Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

      Tal oli laagris raske. Värdjad ei andnud talle asu. Kõik tõrjusid teda. Mitte keegi ei armastanud teda. Noored debiilikud küsisid talt sageli: „Oled sa gei, Nepal? Gei, jah?” ja naersid. Ta ei eitanud kunagi piidriks olemist, kuid ei tõstnud seda ka esile. Ta ei häbenenud seda ega uhkustanud sellega; see oli tema jaoks loomulik. Ja mis kõige väärtuslikum: ta ei püüdnud kunagi kedagi veenda selles, et tal on ehtne keiss ja et ta väärib positiivset vastust rohkem kui keegi teine – ja kohe. Keegi ei kuulnud iial temalt midagi seesugust.

      Ta ei tahtnud näida keegi, kes ta ei olnud. Aga oli ta kõigest gei ja ei midagi enamat. Oligi kogu keiss. Polnud tarvis midagi välja mõelda. Isegi valetada polnud tarvis. Polnud tarvis ajusid pingutada. Räägitakse, et kui mendid olid talt küsinud: „Miks te tulite meilt varjupaika paluma? Mis alusel? Mis põhjusel?!” oli ta vastu näkku suunatud valgust vaadanud läbi oma pikkade ripsmete mentidele otsa ja öelnud rahulikult: „On vaid üks põhjus: ma olen gei.”Nii oli ta omamoodi kangelane. Nilbe. Kuid selles settebasseinis oli ta kangelane ja geenius. Sest ta oli ehe. Ta ei valetanud, ei keerutanud, ei salanud. See, mis moodustas tema olemuse, moodustas tema keissi. See oli tema elu kõige ausam tegu. Nii arvasin mina.

      Hommikuti libistas ta end voodist välja nagu siug. Kuna aken oli ööpäev läbi lahti (ükskõik, kas oli talv või suvi), külmetas ta lakkamatult. Ta ronis kõigi seitsme teki seest välja ja hiilis minu all magava Hanumani kaissu justkui selleks, et sooja saada.

      Nepalino meenutas ärahellitatud soojalembest eksootilist taime, mis võis elada ehk vaid kasvuhoone tingimustes. Neetud aken tappis teda. Ta ei suutnud seda taluda. Ma kuulsin iga öö, kuidas tal hambad suus tantsisid. Ma uinusin selle muusika saatel: Nepalino tantsivad hambad.

      Ta kandis alati mitut T-särki, justkui need oleksid saanud sooja anda. Kellegi teise sviiter, hiigelsuur, jooksvate silmadega, lohvakas, mingisuguse skandinaavialiku mustriga, mida ma pole ilmaski seedinud (igasuguseid rahvuslikke mustreid). Ta nägi välja koomiline ja natuke metsik ning meenutas elluärganud hernehirmutist. Osta teisi riideid kas või kaltsukast ta ei tahtnud, kuna pani tallele iga veeringu, iga rahapaberi, kenasti üksteise juurde. Igal teisel nädalal, saanud kätte taskutoetuse, pani ta kupüürid ühte patakasse, keeras rullile kummi ümber, pakkis väiksesse kilekotti ja – oh jumal! – toppis selle pärakusse. Igatahes nõnda väitis Hanuman. Ja tema pidi küll kindlalt teadma.

      Nepalino koguni sõi kolme päeva jooksul vaid korra ja sedagi juhul, kui talle teiste lauast midagi pudenes. Ta nuuskis kogu aeg bildingutes ringi, otsides, kust saaks miskit hamba alla. Ootas lootusrikkalt, äkki saab keegi positiivi. Saab elamisloa ja paneb peo püsti. Pidu kõigile! Ja milline pidu oleks ilma Nepalinota? Ta on vajalik. Ta teeb ju nii hästi süüa. Ja siis hakkab ta osavalt, kiiresti nagu masin lõikama piraka noaga sibulat fantastiliselt pisikesteks tükkideks, seejärel kana ning pärast istub ja sööb koos teistega – tasuta! Gratis! See oli tema väike võit: ta sai jälle jumalamuidu kõhu täis vitsutada; ideaalne päev, päev, mis elatud täiesti gratis! Ta säästis terve elupäeva, millega lükkas edasi musta päeva saabumist. See oli väike, ent tema mõõdupuu järgi väga kaalukas võit. Kui ei õnnestunud tasuta suupoolist ahmata, siis läks Nepalino aeglaselt ja vastumeelselt läbi vihmasaju üle jalgpalliväljaku kõndides poodi. Nukker vaatepilt. Ta ostab poest riisi, jahu või leiba, näppab kurvastusest midagi tähtsusetut (nagu karbike pasteeti või sinepituub). Tuleb laagrisse tagasi, paneb riisi keema, võtab kivikõvaks külmutatud lambalihatüki, lõikab selle küljest õhukese viilu, praeb ära ja hakkab sööma. Ta hakkab sööma nii pettunud näoga, nagu oleks must päev käes, juba saabunud, ja nüüd ei juhtu üldse kunagi enam mitte midagi head.

