Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viirastus kõiksugu jama. Maailm, mis rullus kokku haisvaks prügikänkraks ja veeres mingist mäest alla, ning mina koos temaga. Nii suits kui ka mõtete vetikad ujusid minust läbi. Kasvatades kiirust ja pöördeid, kihutasid mööda mingid sõnade, lausete katked; mingisugune kaja loksus ja kolises peas, nuuksus ja oigas; tuul ulgus; vilksatasid lömmis näod; tuhisesid tulbad, esitades küsimusi; lõputud elektriliinid kadusid sompus pimedusse; kõmises plekk-katus; ning aina kiiremini ja kiiremini, sülitades valgeid aurupilvi, kihutas räbupagina Farsetrupi-Olematuse rong. Ja mulle tundus, et ma asun põrgu põhjas, ümbritsetuna deemonitest, kaanidest, vampiiridest. Nii mulle tundus, kui kuulsin igast küljest ligi hiilivaid palvetavate moslemite hääli.

      See oli lihtsalt õudusunenägu. Igast nurgast, igast praost roomasid otsekui prussakad ajju monotoonsed palvehääled. Nad ukerdasid liliputtidena mu kehal ringi; nad kütkendasid, nad justkui saatsid sind viimsele teekonnale või viisid läbi rituaali, et sind seejärel elusalt nahka panna; nende hääled mõjusid nagu sedatiivid, ja isegi kui sa tahtsid üles tõusta, siis enam lihtsalt ei jaksanud… Ning seejärel algas koridoris nende minek kemmergusse, igaühel tingimata kaasas pudelike altpesuks. Nende sammude hääled panid samuti kujutlusvõime tööle: see monotoonne susisev sahin, see plätu põntsatus põrandal, see lentsimine… Ja iga raibe ümises kindlasti mingit oma kurvatoonilist joru, rägistas kurgust midagi välja, sülitas põrandale, paugutas ust. Ning seejärel võis kuulda vee solinat, mis summutas mõneks ajaks palved. Ühe järel teine, kolmas, neljas… Ja kõik kordus: sahin ja lirtsatus ja põntsatus ja solin. Ning kui üks kohtab koridoris teist, siis kindlasti tervitatakse vastastikku ülevalt ja ülespuhutult, misjärel nende sammud lohisevad eri suundadesse ning taas katab kõike veesolin. Ja seejärel kordub kõik uuesti: paugatus, lirtsatus, noruline laulujoru sinna ja tagasi. Nagu mängitaks ühte ja sama episoodi: moslemihommik Farsetrupi kämpas, duubel kaks, duubel kolm jne, jne.

      Meil Hanumaniga vedas toaga: vasakul pool oli seina taga peldik, paremal elas Mihhail Potapov oma perega – abikaasa Maša ja tema tütre Lizaga. Ja kuna meid igast küljest piiravad inimesed ei osanud oma primitiivsusest tulenevalt elada teistmoodi kui korrata päevast päeva ühte ja sama, siis algas iga hommik ühtemoodi. Vasakul solises vesi, paremal – „Miks sa ei söö? Miks sa vait oled? Mis sa istud ja vahid mind oma vasikasilmadega? Söö, öeldakse sulle!”

      Seinad olid laagris õhukesed ja kuuldavus oli lausa selline, nagu elaks pappkarbis. Me Hanumaniga läksime magama hilja, sisuliselt vastu hommikut. Öösiti oli mõistlikum mitte magada: öösel võisid mendid peale lennata, korraldada haarangu depordist kõrvalehoidvatele illegaalidele, varastele, narkomaanidele, kõiksugu kaakidele nagu meie Hanniega. Seetõttu äratas igal hommikul Mihhail Potapovi hääl meid siis, kui olime just sõba silmale saanud: „Raisk, mida sa jõllitad, söö!”

      See hääl tõmbas unemüüri maha; kanalaseinad võpatasid. Iga hommik nagu kellalöögid: „Kas sa hakkad mul sööma või ei!”; ja see mehepurikas otsekui rabelais’lik kellakägu.

      Ärkamine oli kohutav. Ma ärkasin justkui palavikus; vaevalt olin jõudnud uinuda, kui algas vääramatu tegelikkus, mida täitsid ühelt poolt allahid ja teiselt poolt vene eluproosa. Nende kahe veskikivi vahelt pidi mu vaim igal hommikul läbi minema ja jahvatatud saama. Peaaegu nagu sant, keda on mingi peenestusseade läbi jõhverdanud ja välja sülitanud, lamasin ma ja kuulasin kinnisilmi, pudisedes musttuhandeks tundeteraks, kuidas paremal vene mees oma tütart nahutab ja vasakul moslemid kubet pesevad, aga all…

      Tavaliselt lamasin ma metallist narivoodi ülemisel asemel, aga minu all, alumisel naril, elas muret-häda tundmata mõnusasti kahe teki sisse mähituna otsekui koopas mu saatusekaaslane indialane Hanuman. Niisiis, magama heitsime me vastu hommikut; seda selleks, et mitte lükata teineteist ähmiga aknast välja, et mitte korraldada jaburat külakuhja kloppivate südamete, pimeduses hingeldamise ja selle „come on, man, come on”-iga akna all, mida me ettenägelikult lahti hoidsime. Aga enne seda pidime me äärepealt vahele jääma. Kord ilmusid mendid platsi, sadasid pimedusest sisse kui viirastused, nagu mingisugune keeristorm arvukate jäsemetega, laternaga igas teises käes, haukuvate häältega, ning uksed hakkasid paukuma nagu aknaluugid tuulise ilmaga, paukusid meie uksele järjest lähemal. Jommis peaga ei saanud me kohe aru, mis tramburai see keset ööd lahti läks. Paljugi kes tuli, mõtlesime meie, ja kes keda taga ajab, äkki vehkisid mustlased miskit sisse ja otsivad nüüd ostjaid… Ent kuuldes taanikeelset kõnet, taipasime ning jõudsime napilt välja hüpata ja maisipõllule liduda. Sellest ajast peale me öösiti ei maganud, hoidsime akent lahti ja Nepali noormees, kelle serblane Radenko oli ristinud Nepalinoks, maksis meile selle eest kätte omal moel.

