Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga isa oli tal olnud joodik, pummeldas nii, et ei näinud selget päeva, ja suri viinasurma. Ema oli pärit Ungarist ja tema enda nimeks oli Laszlo. Nime poolest, nagu ta ütles, oli ta ehtne ungarlane. Ent kui läks labrakaks, siis ärkasid temas isa geenid, siis muutus ta tõeliseks serblaseks, lausa põhjatuks! Ta kukkus laua alla viimasena, laskus aeglaselt nagu allveelaev, kuid viimasena. Ent see-eest mäletas eilset päeva kõigist teistest vähem ja kannatas kõige rohkem pohmeluse käes.

      Mõnikord ööbisime me Svenaage’ pool, Blomstrupis.

      Üsna Farsetrupi lähedal. Tema maja seisis künka otsas suure rahnu peal, rõdult avanes vaade sadamale ja hommikuti kisasid kajakad, tekitades minu pohmas peas nostalgilisi tundeid. Mõnikord, kui ma polnud veel päris üles ärganud, viirastus mulle kinnisilmi kajakakisa kuulates, et ma olen kodus.

      Kord läksime Svenaage’ga kahekesi laevale salaviina ja – suitsu ostma. Sadamasse oli tulnud Vene laev ja Svenaage võttis mind tõlgiks kaasa, igaks juhuks, et mitte petta saada. Ja ega vene meremehed, ütles ta, inglise keelt palju tönkagi, how much and okey – ja ongi kõik, ja nii kui miskit ei meeldi, keelduvad aru saamast, nicht verstehen, tee või tina! Ja ma läksin temaga kaasa. Aga poisid seal mitte ainult ei teinud meiega kaupa, vaid ka rääkisid meid nõusse nendega jooma. Kellelgi oli sünnipäev. Aga võib-olla käis lihtsalt jooming – sihuke, et karju appi! Me lasime end lolli peaga kampa meelitada ja jäimegi laeva.

      Õigemini mina ei mäletanud, kuidas ma sinna jäin. Ei mäletanud, kuidas Svenaage ära läks. Ei mäletanud üldse mitte midagi. Ainult ärkasin kajutis, nägin mingeid koisid, nägin illuminaatorit, nägin madrusesärki, tundsin õõtsumist, ahaa… Mul hakkas õudne hirm: äkki läksid minema? Äkki läksid merele? Äkki ma unustasin kaldale minna? Mis nüüd saab? Ja mida ma kellele tõestan? Ma tundsin metsikut õudu. Hakkasin paanitsema, pistsin jooksu, paisutades oma hirmu jalgade müdinaga, ja mu süda tagus kõigis suundades, kapates mu jalgadest kiiremini. Tagus ja kartis. Nagu ma isegi, olles selles konservikarbis nagu rott labürindis. Müdistasin kõminaga läbi kõikide koridoride. „Kuhu me sõidame?” tagusin ma kõiki uksi. „Kus me oleme?!”

      Ja alles siis, kui ma tormasin tekile, kui nägin Blomstruppi, kui sain aru, et me polnud sadamast lahkunud, tõmbasin ma hinge, kuid ei rahunenud. Aga kui olin juba sadamast välja jõudnud ja kõndisin Blomstrupi kitsastel tänavatel, kui nägin neidusid, kes veeretasid pöördstangedele rippuma pandud pluuse-pükse poodidest tänavale, kui nägin kirjakandjat helepruuni rattaga, punase kuuega, raske nahkpaunaga raamil – alles siis andis süda järele. Kuid veel pikka aega ajasid kajakate läbilõikavad kiljed ja karjed mind ärevusse, pikka aega ei roninud ma serblase urust välja, muudkui istusin ja suitsetasin, suitsetasin ja mõtlesin…

      Varsti hakkas äri vaibuma. Miskipärast hakati tehnikat vähem tooma; see, mis toodi, kõlbas ainult varuosadeks, sellest ei andnud enam midagi kokku mätsida. Ette oli tehtud suur varu ja asi oli vaid müügi taga, kuid miskipärast keegi ei helistanud, keegi ei tahtnud kasutatud tehnikat osta. Aga võib-olla unustas Svenaage lihtsalt kuulutuse panemata. Mida temast tahta! Eks serblane oli meist tüdinud ja meilgi oli serblasest ja tema paranoiast kõrini.

      Me hakkasime üha sagedamini urust väljas käima. Ilm oli paranenud, sajud lakanud, õhk klaarunud, patt olnuks nii ilusa ilmaga punkris arvutite ja napakate seltsis kükitada.Kord sõitsime me Aalborgi hašiši järele. Seal kohtasime coffee shop’is vana Hugh’d; ta müüs meile mingit imelikku puru, mis viis meid nii pilve, et me hakkasime jalgsi Blomstrupi poole kõmpima.

      See oli väga veider, sest bussiga on Aalborgist Blomstruppi vähemalt kaks tundi sõitu, aga jalgsi, jalgsi võib minna terve ööpäeva. Kuid meie kõndisime terve nädala. Seda, mismoodi me sihukese rännaku ette võtsime, võis seletada üksnes puruga. See oli tuumarohi, nagu öeldakse, Tšernobõli kama! Me ei mäletanud Hugh’ lahkumist; ma mäletasin ainult seda, et me Hanniega kõndisime mööda Aalborgi lõputut tänavat, ulatasime teineteisele pirakat sigarit, mis keeldus suitsemast ja oli samuti lõputu, ja veel närisime me seejuures mingisugust idamaist maiust. Hanuman ei mäletanud hiljem ei sigarit ega maiust, kuid mina mäletasin, mäletasin maiust sellepärast, et mul hakkas tookord magusast hammas valutama.

