Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Varjude tuisk - Aleksei Pehhov страница 4
Название: Varjude tuisk
Автор: Aleksei Pehhov
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги про волшебников
isbn: 9789985327135
isbn:
„Mis see on?” küsis Deler uudishimulikult.
„G’dal,” vastas Miralissa. „Egrassale meeldib seda vabal ajal sõrmitseda.”
Egrassale meeldib musitseerida? Einoh, seda poleks küll osanud arvata. Igatahes ei olnud ma kogu meie retke kestel täheldanud, et haldjal niisugune harrastus on.
Tumehaldja krobelised sõrmed libisesid üllatava osavusega üle peenikeste keelte ning imelik pill tõi kuuldavale tasase hääle. Egrassa jätkas keelte näplemist ja üle tukkuva lagendiku voolas sulnis meloodia.
„Võtke arvesse, et tegelikult tuleks legendi laulda orki keeles. Inimkeeles ei kõla see nii kaunilt,” hoiatas Egrassa meid ja hakkas laulma.
Haldjatel au sees on noolte kuld,
orkidel pronks on aus.
Kuldne mets ja mets see Must,
puuokste külmkõle laul.
Haldjate eesotsas kuningas,
orke juhtis Argad.
Silm silma vastu nii seisavad
Käsi ja kuningas.
Kuningas sõnas: „On meie see mets.
Taanduge heaga nüüd koos!
Terveks ei jää enam orkil nahk,
kui selles turritab nool.”
„Sõnad ei asenda võitlejaid,”
Käsi tal vastuseks tõi.
„Meid on kaks tuhat, teid kakssada vaid,
mis väe neist luua sa võid?
Terade karastus saatust las vaeb!
Pronksil las puhkeda ball.
Võtame võidu ja saagiks on mets.
Kuld – see on pehme metall.”
Haldjate kuningas Eldoniessa
veidralt vaikima jäi,
siis aga muigas ja esile
nooletupe ta tõi.
„Kus on su nooled?” küsis Argad.
„Meile kas alistud sa?”
Kuningas pilkas: „Eks unista!
Mure koos ulmaga saad!
Kuula, Argad, seda sarvehäält!
Tolmu üles lööb saabaste sund.
Soomusrüüs mehed on need,
saabub te viimane tund.
Armas teil pronks? See vastu peab.
Tuntut sa kordasid vaid,
kuld ent parem veel – kuldnoolte eest
inimväe vastu ma sain.”
Seisid orkid, neil kilbid käes,
kokku koondasid read,
vaikis Käsi, must vari näol,
muigav kuningas vangutas pead.
„Loll oled, haldjas,” sõnas Argad,
mõõgaga rapsas ta.
„Arvad, kui inime hävitab meid,
sulle siis halastab?!”
…Ulgus siis raev ja kõmas metall,
tera kui terasse lõi.
Kaksteist haava seal sai Argad.
Kukkus ja tõusta ei võind.
Kummardus kuningas, küsides:
„Käsi! Miks vaikid maas all?”
„Tänan küsimast, kuningas. Lesida hea.
Kuld – see on pehme metall.
Ütlen lühidalt, sõnad need
surmalt jõudu veel said:
kui oledki nõrk võimsa vaenlase ees,
oma kodu sa kaitse vaid!”
Lõppes ta jutt, sulges silmalaud,
tardus – hing lahkus tast seal.
„Hüvasti, Käsi!” ütles Kuningas.
„Kuid kuidas mõistma sind pean?”
Inimväe juht lausus: „Ränk taplus see.
Hulk mehi kaotasin ma.
Need orkid on visad ja iga metall
kui pronks ei raiuda saa.”
„Me täname teid!” ütles kuningas.
„Te teeneid ei unusta…”
„Kas me oleme teenrid?” nüüd päriti.
„Sõber haldjas, mul vasta sa!
On palgatu hea, kui kusagilt
suurt saaki otsima peab,
ent kui ta su kõrval, ka koeral siis
tänuga rohkem vast veab.”
„Teile ju maksti! Ja meile jäi võit.
No mida siis tahate veel?
Veel mõnda tasu? No olgu nii!
Pole kitsi haldjate meel.”
Inimsõdalane naeratas siis,
öeldes, muie tal vurrude all:
„Me tasu ei taha. Me võtame kõik.
Kuld – see on pehme metall.” 1
Egrassa laulis hästi, laul voolas vaikselt ja kaunilt. Sõnad mäslesid, nagu oleks kusagil kaugel käinud raevukas taplus, ning keeled nutsid, kui orkide Käsi heitis hinge, andes oma kaimule ja verivaenlasele hüvastijätuks viimase nõuande.
Haldja g’dal tõi kuuldavale nukra lõpuakordi, ning lagendiku kohale laskus rusuv vaikus.
„Ilus legend,” ohkas lõpuks Deler.
„Mis siin imestada, et haldjad sellest laulust suurt ei pea. Milord Alistanil on õigus: teie rassi ei näidata siin kuigi heas valguses,” tunnistas Mumr.
„See-eest orkid on nii üllameelsed,” kostis Miralissa põlastaval ilmel.
„Mitte kuigi heas valguses… nii üllameelsed…” osatas Kli-Kli. „See on kõigest tobe laul, tegelikult pole midagi seesugust kunagi juhtunud!”
„Kust sina seda tead?” Deler viskas end hobusetekile siruli ja haigutas laialt.
„Sest see on kõigest legend. Selles pole raasugi tõtt! Kui haldjad ilmusid Kuldmetsa, ei hakatud siin midagi läbi rääkima. Orkid tormasid kohe taplusse. Ja kindlasti ei kutsunud haldjad ja orkid üksteist СКАЧАТЬ
Värsid tõlkinud Peep Ilmet