      Teda, nepallast, mendid esialgu ei kohutanud; mitte niimoodi nagu meid; tema elas kämpas, oodates ametlikku teadet selle kohta, et ta taotlus on läbi vaadatud ja oleks aeg kodumaale kerida; nii et esiotsa puudus tal vajadus öise haarangu ajal aknast välja hüpata; ta võis magada rahulikult ja tahtis magada kinnise aknaga. Kuid Hanuman hoidis akent lahti Nepalinoga arvestamata, viimase teoreetilistest peremeheõigustest põrmugi hoolimata.

      Nepalino ja tema semu tamil olid meile, kodututele saamatutele illegaalidele, andnud sõna otseses mõttes peavarju, võtnud meid ulualla peaaegu nagu hulkuvaid koeri. Mäletan, kuidas ma rõõmustasin, et saan duši alla minna, päris šampooniga pesta, kuid tundsin igale valgele inimesele tuttavat vastikustunnet, kui rätiku asemel ulatas tamil mulle oma voodilina, et ma end sellega kuivataksin.

      Tolle lina, mille ta oli enne pesemast tulles omale toogaks ümber keeranud ja ringi patseerinud nagu pooljumal. Ta kõndis sedasi mööda bildingut ringi, kõlistades oma sandaalide pannaldega. Kõndis tähtsalt ja rüüpas kiirustamata oma õlut, odavat Taani õlut ning krõmpsutas oma kõrbenud chapati’t, kastes seda pipardega vürtsitatud kastet täis salatikaussi.

      Tamil ei elanud üldse laagris, ta üüris pinda oma sõbra juures; ta käis mustalt tööl, töötas kuskil vabrikus, see oli mingisugune puidutöötlemisettevõte. Ta käis laagris ühtelugu: kontrollimas posti, saamas taskuraha ehk toetust, jätmas näilise kohaloleku muljet, kuna asülant ei tohtinud seaduse järgi kämpast kuigi kauaks kaduda, ning ühtlasi pesemas. Ta säästis sõbra vett, aga võib-olla oli sõber mõista andnud, et tuleks säästa. Ta käis pesu pesemas. Viskab tunked ja muu seesuguse masinasse, avab õlle, istub, libistab märjukest, pugib midagi. Lobiseb kellegagi, saab minu käest males pähe, kraakleb Hanumaniga nende arusaamatus keeles, võtab pesu masinast välja, ütleb kõigile „farvel” ja kaob. Kui ta niimoodi sisse sadas, kangesti kehkvel (mine tea, mis kirjad võisid tema äraolekul saabunud olla, äkki on deport Sri Lankale? Ja milline Taani õlut tasuta kulistanud tamil tahaks sõita Sri Lankale, kus tuleb võib-olla verd sittuda ja oksendada?), üleni vetruv, oli ta tavaliselt kaetud peene tolmuga, isegi mitte saepuru ja ammugi mitte laastudega (ehkki ükskord tõi ta soki küljes ka ilusa spiraali keerdunud laastu), vaid puidutolmuga.

      Hanuman rääkis mulle kord, kuidas sõbrad olid tööl käinud. Põgenikku, see tähendab, mitte põgenikku, vaid asülanti, kes alles esitanud asüülitaotluse ja ootab põgenikustaatust, palgata ei tohtinud – tamil tööl käia ei saanud. Siis mõtles tema sõber, kes oli samuti tamil, kuid kellele oli juba osaks saanud Taani kuningriigi arm ja heldus, välja järgmise kavaluse. Ta leppis miskitmoodi bossiga kokku, et hakkab töötama, ütleme, mitte just kakskümmend neli, vaid kuskil kuusteist tundi ehk kaks vahetust korraga, ja sai selleks loa. Motiveeris ta oma väsimatust ja töövõimekust sellega, et ta olevat lapsest peale joogaga tegelenud, hoiab vaimu ja keha puhtana, ei joo, ei suitseta, peab imettegevat dieeti ja nõnda edasi.

      Tegelikult esinesid see tamil ja meie asülant, olles eurooplase silmale praktiliselt eristamatud, ühe isikuna. Tõsi küll, selleks, et sarnasust maksimumini viia, pidi too legaalselt Taanis elav tamil päriselt dieeti pidama ja kolm kilogrammi alla võtma, aga teine, alaväärtuslik, endal maha ajama ja pügama kõik selle, mida ta ei olnud pool aastat ajanud ega püganud. Loomulikult käisid nad ühtemoodi riides ja matkisid teineteise kõnnakut ning lühikese ajaga õppis meie tamil rääkima taani keelt sama hästi nagu tema vanem sõber. Ehkki СКАЧАТЬ