Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Peter võttis karbi oma sülle ja avas selle. Ta libistas sõrmedega üle selle sisu.

      „Kolm paari silmi: kuld, oonüks, smaragd.” Vanamehe hääles kõlas kerge uhkusenoot. „Loodan, et sa ei pahanda, kui võtsin vabaduse eemaldada kuldsilmad su silmaaukudest une ajal – ma ei saanud riskida, et siit kaod, eks?”

      Peter ei mõistnud ikka veel. „Professor, mulle tundub, et silmad ei tööta. Kui ma kuldsilmad sisse panin, ei näinud ma midagi.” Ta puudutas sidet pea ümber ja kujutas ette, mis tunne oleks elada seda iialgi vajamata.

      „Töötasid suurepäraselt, tänan väga. Julgeksin väita, et just nende tõttu sa siin üldse oled.” Ta aimas poisi näol suurt segadust. „Peter, need pole tavalised silmad. Need on Fantastilised Silmad.”

      Need sõnad saatsid judinaid Peteri selgroogu mööda alla. „Mida see tähendab?” küsis ta.

      „See tähendab muidugi, et need teevad fantastilisi asju. Näiteks kuldsed silmad viisid su kohe sinna, mida nad viimati nägid – minu saarele. See oli mu üpris nutikas viis sind siia saada.”

      „Ja kui ma need tagasi panen?”

      Professor mõtiskles ja silitas habet. „Noh, viimati nägid nad sedasama ruumi, nii et ilmselt tooks need su siia. Aga ma peaks sind hoiatama. See konkreetne paar võib sulle palju häda kaela tuua, kui sa ettevaatlik pole – nii et ära pane neid ette enne, kui seda tõesti mõtled.”

      Peteril oli raske sõnadele järele jõuda. Iga vastus, mille vanamees poetas, tekitas vaid tahtmise edasi küsida. „Nii et silmad olid need, miks ma vette ilmusin?”

      „Murettekitavasse Järve,” parandas professor. „Ma ei suutnud maandumiseks pehmemat kohta välja mõelda. Eeldasin, et oskad ujuda, sest kasvasid üles sadamalinnas. Ilmselgelt eksisin. Vabandust selle pärast – ma ei arvanud, et Murettekitav Järv tekitab nii palju… muret.” Professor Kook, nagu enamik briljantseid inimesi, ei pidanud aeg-ajalt vastu kiusatusele mõne korraliku sõnamängu järele.

      Peteri järgmist küsimust – ühte kümnetest – katkestas väljast tulev hõige. „Härrased, teie õhtusöök läheb külmaks!” See oli hr Nael. Ta küünitas köissillal, kõrbenud põll kõhu ümber. „Peaksin lisama, et kui te kohe meiega ei liitu, on söör Tode ähvardanud süüa ära ka teie portsjonid.”

      „Ma pole mitte midagi sellist öelnud,” protestis rüütel ja lakkus vuntsidelt midagi, mis lõhnas pannkoogitaina järele.

      Peter kargas jalule. „Söör Tode!” Kogu see jutt Fantastilistest Silmadest pani ta täielikult oma kaasreisija unustama. „Mind üllatas, et teid ei marodööritudki kohe ilma minuta ära,” sõnas ta naeratades.

      „Väga naljakas! Meenutan, et sina olid see, kes kartis jääda üksi sinna. Minust olnuks julm jätta maha abitu pime poiss.”

      „Sama abitu pime poiss, kes päästis teid uppumissurmast?”

      Söör Tode urahtas madalalt. „Äkki oleks pidanud sind sinna kotti toppima?”

      „Enne pead mind kinni püüdma.” Peter ei eeldanud, et see väljakutse päriselt vastu võetakse, kuid vaevalt sai ta oma lause lõpetatud, kui rüütel köissillalt kargas ja ta põrandale paiskas. Vürtstee lendus üle kogu puumaja ja mõne minuti jooksul rüselesid need kaks lavatsil, vahetades solvanguid, lööke ja torkeid.

      Hr Nael läks professor Koogi juurde, kes pingsa huviga maadlust jälgis. „Lootsite vist, et nad saavad veidi paremini läbi, eks ole, härra,” ütles ta.

      Vanamees muheles. „Issakene, ei, hr Nael. See on märksa sobivam. Ei usu, et oleks saanud seda paremini planeerida.”

