Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ igavest und ja ainult mina ei leidnud asu. Pööramata enam tähelepanu maa-aluste losside ilule, rühkisin muudkui edasi, lähenedes iga sammuga oma eesmärgile, oma tellimusele – Vikerkaare sarvele.

      Käes oli neljandal tasandil kõndimise teine päev ja Hrad Speinis viibimise seitsmes päev. Nädal oli möödunud ja ma tõdesin hämmastusega, et ei olnud rõhuvast üksindusest veel nupust nikastanud.

      Nädal. Terve nädal veedetud Sagot teab kus. Kuid pool teed oli juba läbi, kõigest neli tasandit oligi veel jäänud.

      Haa! Kõigest! Ma ei olnud ikka veel jõudnud nende kohtadeni, mida mainiti värssmõistatustes. Nädal lendas mööda nagu segane õudusunenägu, mida ei suuda ärgates meenutada. Vaevalt mul enam õnnestub kokkulepitud ajaks tagasi jõuda ning milord Alistanist võib seda uskuda küll, et ta ronib ise maa-alusesse.

      Kaasavõetud kuivikute ja tulukeste varudest oli mul alles umbes pool ning hakkasin vaikselt muretsema, et varsti tuleb hakata portsjoneid vähendama, püksirihma pingutama ja õppima liikuma pilkases pimeduses. Pealegi puudus selles tasandiosas vesi ja ma pidin julmalt säästma seda piskut, mis veel põuepudeli põhjas loksus. Nägu sügeles armutult – andis tunda nädalane habemetüügas.

      Oleksin pidanud juba ammu jõudma viiendale tasandile viiva trepini, kuid seda ei paistnud kuskilt. Hakkasin kartma, et olin kogemata valesse saali põiganud ja teelt eksinud.

      Kaardist ei olnud peaaegu mingit abi. Sain selle järgi kindlaks määrata, kuhupoole jääb väljapääs, kuid mitte oma asukohta. Kõik saalid selles sektoris olid äravahetamiseni sarnased – seintel indigo ja ooker, sammastel pärlmutter ja põrandal türkiis (silmadele pöörane kombinatsioon).

      Otsisin üht konkreetset ruumi. Seda, kust pääses pikka ja täiesti sirgesse galeriisse, mis pidi mind viima vajaliku trepi juurde. Otsisin juba neljandat tundi ja seni tulutult.

      Siis äkitselt mul vedas (kui seda võib vedamiseks nimetada).

      See koht polnud selline nagu kõik varasemad. Väike tuba suletud rauduksega kaugemas seinas ja väikese, terasvõrega kaetud luugiga põrandas. Läksin ukse juurde, imestades kangesti, miks keegi pidas vajalikuks siia tõket panna, eriti kui arvestada, et seni polnud ma Hrad Speinis usterohkust täheldanud. Taibanud, et olin valesse kohta sattunud, keerasin ringi ja tahtsin ruumist lahkuda, kuid poolel teel tabas mind kaunikesti suur üllatus. Sein liikus paigast otsekui elav, tõkestas väljapääsu ja sulges mind sellesse ruumi.

      „Mis see pidi tähendama?” pomisesin ma üsna juhmilt pimedusse.

      Vastuseks oli lae mürisemine. Käskisin ruttu oma laternal täisvõimsusel põlema hakata ja õnnistasin jumalaid nende kõrvu riivavate sõnadega.

      Lagi liikus minu poole, ähvardades torgata mind kahejardiste ogadega, mis oleksid teinud kadedaks kõiki Siala siile.

      Rebinud end tardumusest välja, sööstsin raudukse juurde ja lasin kiirustades pilgu sellest veel kord üle. Lukuauk… ?? Olemas! Mu käed värisesid kergelt, lagi vajus aeglaselt ja vääramatult allapoole.

      Muukraud vupsas lukuauku ja murdus vabandava kolksatusega pooleks. Põrnitsesin juhmilt pihku jäänud juppi. Säh sulle! Viskasin jublaka vihaselt käest, viskusin õlaga vastu ust ja ulgusin valust. Uks ei mõelnudki järele anda!

      Mu pilk langes põrandaluugile. Krabasin kahe käega restist kinni ja tõmbasin kogu jõust, pidin pingutusest peaaegu pooleks rebenema. Nagu oligi arvata, ei liikunud võre mitte üks toll.

      Tuli midagi teha, ja kiiresti! Tundmatud ehitajad, kes olid teab mis otstarbel selle luugi teinud, pakkusid mulle võimalust surma vältida ja ma ei kavatsenud seda käest lasta.

      Kahmasin kotist kamaluga pudelikesi, valisin välja selle, millele oli joonistatud leegitsev surnupealuu, ja viskasin teised tagasi. Virutasin võlupudelikese vastu võret, klaas läks kolksti puruks. Ise lendasin ohutusse kaugusse – nii kaugele, kui andis.

