Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hanumani teekond Lollandile - Andrei Ivanov страница 12

СКАЧАТЬ aasta jooksul midagi muutub, võib-olla tekib šanss kuhugi edasi liikuda, äkki kõmbib ta Saksamaale tagasi, oma pederiilo juurde, hakkab jälle salateid hakkima, kopsikuga Hiina suppe segama, peremehele Tai massaaži tegema, kõike võib juhtuda, äkki avaneb võimalus sõlmida fiktiivne abielu mõne samasuguse pederassikuga nagu ta ise. Pealegi on võimalik esitada apellatsioone ja paistab, et apelleerida saab lõputult. Ükskõik milline tühine netilugu Nepalist võib kõike otsustavalt muuta… Puhkeb tüüfuseepideemia ja kõik! Massilised maalihked ja kariloomade surmataud ühes inimesele ohtliku soolekepikesega. Kõik! Tema elu on ohus. Kes siis saadab vaesekest tüüfusest või katkust haaratud Nepali, kindlasse surma? Ühesõnaga, see kõik võib pikale venida ja senikaua, kuni käib paberijama, kuni asjast asja saab, kuni nepallane tassib üha uusi ja uusi pabereid, mis annavad tunnistust tema kui pederasti, aga ka inimese, sealhulgas Nepali päritolu inimese õiguste karjuvast rikkumisest, kuni ta palub taevastelt, et Nepalis puhkeks kodusõda, toimuks revolutsioon või Hiina okupeeriks äkki Nepali või India või vallanduks päris ehtne tüüfusetaud, kuni sellesse sekkub advokaat, senikaua võisime meie rahulikult siin kükitada, prügimägedel roomata, nurkadest kokku kraapida, nüsida ühisest külmkambrist võõra lambakintsu küljest endale tagasihoidlikuks õhtusöögiks tükikese, korjata taarat ja saada kümne tühja pudeli eest ühe täis rüübatsi, olgugi jälgi, lõppude lõpuks võiks ju, kuni persest pole kinni krabatud, täitsa elada, elu oleks lausa lill, kui vaid poleks seda haisu!”

      Hanuman ütles, et ta oleks valmis elama selles laagris terve igaviku. Ta oli isegi valmis Ameerikast loobuma. See oli tohutu ohver. Ta oli valmis mädanema selles kämpas elupäevade lõpuni. Ta ütles, et on juba harjunud sellega, et öösiti tuleb kõrvu kikitada ja vastu hommikut oodata kõige hullemat nuhtlust, mis illegaali tabada võib. Ta oli leppinud sellega, et serblased laamendasid nagu poolemeelsed ja moslemid leelotasid oma palveid kui zombid. Ta oli harjunud oma viirastusliku eksistentsiga; harjunud sellega, et ta kunagi ei leia endale teist kodumaad; harjunud sellega, et Ameerika jääb pelgalt unistuseks, millele on sihitud kõik tema teod, viimata teda füüsiliselt Ameerikale karvavõrdki lähemale. Ta oli leppinud; ta andis voolule alla; oli valmis selleks, et talle ei sigine kunagi asju, passiandmeid, et tal ei saa kunagi olema legaalselt naist ega lastekarja. Ta ei unistanudki enam isikukoodist ega pangaarvest, kuhu tilguks sotstoetus. Vaat millisteks ohvriteks oli Hanuman valmis! Ta tõukas koguni Jumala ära, sest too oli tema ära tõuganud. Ta oli valmis leppima sellega, et kogu tema elu on vaid kerjakott ja vangirauad; oli valmis taluma kõiki võimalikke ja võimatuid hoope, mis pidid tabama tema vaest pead, millele ta enam ammu tuhka ei raputanud; oli valmis kõigeks. „Tulgu ükskõik mis!” karjus ta ja lisas:

      „Jah, üleüldse ükskõik mis! Ainult mitte seda haisu.

      Ainult mitte seda ilget väetist. Ainult mitte traktorit ja haisu põllult!”

      Jah, Hanuman oli valmis taluma kõike: täielikku fiaskot ja eluaegset luuseritiitlit. Aga palun! Vabalt! Palju kulub… See kõik on tühi-tähi. Mida kõike pole temaga juhtunud! Ta on hullematki ära kannatanud. Milliseid kannatusi küll poleks talle osaks saanud. Ta kannatas ära venna mõnitused, kes sokutas talle voodisse madusid ja toidu sisse putukaid. Ta kannatas ära isa, kes drillis neid nagu sõdureid, valmistades ette järjekordseks sõjaks kord Pakistaniga, kord Hiinaga, kord tollesama Ameerikaga. Ta kannatas ära räpaste jalgadega naabripoisid, kes kadestasid tema heledamat nahka nii väga, et läksid tamilitest mustemaks ja loopisid iga päev, kui ta kooli läks, teda porilatakatega, et muuta teda sama mudapruuniks, nagu nad ise olid. Ta kannatas ära neiu reeturlikkuse, kes oli talle eelistanud rikast babuji’t kukruga, mis oli sügavam kui neiu vagiina, ja alahuulega, mis oli pikem ta peenisest.