      Targa mehena teadis professor Kook, et ühe tou või paariga algav suhe ei hääbu kohe kindlasti aja jooksul: on hästi tuntud fakt, et mürgel loob sõprust. Peter ja söör Tode külvasid juba vastastikuse austuse seemneid, mis võiks ühel päeval õitsele lüüa millegi märksa paremana – lausa legendidega võistleva sõprusena.

• • •

      Õhtud sellel saarel olid Peteri jaoks õnnelikud, vahest esimest korda elus. Poissi riietati, toideti ja tema eest hoolitseti viisil, mida ta polnud iial kogenud. Ta hoidis karpi Fantastiliste Silmadega alati enda juures. Peteril oli enam kui kord kiusatus neid proovida, kuid ta pidas vastu hirmus, et need võiks ta sellest õndsast kohast minema viia.

      Enamikul öödel hoolitses hr Nael söögi ja aia eest, professor kulutas aga tunde töötoas ehk kipakas tornikeses, mis oli räästani täidetud raamatute ja tühjade klaaspudelitega. Samal ajal oli Peterile ja söör Todele antud vabad käed uurida selle paiga iga viimast kui ruutsentimeetrit. Paar veetis lugematuid tunde putukaid püüdes ja seeneaias kaevates – samal ajal üksteisest üha enam sõltudes. Iga kord, kui Peter kohtas midagi lõhnavat, kõlavat või veidralt maitsvat, palus ta söör Todel seda kirjeldada.

      „Näib, et see on suur maal, mis laiub üle vaiade nagu telk,” märkis rüütel, kui nad avastasid kohe raja kõrvalt ühe taolise leiu.

      „Maal millest?” küsis Peter.

      „Peamiselt tähtedest ja planeetidest. Väikesed jooned ja numbrid jooksevad üle kogu selle asja sinna-tänna. No nii, selle all vist liigub midagi…” Rüütel lükkas koonu koobaltsiniste voltide vahele.

      „Ahaa! Olete leidnud mu Vaatlusmati.” Professor Kook tõstis pilgu lähedal asuvas tallis, kus ta oma sebrasid tomatisupiga toitis. „Imeline vidin. Aitab mul asjadel silma peal hoida. Olge seal surkides ettevaatlik – te ei pruugi iial tagasi tulla.”

      Söör Tode puhistas pahaselt. „Rumalus. See on vaid kahjutu – Aah!” Ta kargas järsku mati juurest tagasi, komistas ja lendas selg ees madalasse ojja. „Ma, ma arvan, et nägin… midagi,” pomises ta end kuivaks raputades.

      Professor tuli lähemale ja pakkus rätikut. „Ei kahtlegi selles. Lõuendis on igat sorti „miskit”. Ja kui vaatan piisavalt lähedalt,” ütles ta Peteri poole pöördudes, „näen isegi sadamalinna, kus sa üles kasvasid. Poode, kuhu sisse murdsid. Keldrit, kus magasid.”

      Möödus hetk, enne kui Peter mehe sõnu mõistis. „Sa oled mind vaadanud?” küsis ta.

      „Sind ja paljusid teisi,” ütles professor ja jätkas teed tallidest edasi. „Tule jaluta minuga, lapsuke. On aeg rääkida sellest, miks sa siin oled.”

      Professor Kook juhatas Peteri rannajoont järgivale jalgrajale. Leebed lained loksusid vastu poisi paljaid jalgu ja segasid kaneelihõngulisse õhku soola mõrkjat maiku. „See vesi ei lõhna nagu kodune ookean,” ütles Peter.

      Vanamees naeratas endamisi, see tähelepanek avaldas selgelt muljet. „Seda seepärast, et see pole sama ookean, mis kodus.” Ta juhtis Peterit ühe väikese lahesopi suunas. „Sinu sadama vesi on seal ees, vaid paari meetri kaugusel pirnivõsa taga.” Peter keskendus ja tundis tõesti tuules muutust – miski lõhnas tõepoolest tuttavalt. „Asi on selles, et siin saarel kohtuvad kõik maailma veed, paljud neist voolavad meredest, mis asuvad kaugel teie laevade ulatusest,” selgitas professor.

      Peter mõtiskles selle üle, kas kauged mered viisidki maagiliste maadeni, mida kübarameister oma lobas kirjeldas.

      „Maailm on täis kaardistamata meresid,” ütles professor küsimust tajudes. „Ja mida kaugemale seilad, seda sügavamaks ja maagilisemaks need muutuvad.”

      „Maagilised СКАЧАТЬ