Название: Varjude tuisk
Автор: Aleksei Pehhov
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги про волшебников
isbn: 9789985327135
isbn:
Alistan võttis ilma mingi kobinata sõrmuse sõrmest ja pani selle maha. Flinn naeratas rahulolevalt, ning sõrmus rändas kompveki kõrvale kiiliksiku kõhu alla.
„On su uudis seda väärt?” küsisin mina.
„Eks te ise otsusta. Uudis! Orkid on lähedal.”
„Kus?” Egrassa käsi sirutus vibu järele.
„Tšu linna varemetes. Nad on kuuekesi. Tavalised piilurid. Nad ei oska teid oodata. Istuvad seal oma järgmised viis päeva.”
„Kust sa tead?”
„Kuulsin,” muigas flinn. „Üks neist sattus lõksu, murdis jala ja praegu sonib palavikus, nii et ainult viis neist on võitlusvõimelised. Te võite neile otsa peale teha või ka kaarega mööda minna.”
„Me võtame su informatsiooni teadmiseks. On see kõik?”
„Jah. Rohkem uudiseid pole. Head aega!”
Kiiliksikk tõusis unnates õhku ja lendas kõhuga karikakraid riivates metsa suunas minema. Vaesekesel oli päris kenake koorem kanda ja ma imestasin, et ta üldse suutis sihukese lastiga lendu tõusta.
„Flinnid on kõiksugu sõrmuste peale kangesti maiad,” valgustas mind Kli-Kli.
„Võtan teadmiseks.”
„Ilge mölakas!” Hallas saatis lahkuvat flinni kurja pilguga.
„Mida sa siis flinnist ootasid?” teeskles Kli-Kli üllatust. „Nad teenivad elatist uudiste müütamisega.”
„Aga mis keelab tal meid orkide kambale maha müümast? Küllap esmasündinutel juba leidub, millega tasuda meie asukoha teadasaamise eest. Mina neid könne ei usalda.”
„Ta teeks seda, kui esmasündinud soostuksid temaga rääkima. Kuid nad ei pea flinne mitte millekski, need aga on liiga uhked, et säherdust suhtumist sallida.”
„Paneme asjad kokku!” Egrassa ajas end maast üles. „Meil on veel terve päev pimedani aega ja öö varuks. Me peame täna läbi kõndima nii pika maa kui vähegi võimalik.”
„Mida me orkidega teeme?”
Mumri küsimus oli põhjendatud – kusagil eespool olid esmasündinud, ehkki nad ei osanud meid oodata.
„Tapame ära,” ütles Egrassa vilksamisi Miralissa poole vaadates ning too noogutas. „Muidugi võime ka ringiga mööda minna, kuid vaenlasi oma selja taha jätta poleks kuigi mõistlik.”
„Aga mida teha selle isandaga, kes meie taga sammub? Teate mis, me Deleriga jääme maha ja esitame talle paar küsimust!”
„Hallas, sul pole ajusid ega kujutlusvõimet!” Härjapõlvlane rääkis oma paarimehega liigse viisakuseta. „Sinul pole muud, kui saaks aga kirkaga vehkida. Flinn ütles ju, et too inimene on ohtlik ja temast tuleb eemale hoida! Ja isegi kui me temast jagu saaks, siis kuidas me pärast salga üles leiame? Kas sa selle peale mõtlesid? Või oskavad päkapikud alates tänasest jõlkuda metsas teelt eksimata?”
„See pole keerulisem kui käia kaevanduskäikudes,” porises Hallas.
„Mina küll ei taha metsa ära eksida ja jõuda ühel ilusal päeval orki koopasse,” nähvas Deler.
„Keegi ei jää siia,” katkestas milord Alistan päkapiku ja härjapõlvlase nägeluse. „Kui see mees tahab meie kannul käia, siis käigu. Kui ta jõuab meile järele ja ründab, siis anname vastulöögi. Mulle teeb rohkem muret meid Hrad Speini juures oma penidega ootav Balistan Pargaid ja see Punasalu.”
