Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juuksed, tema naeratus on kaval ja võrgutav. Suure toreda kohevil voodi baldahhiini all varitseb noormeest raske kiusatus. Ahastavalt sirutab ta oma rististatud käed taeva poole, pea naise kirest lõõmava pilgu eest kõrvale pööratud. Paul tunneb südamest kaasa sellele õnnetule noormehele. Nõnda virutaks tollele ilgele naisele!

      Nad hakkavad minema. Vanaisa läheb leti juurde arvet õiendama. Paul seisab ta kõrval ja ootab.

      „See mu pojapoeg,” tutvustab Kristjan poisikest kõrtsmikule, „tubli poiss, loeb ja oskab isegi kirjutada juba.”

      „No noo, kui vana ta siis on?” küsib kõrtsmik, vaadates Pauli.

      „Kuueaastane.”

      „Siis selle vanuse kohta on ta tõesti tubli poisike.”

      Ning kõrtsmik võtab nüüd vaasist letil mõned kompvekid ja annab Paulile. Paul tänab, teeb jalaga isegi kraapsu, kuigi selle lahke onu tursunud nägu ei meeldi talle sugugi, nagu ei meeldi talle ka see kõrts oma imala viina- ja õllelehaga. Veel tänaval püsib see lehk kaua ninas, enne kui haihtub. Edaspidi ei tule ta kunagi enam vanaisaga kõrtsi.

      Koju jõudsid nad võrdlemisi hilja, jaanipäevaaegne päike oli juba üsna madalale laskunud. Tõnis ja Maali ootasid neid ammu pikisilmi saunast tagasi. Kuigi Maali süda valutas kogu aja, oli ometi kõik korras, poisikesega polnud midagi juhtunud. Paul oli puhas ja terve, õnnelik veel pealegi, et sai vanaisaga linnas ära käia. Ainult et Kristjan last kõrtsi viis, seda Maali ei saanud äiale kuidagi andestada. Ilus eeskuju poisikesele juba maast madalast! Mis siis veel, kui ta suuremaks kasvab?

      „Ega kõrts sellepärast kellelegi peale tule,” püüab vabandada end Kristjan.

      „Aga sinule tuli ometi! Mis janu kustutamine see niisugune on, kui endal käib kange viina- ja õllelehk suust välja!”

      „Ei, õlut ma küll ei võtnud… Kuid olgu sellega nüüd pealegi, ega me homme enam kõrtsi lähe.”

      Homme! Tahab siis vanamees homme jälle last kuhugi viia? Maali vaatab mehele küsivalt, mis tema sellest arvab. Kuid Tõnis vaikib ega ütle midagi. Ta näib mõtlevat umbes niimoodi: las lähevad pealegi ja lahutavad oma meelt. Nüüd, kus vanamees teel poisikesele augu pähe rääkinud, hakka neid siis veel keelama.

      Täna tõotas üsna ilusat ilma. Päike paistis palavalt, taevas polnud ainukest pilvetombukest näha, vihma oleks ehk vajagi juba, aga ega seda ole omast käest võtta. Koskki ei kohise veel ega ennusta peatset ilmamuutust.

      Noor ja vana väljusid kella üheteistkümne paiku hommikul. Vanal oli seljas poja hallikirju ülikond, jalas tema kamassid ja tumesinisest kalevist läikiva nokaga müts peas. Oma kodunt kaasatoodud lihtsat päevasärki kandis Kristjan kui tööinimene alati ilma kaelasidemeta. Rühilt näis ta veel üsna hea välja, ainult et raske kivitöö oli teda ristluudest natuke kangeks võtnud. Kindlasti paneb ta elule veel mõnda aega vastu.

      Nad tulid Uue Liini otsa, hakkasid kitsast laudteed mööda mäest alla laskuma. „Vaata, kui ilus on linn,” juhtis Kristjan Pauli tähelepanu linna panoraamile teispool jõge. Paul vaatas ja leidis linna tõepoolest ilusa olevat; ta otse kiindus selle vaatlemisele.

      „Selle linna ehitasid rootslased, kui nad siin olid,” jätkas Kristjan.

      „Kes need rootslased niisugused olid ja miks nad siit ära läksid?” küsis Paul.

