Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kiiliksikk lendas tiibade põrinal pahareti õla kõrval. Mina järgnesin neile kui aueskort.

      „Leedi Miralissa, lubage teile tutvustada flinni… Kribu, mis su nimi oligi?”

      „Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust, puupea,” sisistas flinn suud naeratusse vedades.

      „Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust.”

      „Mul on rõõm tervitada oma venda väikerahva hulgast oma lõkke ääres. Mis sind siia tõi, Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust?” küsis Miralissa sõbralikult noogutades.

      „Sõnumid. Informatsioon. Uudised,” vastas Aarroo tseremoniaalse fraasiga ja sundis kiiliksikku maanduma.

      „Kas sa otsisid just mind või on sinu uudised ükskõik millisele tumehaldjale?”

      „Ma otsisin just sind. Musta Kuu koja pea saatis mitu mu venda otsima teid, treš Miralissa, kuid leidmisõnne oli ainult minul. Ja seda sellepärast, et mina oskan mõelda.”

      „Õnn soosib väärikaid,” vastas haldjatar kiidukukele tõsiselt. „Kas soovid maitsta meie toitu ja juua meie veini?”

      „Meeleldi!” hüüatas Aarroo ja hõõrus peatse söömingu ootuses oma tillukesi käsi.

      Egrassa oli juba söögipoolise eest hoolt kandnud ning rahuloleva flinni ette ilmus pisike kuldtaldrik, täis Hallase keedetud putru, ja tibatilluke peeker aroomikat veini. Nähtavasti tassib haldjas neid miniatuurseid toidunõusid kaasas spetsiaalselt juhuks, kui peaks trehvama kiiliksikkudel ratsutavaid jutupaunikuid.

      Ma puudutasin Kli-Klid küünarnukist ja kutsusin ta kõrvale, et flinn, Sagot hoidku, meie jutuajamist ei kuuleks.

      „Mispärast selle mutukaga niiviisi jännatakse? Kas poleks lihtsam välja uurida, mis asjus ta meie juurde tuli, ja alles siis teda toita?”

      „Oh, Garret!” sõnas paharet ja laksutas pettunult keelt. „Muidugi poleks lihtsam. Ta on ju flinn! Neile ei tohi häbematust andeks anda, muidu need lendajad, kes topivad oma nina igale poole, kuhu pole vaja, istuvad sulle täiesti pähe, ent ka iidseid kombeid ei maksa rikkuda. Kui oleks olnud midagi pakilist või mingi oht ähvardamas, oleks ta meile seda juba teatanud, kuid kuna asi kannatab oodata, siis on parem nende tobedatest reeglitest kinni pidada. Kohe pistab ta oma pudru nahka ja räägib ise kõik ära. Sa ole parem tänulik, et ta saadeti meile sõnumit tooma, muidu ei oleks me ainult kostiga pääsenud. Priitahtlikena töötavad flinnid nõuavad sõnumi toomise eest tavaliselt midagi kaalukamat kui kõhutäide. Lähme tagasi, ma tahan kuulata, mida sel pläralõual öelda on.”

      Flinn oli eine peaaegu lõpetanud. See pisike sell pugis näljase hiiglase aplusega, kiiliksikk kiikas üle peremehe õla taldrikusse ja mökitas peenikese häälega paluvalt nagu uppuv hiir. Aarroo-mis-ta-nüüd-oligi lükkas kiiliksiku koonu ärritunult muudkui eemale.

      „Kas teil pole selle suure poti põhja enam midagi jäänud? Flolidal ei jäta teid enne rahule, kui miskit hamba alla saab,” torises flinn peekrist veini lonksates.

      Egrassa haaras puulusika, võttis katlast tubli lusikatäie ning kiiliksikk sööstis tiibadega täristades seda hävitama nagu näljane kull kana kallale.

      Selle aja peale ärkas Hallas üles. Päkapikk haigutas, nägi hommikust söövat flinni, lõi suu kinni, nii et hambad plaksusid, ja kukkus ägedasti silmi hõõruma. Selle protseduuri järel vaatas Hallas uuesti Aarrood, kuid too polnud, nagu oligi oodata, kuhugi kadunud ja jätkas mälumist, kõõritades mornilt jahmunud Hallase poole.

