Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lehestikuni välja, te suutsite hädavaevu tema maleva Mustmetsa servas peatada,” õiendas paharet. „Ning inimesed ilmusid Sialasse tuhat seitsesada aastat pärast neid sündmusi, seega ei saanud Eldoniessa, Argad ja inimene kuidagi üksteisega kohtuda. Ja haldjad ei ole sugugi sellised idioodid, et teha nooleotsi kullast. Ja orkid ei ole nii juhmid, et taguda jatagane pronksist. See on kõigest legend, treš Miralissa.”

      „Kuid tunnista, Kli-Kli, et see on ilus legend,” sõnasin mina.

      „On tõesti,” noogutas väike narr armulikult. „Ja pealekauba väga õpetlik.”

      „Õpetlik? Mida ta siis õpetab, paharet?” küsis Alistan Markauz kepiga lõkkes surkides.

      „Seda, et ei maksa inimesi usaldada ega uskuda, muidu võid oma kodu alatiseks kaotada,” vastas paharet.

      Keegi ei hakanud vastu vaidlema. Seekord oli kuninga narril tuline õigus: oleks meil voli, notiksime me maha kõik vaenlased, seejärel sõbrad ning lõpuks ka üksteist.

      Tol ööl tulid mu juurde taas luupainajad ning mingil hetkel, kui koleduste segapuder mu peas hakkas üle ääre ajama, tegin silmad lahti.

      Hommik oli juba käes, kuid kõik alles magasid, välja arvatud Laternamees. Hallas ja Deler põõnasid, lükanud oma kohustused lepliku Mumri kaela. Märgates, et ma olen ärkvel, noogutas sõdur vaikides. Ma lamasin veel natuke, imestades, et Miralissa ei kiirusta üles tõusma ja teisi üles ajama. Kas haldjatar otsustas lasta rühmal enne viimast sööstu jõudu koguda?

      Ilmselt nii.

      Kusagilt aasa servast kostis Kli-Kli tasast üminat. Paharet lonkis metsaveeres ja jomises lihtsat laulukest. Seega polnud ma ainus varajane ärkaja.

      „Mida sa laulad?” küsisin ma talle lähemale astudes. „Ajad kõik üles.”

      „Ma tasakesi. Maasikaid tahad?” Kli-Kli ulatas mulle kaabu, mis oli ääreni täis oivalisi maasikaid.

      Marjad lõhnasid hullutavalt ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.

      „Sa oigasid jälle läbi une, Tantsija. Nägid halba und?”

      „Ju siis.” Kehitasin hooletult õlgu. „Õnneks ei jää mul unenäod meelde.”

      „See ei meeldi mulle,” ütles paharet kulmu kortsutades. „Keegi tahab, et sa neid näeksid.”

      „Ja kes see keegi on?”

      „Näiteks Isand. Või tema käsuline – Lafresa.”

      „Sa ikka oskad sõpradel tuju tõsta,” ütlesin ma Kli-Klile. „Lähme, teeme lõkke üles, kuni teised magavad.”

      „Sa mine ees. Ma teen maasikatele lõpu peale ja viin kaabu Delerile tagasi.”

      „Hm… Kli-Kli, kas sa siis ei näe, et see on nüüd mahlaga määritud? Sa litsusid pooled maasikad puruks!”

      „Tõesti või? Selle peale ma ei mõelnudki.” Paharet silmitses mõtlikult oma kätetööd. „Ma leian lihtsalt, et purustatud maasikad on tsipake maitsvamad kui muidu. Äkki ma peaksin kaabu ojas läbi loputama?”

      „Parem mitte, teed ainult hullemaks,” arvasin ma ja läksin tagasi.

      Kli-Kli on nagu väike laps; nagu ta ei teaks, et Deler räuskab nüüd rikutud kaabu pärast terve päeva! Ja pidi see narr nüüd veel Isandat ja Lafresat mainima!

