Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

      „Ei tea,” vastasin mina, „ma ei salli kumbagi.”

      Ja ma oksendasin jälle.

      Hiljem läksime me mööda täiesti kõrvalist harvade teeviitadega külateed, kitsast, kõverat kui tähniline külaeit; meie kohal kõrgus mais, mais, mais ja taevas… Meil sai külavaheteest villand; lõikasime otse üle põllu; Hanuman pomises: „Me oleme maisilapsed, me oleme maisilapsed, ma oleme, raisk, maisilapsed!”

      Nõndaviisi komberdades jõudsime lõpuks Farsetruppi, lihtsalt maisitaimed tõmbusid kahte lehte ja me nägime laagrit, Eddie naist pesu nöörile riputamas.

      „Uu-uu-uu!” ütles Hanuman ja pistis käe püksi. „Seda tuleks niisutada!”

      Vähe eemal kilatsesid lapsed, pidasid kivisõda. Hanuman seisis jaanalinnu poosis, vahtis suurte rippuvate rindadega iraani naist ja näppis oma riista. Pujuvitstest punutud aia taga praadisid mehed midagi lõkketulel. Hanuman kummardas ettepoole, laskus upakile, sirutas kaela välja, ajas selja nõgusaks – nüüd sarnanes ta hüppevalmis känguruga. Ta mudis oma mune, vaadates, kuidas iraani moor kummardab pesu võtma, kuidas tal seelik ülespoole kerkib, kuidas paljastuvad tema jämedad sääred. Ma istusin maas ja vahtisin nürilt, kuidas Hanumani niiskeks tõmbunud silmi looritab unine himurus. Ma tabasin ära tolle maagilise hetke, kui see tegelikult eemaletõukav eit muutus tema silmis ühtäkki ihaldusväärseks. Hanumani verd täis valgunud silmadest paistis tiirasus. Ta sõna otseses mõttes himustas seda vastikut lühikeste jalgadega rasvamagu! Seda paksuperselist raseerimata lojust! Tal oli kama kaks! Ta töötas ägedalt juba mõlema käega nagu päris känguru, kes sikutab oma kõhutaskust karvapusa välja. Platsil nokitsesid albaanlased auto kallal. Kapott oli ühe juba neelanud ja valmis teist vastu võtma. Kolmas püüdis ikka altpoolt ligi saada. Hanuman oli ekstaasi langemas, vaadates, kuidas iraani moor kohendab õlgadel oma pluusi; vaadates, kuidas ta küünitub nööri poole ja pluus libiseb alla, paljastades kaela. Kiik kriiksus, köögist tulvas koos jutuvadaga kõrvulõikav araabia muusika; keegi kiljus, pall patsus vastu seina, jagunedes ja paljunedes; ninna kandus toidulõhnu; mais sahises. Pesu varjas lõplikult iraani moori silme eest. Hanuman pani püksiaugu kinni ja me otsustasime minna vaatama, mida head oleks laagris saada. Hanuman astus maisitaimede vahelt välja, ma järgnesin talle.

      Me sisenesime laagrisse, Hanuman sai kohe oma vanal tuttaval Nepalinol sabast kinni, milline vedamine! Hannie keeras asja niimoodi, nagu oleks talle külla tulnud. Ta oli ju lubanud oma vana Nepali semu vaatama tulla!

      „On ju, Euge!” pilgutas ta mulle silma. „Kas ma mitte ei lubanud tulla? Mäletad, ma tõotasin Avnstrupis, et otsin oma Nepali sõbrakese tingimata üles? Kas ma jätsin oma lubaduse täitmata?”

