Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga kui me lähme läbi Punasalu, siis jõuame Kondilosside juurde homme õhtuks. Ringiga minnes kaotame viis-kuus päeva. Pealegi kulgeks tee orkide asustatud maade serva mööda. See oleks liiga ohtlik.”

      „Mitte ohtlikum kui koht, kust on pagenud kõik metsavaimud,” ei olnud Egrassa nõoga nõus.

      „Me riskime.” Haldjatari silmad sähvatasid.

      „Sina oled meie suguvõsas vanem, sina otsustad.” Haldjas tõstis käed üles, näitamaks, et ei kavatse Miralissaga vaielda.

      „Uudised!” ütles flinn, oodanud ära kõneluse lõppu. Ja laulis: „Tervelt kolm tükki! Esimese uudise hinnaks on selle kangust täis päkapiku tants.”

      „Mis asja?!” möiratas Hallas. „Päkapikud ei tantsi iial kellelegi!”

      „Siis on mul kahekordselt vedanud!” naeris flinn kahjurõõmsalt. „Kui tahate kuulda esimest uudist, siis las päkapikk tantsib. Kui ei taha, lendan ma minema. Mulle antud ülesande olen ma juba täitnud ja räägin siin teiega vaid viisakusest.”

      „Ah sa väike…” Päkapikk kargas püsti ja surus käed rusikasse.

      „Ta tantsib,” ütles Alistan Markauz kindlalt.

      „Mida?! Et mina hakkaks…”

      „Sõdur, see on käsk! Tantsi!” Kaardiväekapteni hääles helises teras.

      „Tantsi, sõber.” Deler patsutas päkapikule rahustavalt õlale. „Mõtleks kus asi – tantsida flinnile. Kujutle, et sa tantsid minule.”

      See otsustas asja. Päkapikk turtsatas põlglikult. „Et päkapikk tantsiks härjapõlvlasele? Ennemini tantsin ma flinnile.”

      Ja tantsiski. See paistis olevat mingi päkapikkude sõjatants. Igatahes kargas Hallas sõjakirkaga vehkides ning see meenutas rohkem taplemist kui rõõmsat tantsu. Arvatavasti ei olnud Kuldmets sihukest etteastet veel näinud. Laternamees toetas päkapiku ponnistusi pillimänguga. Kli-Kli plaksutas rõõmsalt käsi, Deler oli naerust lõhki minemas.

      „Kõik!” teatas päkapikk lõpuks lõõtsutades.

      „Te, päkapikud, tantsite veel kehvemini kui teete süüa,” kuulutas flinn halastamatult.

      Deler jõudis Hallasest õigel hetkel kinni krabada ja ta ohutusse kaugusse tirida.

      „Kuidas jääb uudisega?” Miralissa püüdis kõigele vaatamata viisakaks jääda.

      „Uudis… Kuldmetsas on nähtud inimesi. Nad edestavad teid kahe päevaga. Üle kahekümne mehe. Kõik relvastatud. Üks naine. Mingeid vappe ma riietel ei näinud.”

      „Kuhu nad suundusid?”

      „Nad liikusid Punasalu poole. Kahe päeva eest oli seal veel rahulik.”

      „Võin oma hinge panti panna, et see on Balistan Pargaid oma meestega,” ütles milord Alistan kulmu kortsutades.

      „Ja Lafresa. Nad jõuavad sissekäigu juurde meist tükk maad varem,” nohises Kli-Kli.

      „Arvad, et pärast apsakat võtmega on nad otsustanud meid sissekäigu juures varitseda?”

      „Võib-olla, Garret, aga võib-olla ka mitte.” Haldjatari silmist paistis rahutus. „Nad võivad ka riski peale välja minna ja püüda kõige magusamat tükki kätte saada.”

      „Sarve?”

      „Jah. Kui sa räägid meie juttu kellelegi edasi, otsin ma su üles,” pöördus haldjatar flinni poole.

      „Küll ma juba tean, et haldjate saladustesse on parem nina mitte toppida. Ma vaikin kui haud,” porises flinn.

      „Ega keegi neist meestest polnud vigastatud?” küsisin ma temalt.