      Pimestav tulesähvatus!

      Kribisin neljakäpukil luugi juurde, paludes Sagotit, et võluaine ikka toimiks. Laeogad kriipisid juba peaaegu mu selga. Põrandaluuki katnud rest oli kadunud. Sukeldusin auku, mõtlemata tagajärgedele. Kukkusin umbes sekundi, prantsatasin kivipõrandale ja oiatasin valust.

      Krigin kusagil üleval ütles mulle, et ogad said põrandaga kokku. Tuluke lahvatas korraks endise eredusega ja kustus igaveseks.

      Suurepärane! Koht, kuhu olin sattunud, oli nii kitsas, et pidin ainuüksi vöökotini küünitumiseks tõelisi imevigureid sooritama. Õngitsesin kahe sõrmega sisetaskust uue võlulaterna, pigistasin silmad kinni, läitsin tulukese, ootasin mõne sekundi ning asusin oma uue pelgupaigaga tutvuma.

      Tibatilluke ruudukujuline pugerik ja sellest välja viiv imekitsas tunnel.

      Keeranud end kringlisse, vaatasin üles. Ruudukujuline luuk, mille kaudu ma olin siia saabunud, ja kiskjalikult irevil ogadega lagi. Tõmbasin end veel rohkem kägarasse, sisuliselt lamasin maas ja näitasin kivitunnelisse valgust. Nägin kõige rohkem viie jardi kaugusele, edasi tuli tintmust pimedus.

      Muidugi oleksin võinud surra siinsamas nagu rott lõksus, kuid miskipärast ei tahtnud ma veel valgusse minna. Seega ei jäänud üle muud kui kitsasse käiku ronida ja loota, et see ei ahene nõelasilma suuruseks. Sagra tänatud, seda ei juhtunud ning lõpuks hakkas paistma tunneli lõpp.

      Saali avanevast august oli põrandani kõige rohkem kaks jardi. Esimestena lendasid alla asjad, mida olin kogu tee enda ees lükanud, misjärel järgnesin neile ise. Pidin tegema hoogsa uperpalli, et maanduda jalgade ja mitte pea peale, kuid tulin selle väikese ülesandega kenasti toime ja leidsin end eredalt valgustatud ruumist.

      Ringivahtimiseks polnud mahti, korjasin rutuga oma asjad maast üles. Tõstsin ühe koti õlale, teise riputasin vööle, panin noa puusale ja tõmbasin rihmad pingule, vibupüssi lükkasin selga. Tundus, et oleks nagu kõik. Nüüd võis ka ringi vaadata, seda enam, et olin esimest korda sellel tasandil jõudnud eredat valgust täis saali.

      Ehituskunst oli haldjate ja orkide kohta kuidagi kummaline – liiga sirgjooneline, rohmakas ja lihtne. Igast seinast vahtisid vastu suured poollinnu-poolkaru kivipead. Lõustad olid nagu ikka vaenulikud, silmad kiiskasid maagiliste laternate valgel eredalt. Laternad olid üsna sarnased mu tulukestega, ainult palju suuremad.

      Leegitsevad silmad köitsid mu tähelepanu. Köitsid ega lasknud enam lahti. Esimesel peal olid need rohelised, teisel tulipunased, kolmandal erkkollased ja neljandal äikese-eelse taeva sügavat värvi. Mu peopesad tõmbusid hoobilt higiseks, sest need silmad ei olnud muud kui kalliskivid, igaüks peaaegu et mu rusika suurune.

      Kui ma korjaksin kõik need kivid kokku, ei tarvitseks ma enam kunagi tööd teha. Seda rikkust jätkuks sajaks aastaks ja tellimuse täitmise tasu, need viiskümmend tuhat, mis Stalkon lubas mulle Vikerkaare sarve ordule tagasitoomise eest, paistavad sel taustal lihtsalt naeruväärsed. Päh, härjapõlvlased müüksid ühe sihukese kivi eest mulle pooled oma mäed maha!

      Seekord ma ei kõhelnud. Võtsin noa välja ja läksin lähima lõusta, rohesilmse juurde. Torkasin noa kalliskivi ja tavalise kivi vahele ning, kasutades seda kangina, asusin hiiglaslikku smaragdi välja koukima.

      Roheline kivi andis üllatavalt kergesti järele ja vupsas mu pihku. Järgmisel hetkel purskas tühjast silmakoopast välja roheline juga. Unustasin koguni suu lahti. Kümne sekundiga voolas põrandale terve varandus – hunnik pisikesi smaragde (see tähendab, pisikestena paistsid nad pärast silmakivi).

      Kivid pudenesid otsekui hirsiterad mööda siledat põrandat СКАЧАТЬ