Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema ajas nagu ikka ülespuhutud jama, leiutas käigu pealt jalakäijate filosoofiat, jälle olime „meie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu” nagu tavaliselt… Ööseks jõudsime kuidagimoodi Løgstørini; murdsime lihtsalt, enam ettevaatusabinõudest põrmugi hoolimata, mingile prügimäele linnaservas kusagil täitsa mere või kanali ääres, ronisime mingisse vanasse furgoonautosse, tõmbasime end pilve, aga vastu hommikut algas mul paranoia.

      Ma keeldusin mitu päeva furgoonist välja tulemast, sest mulle tundus, et kaubikut jälgitakse. Ma mõtlesin enesele välja, nagu käiks keegi väljas taskupeegliga ringi ja tulistaks surmavaid päikesejänkusid. Ma piilusin ühtelugu välja ja mulle viirastusid kõiksugu asjad, kõik oli kahtlane: see, kuidas prügikastid seisid seina ääres otsekui kokku kogunenud vandenõulased, kuidas nende kohale kerkisid sinised, rohelised, pruunid roostes konteinerid; kalda ääres õõtsuvad pargased; pingutusest krõksuvad juhtmed, kivid, võrriplärin ja see, kuidas päike seinale langes, kuidas varjud mööda seina laiali roomasid; kajakakisa lõikas jälle südamesse, nagu ka merekohin, mis võis soovi korral mureneda igati selgelt lausutud fraasideks… Kõik paistis mulle kahtlane, kaasa arvatud Hanuman.

      Tema nägu. See tegi grimasse. Muutus maskiks. Mõnikord meenutas ta mu isa, sellist, nagu ta oli nooruses, ning siis paiskusin ma kakskümmend viis aastat tagasi ja lasin ila jooksma. Kui ta muutus kohutavalt mu tädi sarnaseks, tormasin ma talle rusikatega kallale. Ma karjusin tädile: „Mis õigusega tuled sa mulle ütlema, et ta on mu isa! Ja mis siis, kui ongi? Kui sul oleks sihuke paps, oleksid sa minu asemel ta ammuilma ära mürgitanud! Ma vannun! Kui mu vanamees oleks sind niimoodi kohelnud nagu meid emaga, oleksid sa ammu leidnud viisi, kuidas ta vagaseks teha!”

      Kõik see ajas Hanumani vihale. Ta läks marru. Karjus mu peale. Peksis vastu põski. Nõnda rääkis ta mulle hiljem. Ise ma üksikasju ei mäletanud. Ta keelitas mind, pakkus kurja ja kulda, püüdis aru pähe panna.

      Miski ei toiminud, kõik oli tulutu, ma olin lihtsalt hulluks minemas. Hanuman tõi mulle toitu, kuid kui raha otsa sai, käis ta peale, et ma võtaksin end kokku ja tuleksin välja.

      „Või…” ütles ta. „Või ma lähen üksi minema, nüüd kohe ja alatiseks!”

      Surudes hirmu alla, võtsin ma end kokku, astusin välja, jooksin üle platsi prügikastideni, panin päikeseprillid ette, tõstsin krae üles, mässisin salli ümber kaela, keerasin end sidemetesse nagu Nähtamatu ja me asusime taas teele…

      Me kõndisime kord põldude vahel, mis olid otsast otsani maisi täis, siis jälle üle karjamaade, kus lehmad saatsid meid tühmil pilgul nagu vaimuhaiged psühhiaatriakliinikus. Me kõndisime väikeste teede pervedel, läbi vihma, läbi häda, hambad ristis, end tuule eest sisse mähkides, käsi taskusse peites, sõrmi kaenalde all soojendades, longates kõike nelja jalga.

      Kott põntsus puusal, rihm soonis õlga, saapad olid jalad villi hõõrunud. Mu jalalabad olid kanged, varbad tuimad, kannad kattunud surnud naha koorikuga, kõik liigesed naksusid. Vasaku jala suurel varbal oli küüs murdunud.

      Me peatusime järve ääres. Hanuman läks tühjendama soolikat mingisse kemmergusse tühjalt seisvate suvitajaid ootavate majakeste juures. Ta käskis mul vaadata, kas mõnes neist võiks öö veeta. Ronisin ühte suvemajakesse sisse, nuuskisin vähe ringi, leidsin vana ja haisva teki, kuivanud spermaplekid peal (nii ma arvasin), ja otsustasin miskipärast, et seal võib öö veeta küll.

      Aknal oli karupoeg Puhhi pilt, seisid kruusid, ühes oli hambahari. Ma leidsin, et tuleks kingad ära võtta, ja heitsin puust lavatsile pikali. Ja ehkki oli väga külm, võtsingi kingad jalast, jope seljast ja samal hetkel nägin, et lakke, otse minu kohale olid riputatud mingid tilinad. Ma jäin neid silmitsema, kratsides vasaku jala suure varba küünega parema jala korpas kanda. Riputis oli vahva, kohev, mingite niitide, sulgede ja klaasist kulinatega.