      „Ühel polnud vasakut käelaba.”

      „Need on nemad.”

      Noh, kui ilma käelabata, siis on see raudselt Koolnunägu. See rajakas jahib mind ammust saati ning kui ta viimati üritas mind valgusse saata, raius Hallas tal käelaba küljest. Koolnunägu töötab mõjuvõimsa Mänguri heaks, nagu kutsuvad teda Isanda teenrid. Mängur on keegi tähtis nina Avendumis ja just tänu tema hoolitsusele oleksin ma äärepealt eluga hüvasti jätnud. Praeguse seisuga kuulub Koolnunägu seega Balistan Pargaidi kaaskonda.

      Kui mõni veel ei tea, siis krahv Balistan Pargaid on Isanda teener ning tema majast ma paningi pihta võtme, mille abiga me loodame pääseda Hrad Speini südamesse. Sellesama võtme pidi Lafresa toimetama isiklikult Isanda kätte, ent ma näppasin selle ära ning Balistan Pargaid ja Lafresa asusid meid taga ajama.

      Seni on meil kuidagi õnnestunud neid ära petta ning isegi kohtulahingust polnud neil abi. Mumr raius milord Pargaidi võitleja tükkideks ning seejärel jäi kõik järsku vaikseks. Balistan Pargaid haihtus koos oma kaaskonnaga, jättes meid pead murdma, kuhu ta ometi minna võis. Lafresa kadus silmapiirilt juba millalgi Sagra kohtu kahevõitluse ajal, nüüd paistab, et ta suundus joonelt Hrad Speini ning krahv on vahepeal talle järele jõudnud. Arusaadav, miks Lafresa ei kartnud Zagrabasse siseneda, eks ta lootis oma šamaanioskuste peale. Pealegi polnud tal valikut: võti on kadunud ja selle kohaleviimise tema ülesandeks teinud Saadik läheb väga tujust ära, Isandast rääkimata.

      „Milline on teine uudis?” pöördus Egrassa flinni poole.

      „Teise uudise hind on näputäis suhkrut.”

      „Meil pole suhkrut,” teatas Hallas kahjurõõmsalt. „Ega me mingid pagarid ole. Tahad, ma tantsin sulle veel kord?”

      Päkapiku sõnad kõlasid väljakutsuvalt.

      „Oh ei! Mu süda ei pea teist korda sihukesele vaatepildile vastu! Mida teil oleks suhkru asemel anda?”

      Me vahetasime omavahel pilke. Pimedus teab, mis võiks sõnumitoojat huvitada.

      „Mul on kommi!” hüüatas järsku Kli-Kli.

      „Näita!” sirutas Aarroo kaela õieli.

      Kli-Kli tuhlas rutakalt oma riiete arvukais taskuis ja õngitses välja üksjagu lömmis, kuid kiiskavasse kuldpaberisse keeratud kompveki. Küllap kandis ta seda kaasas juba Avendumist saadik.

      Flinn uuris kommi tähelepanelikult ning lausus igavleva näoga, just nagu teeks meile tohutu teene. „Rämps muidugi, kuid käib kah. Viska maha.”

      Minu meelest oli see teesklus ning tegelikult kompvek meeldis talle. Flinn lasi kiiliksikul maanduda otse maha visatud kommi peale ja hakkas seda oma ratsu kõhu alla siduma.

      „Uudis! Kuldmetsas on nähtud inimest. Riietatud halli keepi, nägu ei paista. Relvastatud odaga. Kõnnib kiiresti, peaaegu peatusteta. Teist nelja lennutunni kaugusel. Tuleb otse siiapoole. Kuldmets oleks justkui meega määritud, ma pole elu sees siin nii palju võõraid näinud. Ah jaa! Ma ei soovita teil teda tülitada – metsavaimude sõnul on ta sõdalane.”

      „Me pole ka just kingsepad,” protesteeris Deler.

      „Kui metsavaimud ütlevad, et mees on sõdalane, siis me võtame tavaliselt seda kuulda, kuid eks te ise tea. Kolmanda uudise hind on tolle pikavuntsilise tapuridva sõrmus.” Flinn СКАЧАТЬ