      „Imelik,” lausus päkapikk mõtlikult ja tonksas magavat Delerit küünarnukiga. „Hei, lotu! Me nagu ei joonud eile midagi. Miks mulle siis pisikesed mehikesed viirastuvad?”

      Deler ärkas, heitis Aarroole pilgu ja ütles:

      „See on flinn, sa rähnihabe!”

      „Mis flinn, Nimetamatu päralt! Deler, flinnid on olemas ainult muinasjuttudes ega söö minu enda keedetud putru!”

      „Päkapikud on inimestest veel hullemad,” kuulutas Aarroo pahaselt, pöördudes nähtavasti kõigi lagendikul viibijate poole. „Mis puutub pudrusse, armuline, siis ainult lugupidamisest treš Miralissa vastu ei viska ma seda lurri teile habemesse! Ma pole elu sees midagi nii jälki maitsnud!”

      Päkapikk ahmis sihukese jõhkruse peale vaid õhku ega osanud midagi vastu kosta.

      „Nõndaviisi.” Flinn lükkas taldriku sügava ohkega eemale. „Kõikidest seadustest on kinni peetud.”

      Aarroo vilistas kiiliksiku lähemale, ronis talle turjale, tegi meie kohal tiiru ning, jäädes õhus paigale, kuulutas poollauldes:

      „Sõnum! Treš Eddanrassa, Musta Kuu koja pea, saadab oma tütrele Miralissale tervituse ja kurva teate. Treš Edontassa langes kokkupõrkes Veriste Kirveste klanniga. Samas tapluses langes ka treš Epevlassa. Nüüd on treš Miralissa tõusnud lehekrooni päriluses treš Melenassa ja treš Epilorssa järel kolmandaks. Treš Eddanrassa palub oma tütrel nii kiiresti kui võimalik koju naasta, jättes muud asjatoimetused sinnapaika. Sõnum on edastatud. Kas saadate vastuse?”

      „Kuidas see juhtus?” küsis Miralissa teravalt.

      „Sõnum on edastatud. Kas soovite vastust saata?” ajas flinn oma joru.

      „Vastus on selline: seni, kuni pole lõpule viidud asjatoimetus, mille kodade nõukogu mulle eelmisel aastal usaldas, ma koju ei tule.”

      „Kuuldud,” noogutas flinn tähtsalt ning kiiliksikk tegi meie kohal veel ühe tiiru.

      „Täpselt nagu vesikiil.” Mumr lasi kadedalt vilet, jälgides muinasjutulise olendi lendu.

      „Informatsioon! Tasuta!” lõõritas flinn ja tõmbas näo krimpsu. Nähtavasti ei meeldinud talle tasuta midagi teha. „Punasalust, mis jääb Tšu linna taha, on kadunud kõik linnud. Nagu ka metssead, põdrad, hundid ja peaaegu kõik metsavaimud.”

      „Miks?” küsis Egrassa lühidalt.

      „Kui ma teaksin, poleks informatsioon tasuta,” vastas Aaroo ärritunult. „Mulle ütles seda suure kännu vaim, mis elab siit kolme penikoorma kaugusel. Ta ei teadnud ise ka suurt midagi, igatahes püüavad pisiasukad viimasel ajal sellest piirkonnast eemale hoida. Ja hoiavad oma suud lukus.”

      „Totter informatsioon!” Hallas sikutas ärritunult oma habet.

      „Nagu puder, selline ka informatsioon,” sai flinn vihaseks ja tema kiiliksikk pistis tigedalt sumisema. „Kui päkapikk tahab irvitada, siis hankige uudiseid kelleltki teiselt! Las habemik toob neid teile ise!”

      „Ole vait, Hallas!” tuli Angerjalt kiire käratus.

      „Palun andke mu teenrile andeks, austatud Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust,” sõnas Miralissa lepitavalt.

      „Teenrile?” küsisid päkapiku huuled hääletult.

      Deler viibutas Hallasele rusikat. Päkapikk läks näost punaseks nagu sepaääsil hõõgvele aetud metall-leht, kuid ei lausunud sõnagi.

      „Nii juba läheb,” ühmas flinn rahulolevalt ning kiiliksikk tegi meie kohal kolmanda tiiru.

      „Kas СКАЧАТЬ