      Hakka sulle nüüd seletama, kes olid rootslased, kui sa ise üks nende järeltulijaid oled, mõtles Kristjan ning ütles: „Eks ikka niisamasugused, nagu kõik teisedki inimesed on.”

      „Aga kuhu nad siis läksid?”

      „Üle mere Rootsisse, oma kodumaale tagasi.”

      „Ja mis nad siin tegid?”

      „Elasid ja valitsesid meie maal… Nende kuningas oli siis ka meie kuningas.”

      „Aga kas meil siis oma kuningat ei olnudki?”

      „Vanasti oli küll, kuid hiljem enam ei olnud.”

      Paul vaatas vanaisale otsa, kas ta ikka tõtt räägib. Kristjan teisiti ei saanud, kui pidi hakkama seletama pikemalt, et eestlaste kuningas langes ammu juba sõjas sakslaste vastu, ja et siitpeale on meie maad ikka võõrad valitsenud.

      „Mis meie kuninga nimi oli?”

      „Lembitu.”

      „Oli ta vahva?”

      „Vahva muidugi. Kui ta poleks vahva olnud, ega siis meie rahvas mäletanuks teda nii kaua.”

      „Aga kes nüüd meie kuningas on?”

      „Eks see va Kolja ole…”

      „On ta paha?”

      „Paha või hea, kõigiga peab leppima… Aga jää nüüd vait ja ära päri enam midagi. Vaata, sealt tuleb pristav.”

      Meile lähenes paks mees tumesinises mundris, ilusa käepidemega mõõk vööl. Pristavil olid hallid vurrud, lai punetav nägu ja lai lillakas nina, mida katsid higipiisad. Ähkides ja puhkides vedas ta oma rasket keha mäest üles nagu vedur. Mitmed vastutulijad astusid aupaklikult teelt kõrvale, võttes juba eemalt mütsi peast. Ka Kristjan ja Paul andsid pristavile teed, kuid mütsid jäid neil siiski pähe.

      Nad lähenesid kindlusele. Kristjan viis poisikese alla jõeni, sinna, kus lokkas lopsakas rohi, näitas talle laskeavasid, mis nagu avatud lõvilõuad alla mere poole vaatasid.

      Vaadanud ja tutvunud kõigega lähemalt, istusid nad murule jalgu puhkama. Siin oli hea olla, kindlusemüürilt langev vari kaitses neid palava päikese eest. Paul pani pea vanaisa põlvele ja uinus magama. Kui ta siis üles ärkas, tundus talle kõik kuidagi teistsugun… Võttis aega, enne kui ta ümbruse jälle ära tundis. Kristjan võttis murult poisi mütsi, mis tal magades oli peast maha langenud, ja pani talle uuesti pähe. Nad hakkasid minema, Paul vanaisa käest kinni hoides. Enne kui nad Pihkva mäeni jõudsid, ütles Kristjan, et siit seda teed mööda voolanud vanasti jõgi. Paul ei suutnud seda uskuda, sest jõest polnud siin ju jälgegi olemas. Küll oli aga munakividega sillutatud sõidutee ja majadki tee ääres. See vanaisa jutt vajas lähemat järelepärimist.

      „Siis ei olnud siin veel midagi,” ütles Kristjan. „Jõgi jagunes siin kahte harusse. Suurem haru jooksis kindluse äärt mööda, kuna väiksem haru otse siit, kus me praegu läheme. Ja alles allpool, seal, kus praegu on Orlovi jahuaidad, ühinesid mõlemad harud uuesti.”

      „Aga kus siis kindlus oli?”

      „Ikka sealsamas kus praegugi. Hiljem teine jõeharu aeti kinni, ja nii jäi kindlus jõe paremale kaldale.”

      „Ja kust sina seda tead?”

      „Ajalugu räägib.”

      „Kes ta niisugune on?”

      „Vana raamat.”

      „Kas siis vanad raamatud räägivad?”

      „Mine sina oma jutuga! Jäta parem need pärimised. Küll, kui vanemaks saad ja hakkad koolis käima, mõistad isegi. Aga astume nüüd kiiremini, muidu kodus hakatakse jälle mõtlema, et kus me võime olla, ja kes teab, mis siis meile öeldakse.”

      Nad läksid СКАЧАТЬ