      Ta pidas vastu isegi keldris, kuhu vanamoor ta kinni pani, et võõrutada masturbeerimisest. Keldris, kuhu mungad olid vanaeide tellimusel surnuaialt koolnu toonud. Hanuman pandi sinna luku taha, et sundida teda sel moel käsikiimlusest vabanema. Ta elas üle isegi selle neetud keldri koos haisva laiba, vaklade ja ussidega, kes vanamehe lagunevas laibas häälekalt askeldasid. Ta pidas vastu vanglas, ei lasknud endale liiga teha. Ta pidas vastu näljale ja heroiini üledoosile. Ta elas üle laevatrümmi, kus istus kolm kuud päikest nägemata… Nägemata üldse midagi. Kuulmata inimese häält. Ta ei näinud mitte midagi peale oma okse ja ämbri, kuhu ta keha kergendas. Ämbri, mida ta sada korda ümber ajas ja plartsatas siis ise ninapidi oma sita ja okse sisse. Jah, ta käis kõigest sellest läbi ja kannatas selle kõik välja… Kuid seda haisu ta taluda ei suutnud. See hais ajas ta hulluks. See hais oli kõige hullem… Hullem keldris mädanevast laibast… hullem enda oksest trümmis… hullem madudest voodis ja putukatest riisis… isegi korbakas ja kärniline padakonn, kes pisteti talle aluspükstesse… isegi tema oli köömes võrreldes selle põllult tuleva haisuga.

      „Taani on roisku läinud,” sedastas ta. „Terve riik mädaneb nagu laip. Nüüd sain ma ise selles veenduda. Hehahoo! Taani kuningriik kõduneb lausa silme all. Mida ta seal väetab?”

      „See on maisipõld, Hannie,” ütlesin ma vaoshoitult, silmi paotamata, ja tuletasin meelde, et me sõime kord temaga sellesama põllu pealt võetud maisi.

      „Isegi need mädakartulid, mida albaanlased neljapäeviti praevad, ei haise nii jõledalt,” ütles Hannie vastikustundega.

      Jah, tuli temaga nõustuda, mitte nii, seda küll kindlasti.

      Siin algas iga hommik minestusega. Tõeline elu lakkas niipea, kui ma ärkasin. Mõistus läks looja. Algas hullumeelsus. Tunnete tuhmus. Kaos. Anarhia. Vaimusegadus. Hommik mürgitas regulaarselt mu hinge, püüdis minus inimest suretada, minust viimaseid immuunsusepiisku välja pigistada, isiksusejälgi tõrjuda, nii nagu tõrjutakse täisid. Igal hommikul kordus ikka sama, ikka seesama. Justkui maailma kõige talumatuma näidendi proov. Nagu ketraks kogu aeg sama õudusunenägu. Hommik kordus igas koridorikäänakus, igas uksekriiksatuses, igas hingeohkes, igas linnuhuikes, igas vetsupoti solinas. See oli alati ühesugune, kuni kõige tühisema detailini. See oli sedavõrd üheülbane, et ajas liikumise tunne haihtus. Oli ühesama päeva kordumine. Nagu katkine plaat, mis keerleb muudkui sama koha peal. Hei, sina seal, lükka nõela edasi!

      Kõik siin rõhus, painas, pures, õhutas põgenema, pani proovile, ajas hulluks. Justkui sosistatanuks: „Ahaa! Vahele jäid! Noh, kui väidad end olevat põgeniku, siis ole lahke, koge pagulase tunnete kogu rikkalikku paletti!” Siin on sulle ürgne hirm, mis jälitanud inimsugu Maale tekkimise aegadest peale; ja lämmatavad nördimus-, solvumis-, kadedustunne; ja piibellik hirm jääda elu lõpuni tõrjutuks; ja nii moodne, kuid siiski valus nostalgia; legendaarne üksindustunne; päevast päeva raskemaks muutuv mälestustekoorem; müürina kerkiv maailma viha; enesehaletsus; alandus ja alandumisvalmidus; põlgus iseenda ja veel rohkem kõigi teiste vastu; bürokraatiapress; oskus muutuda tema surve all mitte millekski ja jätkata kahanemist lõpmatuseni; oskus mõõta enda peal kõigi inimese tõeliste vooruste lõputut kahanemist; muutuda neist kõigist alatiseks vabaks; muutuda väiksemaks kui mitte miski; hoomata, kui piiritu on viha kogu ülejäänud maailma vastu; puhtakujuline meeleheide korrutatud paheliste kavatsustega, ja nii edasi ja nii edasi… Kõik need tavalised sümptomid, mis kirjutatud iga asülandi näkku ja mille järgi saab teda põliselanike hulgast välja peilida sama hõlpsalt nagu hepatiidihaige selle kollasuse järgi. Kõik see, millega pagulane elab iga jumala päev. Kõik see, mis teebki teda õigupoolest pagulaseks, isegi kui ta tegelikult seda pole; ükskõik, isegi kui tema küla ei pommitata, kardab ta deporti veel rohkem kui see, kelle küla on juba puruks pommitatud. Tunded võrdsustavad kõiki. Ainult ehk selle vahega, et see, kelle küla magab rahulikult, ei saa ise laagris rahulikult magada, sest teda võidakse iga kell koju saata, nii et lisaks muule tunneb ta veel ka kadedust selle vastu, kelle küla on maatasa põletatud, ja unistab salamisi, et ka tema küla maatasa tehtaks.

      Inimene ärkas laagris selle rinnale rõhuva ja kõri pitsitava keerulise tunnetesegadikuga. Inimesed tõusid üles sellise nööriga kaelas. Sellise juba klimbina kurku kinni jäänud solvumisega. Selliste kõhus sõlme keerdunud tunnetega, põletikuliste silmadega, ise maadligi litsutud; nad koperdasid oma tubadest välja СКАЧАТЬ