      „See on unenäopüüdja,” ütles Hanuman haigutades. „Ameerika indiaanlaste leiutis. Täna magame tolteekide ebausu kaitse all…”

      Ta hakkas end magama sättima, aga mina uurisin oma varbaküünt, millega olin kanna verele kratsinud. Küüs oli kohutav. Ma küsisin Hanumanilt, kas tal on alles tangid, millega sarvnahka või vana kuivanud nahakude eemaldada. Ta ütles, et need on ainult käte jaoks ja ainult tema käte jaoks.

      „See on ju isikliku hügieeni vahend,” lisas ta kerge etteheitega hääles. „Tead ju küll, kui pedantne ma olen kõiges, mis puudutab isiklikku hügieeni…”

      Ma sain aru, et edasi pole mõtet temaga sellest rääkida; ta ei raatsi midagi anda, mitte midagi. Ta ei lubanud oma raseerijaga mul habet ajada, mistõttu ma kasvasin habemesse kui metsakoll. Ta ei andnud mulle oma odekolonni, mistõttu ma haisesin kui tõhk. Ta ei andnud mulle oma seebitükki, mistõttu ma olin must kui sunnik. Ma imestan, kuidas ta üldse nõustus minuga sama katuse all magama! Kui ma oleksin olnud tema asemel ja kui mul oleksid olnud tema saapad, tema pedantsus kõige suhtes, mis puudutas isikliku hügieeni vahendeid, tema kõrgendatud nõudlikkus inimeste vastu, oleksin ma ise ennast saatnud per… koerakuuti magama!

      Ja sedasi mõtteid mõlgutades hakkasin ma küünt ära murdma.

      Kui palju kordi olin ma seda oma elus teinud, kuid ma ei õpi ka kunagi midagi. Ma astun ühe ja sama reha otsa viis korda aastas. Ma ei osta kääre, ei varasta küünetange, ei, ma hakkan sõrmedega küünt ära murdma! Isegi kui mul on kodus käärid või tangid, hakkan ma ikkagi seda murdma! See on mul nagu maania; iga kord ma mõtlen, et seekord teen küll kõik õigesti, seekord ei kisu verele, kuid tõmban ikkagi nii, et veri väljas, liha väljas, ja hakkan otsima, mida võiks peale panna, et veri kinni jääks.

      Pärast seda ei saanud ma kõndida, ei saanud kinga jalga panna, ei julgenud sokki jalga tõmmata!

      Me istusime tolles majakeses ööpäeva, sest ma ei saanud kõndida. Pärast veenis Hannie mind proovima edasi minna. Me vantsisime mööda looklevat teed umbes kaheksa kilomeetrit. Ilm läks ilusamaks. Taevas oli justkui selginenud, tõmbus heledamaks. Meie teele sattus parkimiskoht. Teetasku. Seisis veok. Haagisveok. Tühi. Ja üks sõiduauto. Saksa numbritega. Taskus oli teemärk. Oli WC. Oli piirkonna kaart. Hannie uuris kaarti. Ta ütles ainult kaks sõna: „I see...22” See sisendas julgust. Need kaks sõna ja see mõtlik viis, millega nad lausuti, sisendasid mulle optimismi. Sõnad voolasid minusse nagu pulbitsev vool.

      Oli prügikast, millesse ma heitsin kohemaid pilgu lootuses midagi leida. Mööda. Oli mingi kahtlaselt liikuv põõsas. Hääled eemal mererannal. Lapsehääl. Naer. Vali meeshääl. Lausus selgelt saksakeelseid sõnu. Midagi nagu „Üks-kaks-kolm, kõik koos! Ja veel kord! Ja veel kord!”.

      „Teevad hommikuvõimlemist,” ütles Hannie muigega, käsi hõõrudes. „Idioodid, uahahaa!”

      Auto taga olid pink ja laud. Me ei näinud neid kohe. Laual seisis termos. Pingi peal oli korv. Korvi peal käterätt. Korvi sees olid sööginõud: plastist taldrikud, noad, kahvlid. Söök! Leib kilekotis, pakitud või, juust, koor ja veel mingisugused kreekerid. Me panime toidu pihta ja tegime minekut. Nii kiiresti, kui jalad võtsid. Läksime metsa varjule ja panime kõik nahka. Ja kõndisime kiiresti edasi. Mul hakkas jälle kõhus pistma. Ma pidin juua saama! Olime ju puginud kuiva toitu tühja kõhu peale. Ma ei suutnud enam edasi minna. Kõndimine ajas iiveldama. Ma heitsin maha. Vahtisin taevasse. See oli madal. Sumisesid mingid tüütud kärbsed. Roomasklesid harvad hallid pilved. Ükskõiksed kõige vastu. Nad roomasid vaevaliselt, otsekui rassiks rasket tööd teha. Sel hetkel tundsin end olevat lõksus. Lihtlabases lõksus. Sellises nagu muusikatoos. Mina olin toosi sisse juhuslikult sattunud mutukas ja kõik võllid, haamrikesed, vedrud marutsesid nüüd, püüdes minust lahti saada. Mul hakkas halb. Süda läks pahaks. Hanuman suitsetas mõnda aega. Ma palusin tal mujale puhuda. Ta küsis:

      „Kuhu?”

СКАЧАТЬ