      Jah, ta säästis, säästis, valmistudes kõige hullemaks – taotluse tagasilükkamiseks ja illegaalseks elamiseks onu juures, kus tal tuleb kulutada, kulutada ära kõik see raha, mida ta praegu kogus. Tervelt pool aastat elab ta onu juures ja kulutab oma raha, kuni aeg täis saab, ning seejärel, võttes kaasa värsked Nepali ajalehed, pannud selga uued riided, mis ostetud väidetavalt Nepali väikelinnas (selle kinnituseks on sugulaste saadetud ehtne Nepali ostutšekk ja ei midagi muud), ilmub ta politseisse, et avada oma toimik uuesti. Kuid pool aastat tuleb tal oma tagumikust kupüüre õngitseda ja rahapakk hakkab kuu kuu järel kahanema ning ta tunneb seda sõna otseses mõttes oma persega. Oo, ma kujutasin ette, kui valus oli tal sellest mõelda. Ma nägin, kuidas ta mõnikord näost halliks läks, kui talle säärased mõtted peale tulid. Mul kiskus süda valust kokku, kui ma teda nägin…

      Ta oli kontkõhn. Ta haises vürtside ja sita järele, sest kui ta ronis oma pärakusse säästusid täiendama või üle lugema, siis pühkis ta pärast käed pükstesse. Püksid olid alati kortsus, lihtsalt uskumatult kortsus püksid, ära nätsutatud nagu nass vana usbeki suus; need polnud mitte püksid, vaid nartsud, räbalad, ta ei võtnud neid magadeski jalast. Juuksed olid tal pikad; ise oli ta lühike, lausa jupats, nagu neljateistaastane poisipabul.

      Ta tundus alati räpane olevat. Ta oligi alati räpane. Isegi kui ta duši alt tuli, oli ta nahk samasugust porist ja roheka varjundiga tooni nagu enne pesema minekut. Ja sellel ei olnud seletust… Sest ta ei teinud midagi sellist, et end niimoodi ära määrida. Sellegipoolest oli tema nahal alati selline laukaroheline varjund, kohati läikis see rasuselt, ketendas nagu lemmel.

      Ja hommikul hakkas siis pihta. Nepallane libistas end kõigi oma hunnikuks kuhjatud tekkide alt välja, viskas kaltsud ümbert ära, kargas pükstest välja ja püüdis kassina pugeda Hanumani voodisse, kes oli kord kõikuma löönud või mõista andnud, et saaks küll, kui väga tahaks, ja üldse, mõnikord võiks ju ka poisiga, miks mitte?

      Õigupoolest just niiviisi oligi Hannie veennud Nepalinot meid end juurde elama võtma, lubades kosti eest täiel määral lihalikke rõõme, aga tamilile rääkis Nepalino ise augu pähe. Tegelikult polnud tarvis rääkidagi, sest tamil laagris peaaegu ei elanudki.

      Kuid Hanuman ei rutanud nepallast lihalike rõõmudega hellitama, mistõttu too üritas ise, ja ikka hommikuti.

      Ma olin kindel, et ta valis hetke teadlikult, kuna tundis füsioloogiat. Kindla peale. Ja mitte enda järgi. Ise oli ta kindlasti iga kell valmis tonksutama, ainult et mitte alati ei õnnestunud kedagi kampa saada, oma auguga ahvatleda. Nii ta siis pingutaski hommikuti, nii et nahk seljas märg.

      Jah, varahommikul, kui üksiku meesterahva vedru sirutub millegi sellise poole, mis unes korraks vilksatab ja sedamaid haihtub, ja sirutub inertsist, pealegi nii, et tundub – kas pole ükskõik, mille poole. Nepalino, ilmselt seda teades, arvas, et võiks hetke ära kasutada, ja hiilis Hanumani voodi poole pärdiku kombel, neljakäpukil. Hanuman lükkas teda eemale, nügis jalgadega, sülitas näkku, nähvas midagi hindi keeles ning too seisis põlvili, käekesed anuvalt kokku pandud, ja mulises hindi keeles vastu mingeid naljakaid sõnu, haledalt, solvunult, nutuselt. Pärast kobis oma tekkide alla ja toimetas seal kuidagi ise, kuid jällegi kuidagi üpris häälekalt, ja rõhutatult häälekalt, et mitte lasta magada, justkui etteheiteks Hanumanile; sina, näed, ei lasknud mind ligi, aga mina ei lase sul nüüd magada.

      Aga mõnikord lasi Hannie Nepalino ligi, tuli talle vastu ning siis algas lätsutamine, mingi urinaga. See juhtus tavaliselt siis, kui Hanumanil polnud jaksu vastu punnida, kui ta oli liiga purjus või liiga pilves või mõlemat korraga.

      Kuid tol ajal ei juhtunud seda kuigi tihti, sest me olime vaesed ja polnud veel nii leidlikud, et raha hankida. Isegi himu alkoholi järele ei pannud meid midagi ette võtma. Me olime nii laisaks jäänud, et ei viitsinud isegi pudeleid korjata. Viimane kangelastegu, millega me hakkama saime, oli televiisor. See oli poolesaja kilo raskune kirst. Me tassisime seda prügimäelt terve öö, käed otsast kukkumas, seljad kanged. Kolm sammu – seisame. Ja niiviisi kõik kümme kilomeetrit. Aga siis panime mängima ega lülitanud nädal otsa välja, sest kui ta välja lülitatud sai, kulus sisselülitamiseks tund aega: teda tuli oma kolmveerand tundi fööniga soojendada (Hanumani leid); sellistel puhkudel pandi Nepalino СКАЧАТЬ