„Pargaidiga tegeleme siis, kui me temani jõuame,” ütles Angerjas, kellel oli kott juba kokku pandud.
„Punasalu pärast ei maksa samuti väga muretseda,” sõnas Miralissa s’kaši õlale heites. „Metsavaimud võisid sealt lahkuda sajal erineval põhjusel. Loodame parimat.”
„Ja valmistume halvimaks,” pomisesin ma tasakesi, kuid haldjatar siiski vist kuulis mind.
„Kli-Kli!” Härjapõlvlase hääl oli väga vaikne, kuid pilk ei tõotanud paharetile midagi head. „Mis sa mu kaabuga tegid?!”
Paharet pidas paremaks end minu selja taha peita. Alati on nii – tema teeb pahandust ja mina andku aru.
2. peatükk
Punasalu
„Kli-Kli, mis siin varem oli?”
„Kas sa siis varemete järgi aru ei saa? Linn loomulikult!”
Lamasime paharetiga kahekesi maas, hallide sammaldunud kivide hunniku taga peidus. Meie kõrval kõrgus ribijas sammas samast kivist, mis terve Tšu linn, ja seegi oli kattunud paksu tumeda samblaga.
Kuldlehiste ja lehtmändide vahel kerkisid iidse linna varemed. Sammas siin, müürijupp seal, natuke maad edasi, hundimarju täis põõsa juures kokkuvarisenud kaarvõlviga ehitis, veel kaugemal hiiglaslik sisselangenud kupliga hoone. Ja niiviisi nii kaugele, kui silm ulatus. Varemed kasvasid otse pehme sambla seest, uppusid sellesse, lämbusid sõnajalgade ja astelpõõsaste rägastikku, ägasid võimsate kuldlehiste juurte all. Arvatavasti oli see linn kunagi olnud suursugune ja ilus, kuid kunagisest hiilgusest olid järel vaid minevikuviirastused. Nüüd polnud see muud ajakoidest puretud kivid.
„Ma näen, et mitte küla. Kes siin elasid?”
„Kust mina tean?” nipsas narr õlgu kehitades. „Need varemed mäletavad ogrede lahkumist Tühimaale ning orkide ja haldjate Sialasse saabumist. Mina ei saa kuidagi teada, kes siin tol ajal elasid. Kuid usu mind, Tšu on väga ilus. Või siis oli väga ilus.”
„Sa oled ka siin jõudnud käia?”
„Muidugi mitte. Lihtsalt Tšu pole Zagrabas ainus mahajäetud linn. Sealkandis, kus minu hõim elab, on veel üks, väga selle sarnane. Me panime talle nimeks Bu. Too linn on Tšust palju paremini säilinud.”
Päev veeres õhtusse, päike vajus silmapiiri taha ning puuokste vahelt tungisid läbi vaid üksikud kiired. Metsas kiskus hämaraks. Tõmbasin oma miniatuurse välevibu lähemale ja kontrollisin sajandat korda, kas see on laetud.
Mu suureks rõõmuks ja Kli-Kli sügavaks pahameeleks oli Alistan Markauz jätnud meid siia, seniks kuni teised orkidega õiendavad.
Ja õigesti tegi! Varas ja narr pole loodud kähmlusteks ega taplusteks. Paharet oli selle osas küll teist meelt, kuid otsustas torisedes siiski minu seltsi jääda.
„Kra-a-a! Kra-a-a! Kr-a-a-a!”
Linnu kraaksatus hõljus sünge kummitusena üle varemete, seintelt vastu kajades ja hüljatud paiga rahu häirides. Korraks sähvas üle tiidakil sambatipu ja puutüvede paarsada jardi eemal loodud loitsu sinakas helk, misjärel võttis taas maad väljasurnud linna vaikus.
„Hakkas pihta,” ütles Kli-Kli end püstakile ajades. „See on Miralissa töö.”
„Ma ei kuule midagi.”
„Seda parem. See tähendab, et teised ka ei kuule. СКАЧАТЬ