      Ma ei mäletanud, et Hanuman oleks mulle kunagi oma Nepali sõbrast rääkinud. Avnstrupis oli nepallasi nagu muda – kõik ühte nägu, kõik kavalad, kõik napakad, kõik pelglikud, ma ei teinud neil absoluutselt mingisugust vahet; Hannie polnud ühtegi neist pooletoobistest oma sõbraks nimetanud, mitte kunagi; ammugi mitte ei mäletanud ma, et ta oleks tõotanud kedagi neist üles otsida, kuid Hanumani toon oli selline, et ma kukkusin varmalt pead noogutama kinnitamaks, et olen Hanumanilt kuulnud tema „Nepali sõbrast” nii palju head… nii palju head, et olen ise ka üliväga rõõmus, et me ta lõpuks üles leidsime!

      Hanuman ei andnud nepallasele toibumiseks aega:

      „Siin ma nüüd olen, sõbramees! Näita, kus sa elad! Räägi, kuidas sa siis elanud oled!”

      Nepalinol hakkas tähelepanu rohkusest ja seljale patsutamisest tagumik sügelema, lolli plika rõõmuga lasi ta Hanumanil end õnge võtta ja viis meid tuba vaatama. Hanuman kiitis kõike, Nepalino riideid ja Nepalino ajakirju; nähes hindikeelset ajalehte, laksas seda kämblaga ja hõikas midagi omas keeles, aga mulle hüüdis:

      „Suurepärane! Ajaleht Mumbaist! See on juba midagi! Ma tunnen ennast peaaegu nagu kodus!”

      Ma vaatasin toas ringi, ajades oma verevillides jalgadest kohe sinna juuri. Minut hiljem nägime me tamilit. Ta oli suundumas duširuumi; oli meie saabumise üle väga rõõmus; käitus täpselt samamoodi nagu mina, kui Hanumanile takka kiitsin; kuid isegi kui ta ka teeskles, oli see vesi meie veskile! Tal oli seljas paks sviiter, topitud dressipükstesse; püksid olid lausa rinnuni tõmmatud! Nepallane vahetas temaga paar sõna ja me jäime nende juurde, nii-öelda mõneks päevaks…

      Mõnda aega tegi keskkonnavahetus mulle rõõmu; ma võtsin paar õllepudelit ligi (võlgu), sättisin end märkmikuga kuskile istuma, suitsetasin, rüüpasin õlut, kirjutasin luuletusi, ükskord kirja koju, emale, ühes postkaardiga mingist väikesest Aalborgi kirikust päikesesäras ja pilvekesega pimestavalt sinises taevas…

      Ma leidsin omale semu ja mõnda aega me koguni elasime tema toas. Tema nimi oli Stepan, pärit oli ta Samarast. Juba üle kolme aasta püüdis ta erinevate riikide bürokraatlikesse süsteemidesse sisse murda. Lootusetu. Püüdis ikka kuskil pidama jääda: algul Belgias, seejärel Saksamaal, käis ka Šveitsis, kuhu tuli Saksamaalt, ujudes üle mingi mägijõe, põgenes sealt, sest teda võidi mõne päeva jooksul deporteerida Prantsusmaale või ka tagasi Saksamaale, kus oleks käed raudu pandud ja kodumaale kupatatud, kuid ta põgenes ja maandus Taani. Ta avas siin uue keissi. Mulle ta ei rääkinud, milles tema varjupaigataotluse alus seisnes. Ta ütles vaid, et ärgu ma korraku tema viga ja ärgu raisaku aega, vaid otsigu endale naine.

      „Tuleb leida naine,” korrutas ta ühte ja sama joru. „Et sõlmida fiktiivne või tulus abielu. Muudmoodi ei mängi välja… Rohkem pole siin midagi püüda.” Ta ohkas ja lisas: „Oh, Taani, vana lits, igavene Saksa kits.”

      Ta kurtis muudkui, kui palju aega ta selle riigi peale raisanud oli, suutmata õieti midagi kõrvale panna, oli koju saatnud vaid natuke ja sellegi pisku oli isa maha joonud. Ja üldse, tema isa oli tolleks ajaks juba kõik maha joonud, isegi kodu.