teda idee. „Pudelid,” hüüatas ta. „Püüa kinni nii palju kui saad!”

      Peter avas endiselt üle õla rippuva vargakoti suu ja toppis pudeli sisse. Ta tõmbas kätega üle veepinna ja haaras iga käe alla jääva pudeli ning pistis kotti. Kui nad võõraga neid piisavalt palju koguvad, peaks nad pinnale jääma.

      „Zeusi nimel, töötabki!” hüüatas võõras viimaks plaani taibates. „On alles briljantne – Oih! Üks kohe sinust paremal. Võta kinni!” Peter nentis paratamatult, et suurem osa püüdmisest jäi talle, kuid varsti oli kott igasuguse suuruse ja kujuga pudelitest pungil. Nüüd, kus töö tehtud, klammerdusid mõlemad meeleheitlikult improviseeritud poi külge. „No nii,” ütles võõras. „Mis edasi?”

      „Edasi katsume siit välja saada. Kas sa kusagil maad näed?”

      „Muidugi näen… võiks lisada, et pigem liiga palju.”

      Peter ohkas. „Pead minu puhul veidi rohkem selgitama. Ma olen pime.”

      „Oh, andestust!” kogeles võõras. „Seda ma ei mõistnud… kohutavalt kahju seda СКАЧАТЬ