      Me kõndisime väga kaua. Sest bussid jäid äkitselt seisma. Algas mingisugune streik. Hugh hoiatas meid selle eest veel enne, kui me temaga lilli grillisime. Ta ütles, et neljast algab streik. Hanuman ütles, et teda see ei koti, ja Hugh läitis porgandi…

      Bussijuhid nõudsid juurde kas puhkust või palka, aga võib-olla nii ühte kui teist lootuses, et ehk siis antakse midagigi. Bussid seisid peatustes. Neile olid mingid lindid külge seotud, tuuleklaasidele pandud papitükid mingite lausetega, mis lõppesid mitme hüüumärgiga ja olid arvatavasti esitatud nõudmiste loosungid. Sohvrid ise seisid vähe maad eemal. Neid võis kergesti ära tunda tumesiniste vestide ja helesiniste särgivarrukate järgi. Neil olid peas märkidega nokatsid. Mõned jõid termosest kohvi, mõned rüüpasid ka õlut, kuid salamahti. Kõik need detailid kargasid meile silma, kui olime juba eemale kõndinud ja suutelised olukorda mõtestama. Mitte kainelt, vaid niimoodi enam-vähem…

      Me istusime jaamakohvikus, püüdes välja nuputada, kuidas kraapida kokku piletiraha, et sõita Blomstruppi. Rong pidi minema Frederikshavnist, see oli õhtune rong, mis läks Fredericiasse – kõige ilusam InterCity, mida ma kunagi näinud olen. Ükskord saime Hanniega sellega sõita…

      … Ülemisel korrusel, äriklassis. Meie vastas istus, pronkspruun reis üle kuldse põlve heidetud, siidine taanlanna, lihtsalt golden brown21! Mitte naine, vaid isaslooma magnet. Napis seelikus, ümber pahkluu hõbedane siug, varbas rõngas, käed nii ohtralt ehteid täis, et võttis silme ees kirjuks. Seljas oli tal pintsak ja T-särk, mille all elasid sihukesed rinnad, millistest võib ainult unistada. Tema keha oli trimmis, saanud silmanähtavalt tunda solaariumide, basseinide, massööride, juuksurite, maniküürijate hoolitsust. Ta oli lihtsalt superstaar! Me Hanumaniga istusime ja vesistasime suud. Hannie ostis kohvi, pani suitsu põlema ja küsis naiselt, kas ta sigaretti ei soovi. Naine muigas ja keeldus. Hanuman juurdles ikka veel, kuidas temaga liini ajada, kui astusid sisse kontrollid ja palusid meil lahkuda, sest vähe sellest, et meil ei olnud äriklassi pileteid, meil ei olnud üldse mingeid pileteid, ei InterCityl ega kaubavagunis sõitmiseks! Hannie ei suutnud säärast alandust üle elada, ta oleks äärepealt plahvatanud, näitas neile nördinult kahetsoonikaid, mis kehtisid ainult Kopeni piires ja olid nagunii ammuilma aegunud. Talle viibati tõrjuvalt, tema peale hauguti. Puhiti kuklasse, nügiti nõudlikult selga, ukse poole – võeti pehmesse haardesse, kahelt poolt, kummagi käe alt kinni, ukse poole –, puhiti ja uriseti kummassegi kõrva, nõuti leebelt ja vankumatult, et me kobiksime minema, jah, kobiksime ise minema, enne kui politsei kohale kutsutakse. Muiged sähvisid nagu fotovälgud. Meid tulistati pilkudega. Korralagedus. Kõik ostavad korralikult pileti, aga need… Skandaal. Üle kogu DSB võrgu! Häbi, häbi, püksis käbi! Saaks ainult terve nahaga minema. Ei ole vaja kuhugi helistada! Me hüppame rõõmuga maha. Kiirele asfaldile. Kõverate jalgadega. Milleks probleeme tekitada? Nii tühine asi ju! Meile pole pahandusi tarvis. Palume väga vabandust. Meie apsakas. Ärge pahandage. Magasime oma peatuse maha. Kellega ei juhtuks! Ei saanud sõiduplaanist sotti. Istusime vale rongi peale. Sündisime vale tähe all. Juba kaome. Juba oleme läinud. Me võime ka jala minna! InterCity filmilint kihutas kaugusse. Tõmbasime hinge. Hannie venitas pöialdega trakse. Lükkas alahuule ette. Pikem samm, Euge! Mis sa venid, sindrinahk!.. Noh, visati rongi pealt maha… Kah mul asi!

      … Vältimaks selliseid jamasid, otsustasime seekord mitte riskida; olgu InterCity kui tahes mõnus, oli rongisõit kallis. Ma nägin, kuidas Hanuman limpsas keelt, saates pilguga iga mööda lendavat rongi; ma teadsin, et kiusatus on suur; ta lihtsalt kaifis, kui me kihutasime üle Nyborgi silla… Hanuman vajas InterCityt lausa nagu doosi! Kuid mitte seekord – sillani oli pikk maa –, ei, mitte seekord. Seekord pidi ta end siiski taltsutama, võtma kuulda mõistuse häält! Pealegi ei oleks meil nagunii raha jätkunud, isegi mitte Blomstrupini, rääkimata СКАЧАТЬ