      Isand, va kuriloom, on teinud meile rännaku algusest peale kaikaid kodaraisse loopinud, kuid kes ta sihuke on, ei tea me seniajani. See närakas on kõikvõimas, kättemaksuhimuline ja võiks vägevuselt võistelda mõne jumalaga. Kuid paistab, et meid niisama käpalöögiga maha lüüa ei paku härrale pinget, mistõttu ta õrritab ja kiusab meid, nagu jaksab, ning kui me ajame tema järjekordse kurikavala plaani lörri, ei kurvasta ta põrmugi, vaid mõtleb kohemaid välja veel peenema ja ohtlikuma. Nagu ka Nimetamatule, ei meeldiks Isandale sugugi, kui me tooksime Vikerkaare sarve hauakoobastest välja. Ent kui Nimetamatu jaoks on see elu ja surma küsimus, siis Isanda puhul paistab olevat tegemist järjekordse kapriisiga.

      Lafresa on Isanda käsualune ning ehkki ta näeb välja nagu kahekümnene, peab tal vanust olema mitusada aastat, igatahes nii oli see ühes minu unenäos. (Jah, kujutage ette, mul lõi hiljuti välja prohvetlike nägemuste nägemise anne!) Ja veel on Lafresa minu teada kõige vägevam šamaanitar (või peaks ütlema naisšamaan?). Isanda teenijanna valdab keelatud nõiakunsti Kronk-a-Mori, mille abiga ta tappis kaks meie kaaslast, kui me varastasime võtme ja jätsime ta pika ninaga. Ja kui aus olla…

      „Vaata, kuhu astud, tapuritv!” kraaksatas kellegi jäme hääl kusagil mu jalge all.

      Pidin ehmatusest äärepealt tiivad sirutama ja pikali lendama. Igatahes hüppasin päris kõrgele.

      „Ma olen oma elus kõiksugu asju näinud, kuid seda mitte, et tapuridvad niiviisi hüppaksid! Hei! Kuhu sa vaatad, lollakas?! Vaata alla! Alla!”

      Maas istus olend, kes meenutas kummalist rohutirtsu, kiili ja soku ristandit. Just nii. Jalad olid sel tillukesel olevusel nagu tirtsul, pea ja keha olid soku omad ja läbipaistvad kiletiivad paistsid olevat päritud suurelt kiililt. Keha oli üleni kollase-mustatriibuline. Ühesõnaga, mu ees istus ei keegi muu kui legendaarne kiiliksikk. Mõõtmetelt oli ta kõige rohkem minu peopesa suurune.

      „Noh, kaua sa kavatsed mind jõllitada?” küsis sama hääl.

      Alles siis nägin ma, et kiiliksiku turjal istus inimene, mu väikese sõrme mõõtu. Kuldsed kiharad, viril nägu, pealaest jalatallani lillas sametis, seljal tilluke vibu. See olend põrnitses mind kaunikesti ärritunud moega.

      „Flinn!” ahhetasin ma.

      „Milline läbinägelikkus, joogu metsavaimud mu verd! Kas sa oled alati nii tark või ainult hommikuti? Vii mind kähku haldjatari juurde!”

      „Millise haldjatari?” jahmusin ma mehikese häbematusest.

      Kiiliksikk tõusis õhku ja jäi tiibadega täristades mu nina ette rippuma. Ta turjal istuv flinn vaatas mind sõjakalt.

      „Kas kõik tapuridvad on nii juhmid või oled ainult sina sihuke mulle ette sattunud? Treš Miralissa Musta Kuu kojast. Tunned sellist?”

      „Jah…”

      „Ära siis tuku, vaid vii mind tema juurde, idioot!” röögatas mehike.

      „Mis kära see on?” küsis Kli-Kli, kes oli märkamatult ligi hiilinud. „Ah soo, flinn on end kohale vedanud!”

      „Ma sulle näitan „kohale vedanud”, rohenägu!” sai too vihaseks.

      „Ütled, et rohenägu?” Kli-Kli tõmbas silmad hoiatavalt vidukile. „Mokk maha, kribu, või muidu läheb sul haprasti!”

      „Hea küll, hea küll, mis sa norid,” tõmbus flinn kohe tagasi. „Ma teen ju tutvust!”

      „Tutvus tehtud. Mis põhjusel sa siis end kohale vedasid?” küsis Kli-Kli, rõhutades eriliselt sõnu „kohale vedasid”, kuid flinn tegi näo, et ei kuulnud solvangut, ning lõõritas:

      „Sõnumid! Informatsioon! Uudised!”

      „Mine siis ja edasta. Näed, haldjad on juba üles СКАЧАТЬ