Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelitanud. Pauli hirmutas vaistuliselt koera inetu lõust. Kuid peagi pakkus ta koerale osa oma sepikutükist. Nuumatud peni nuusutas ega võtnud seda vastu. „Miks ta ei taha?” küsis Paul.

      „Sakste koer, sellepärast,” leidis Tõnis.

      „Anna talle parem vorsti, vaat siis, kuis tahab,” õpetas Maali poega.

      „No veel mis! Kasi minema!” tõrjus Tõnis koera. Nösinina jõllitas oma pungis silmi ega teinud sellest väljagi. Ta tõstis ühte tagumist jalga ja sirtsutas paberist söögilauale.

      „Sa raisk!” raevus Tõnis ja sähmas noaga, mis tal parajasti peos oli, koerale kintsu. Neljajalgne röögatas, kargas vihase lõrinaga lööja kallale. Tõnis sähmas talle veel paar korda. Kiskja kukkus küljeli, kisendas ja rapsis jalaga mõnda aega, enne kui hinge heitis.

      Sündmuskohale kogunes inimesi. Oma mõtteavaldustes olid nad Tõnise poolt, süüdistades tundmatut koeraomanikku, kes lubab kurjal loomal ilma suukorvita vabalt ringi joosta. Hea veel, et lapsega midagi ei juhtunud.

      Kuid seda peaaegu üksmeelset arvamust ei jaganud keegi flanellpükstes noormees, kes nagu meteoor oli ilmunud lõhkikistud pükstes Tõnise ette. Samas plaksatas ka tema kuld- ja hõbemonogrammidega kaunistatud jalutuskepp Tõnisele lagipähe. Löök oli nii tugev, et võttis mehe jalust tuikuma. Tõusis vali protestikisa, keegi noormees tahtis lööjale kallale minna, kuid teda hoidsid tagasi tema kainemad kaaslased. Maali sõimas lööjat mõrtsukaks, kes tahtnud tappa ta mehe. Tema kleidisabas nuttis Paul, kannatades moraalselt, nagu löök tabanuks teda ennast.

      Maali võttis lapse sülle ja hakkas teda vaigistama. Tasakaalu tagasi saanud Tõnis tahtis taas kasutada nuga. Kuid Maali nägi seda ja astus vahele. Tõnis kainenes, tema lõõmavad silmad vaatasid siia-sinna, jäid siis peatuma naise juba märgatavalt muutunud kehajoonel. Talle meenus vangla, kust ta mitte ammu vabanenud oli ja kuhu ta võis jälle sattuda. Kuhu jääks siis tema naine kahe väeti lapsega? Tõnis lõi noa plaksudes kinni ja pani taskusse. Tema pea kumises nagu tühi pada pärast tugevat lööki. Maalil juhtus haaknõel kaasas olema, ta kinnitas sellega siilu mehe lõhkisel püksisäärel. Et koeraomanik oli läinud kardavoid tooma, hakkasid nad kiiruga valmistuma minekuks. Paul oli isa süles, hoidis mõlema käega tema ümbert tugevasti kinni ja vaatas üle õla mere poole tagasi. Viimaks pöörduti põiktänavasse ja meri kadus tal silmist.

      Aurik oli väljumas sadamast. Anti kolmas vile, köied vallandati. Laeva ja silla vahel kobrutas juba vahune veeriba. Vaevu jõuti laevale. Maali ohkas kergendatult: oldi pääsetud ohtlikust olukorrast, mis kardavoi tulekuga võinuks veel ohtlikumaks muutuda.

      Hommikune ilus ilm oli päeva jooksul muutunud. Endise sinetava kõrguse asemel valitses taevas hallus ja madalus. Rannas ei liikunud ükski kuuse- ega männilatv. Kagu poolt lähenesid tumedad pilved, tuul vaikis, jõele tekkis udu. Morn Paul istus ema kõrval, tema masendatud meeleolu püsis. Kogu oma muljete ja olemusega vaevles ta alles äsjase läbielamuse all, enesetunne oli halb. Kuigi isa tappis koera, ega teda sellepärast veel tohtinuks kepiga lüüa! Mõeldes kõigele sellele tagantjärele, hakkasid tal kõrvad õhetama, kogu sisemus süttinuks nagu uuesti põlema. Puudus pisut, et ta sattunuks nutu- ja märatsemishoogu. Ta kiskus endal palitu seljast ja viskas selle pingile. Oma paeltega madrusemütsi heitis ta ema sülle. Tema kuumal laubal helmendas higipiisku, juuksed kleepusid meelekohtadel. Püsi ei leidnud ta kusagil. Kui ta tahtis laevas minna veidi ringi vaatama, sai ta peapöörituse. Ema võttis poja sülle, leidis tal olevat palaviku. Tema virin ja tusklemine kestis kogu tee. Nad läksid puusilla kaudu, sest nii vara ei teadnud onu neile paadiga vastu tulla. Vihm tabas neid keset silda. Pikema vaikuse järel tõusis tugev tuuleiil, keerutades suuri tolmupilvi üles. Hakkas langema üksikuid piisku, jämedad nagu herned. Ning peagi oli suur sadu lahti. Pikad hallid nöörid ulatusid taevast maani. Kallas sahinal tugevat hoovihma, nii et maa otsekui suitses. Alles hetk tagasi kuivanud tolmustes rentslites voolasid käredad jõekesed, kandes endaga kaasa kõik teel leiduva kõntsa ja prahi. Mindi peatumatult edasi, sest märjad oldi niikuinii.

      Õhtu. Vanaema suigutab poisikest magama. Unine Paul on rahutu, viskleb ja rähkleb asemel, näos tugev palavikupuna. Annel on temaga tegemist. Ta koputab rusikaga vastu seina, et hirmutada teda Saharkaga – vaimuhaige joomariga samast Kalda tänavast. Paul jääb veidi kuulatama. Tõepoolest, ta nagu kuuleks Saharka hirmuäratavat häält. Kuid samas algab virin otsast peale, nüüd seda tugevamalt, sest Paul teab, ta on oma toas, Saharkat tuleb karta ainult väljas, ja sedagi ainult üksi olles.

      „Jää nüüd magama, jää,” manitseb teda juba kärsituks muutuv vanaema. „Teistel tuleb hommikul vara tööle minna, nad ei saa sinu pärast uinuda.”

      „Koosu voodi!” viriseb Paul.

      „Jah, küll koosu viib lapse oma voodisse, tal tuleb enne aga jätta oma virin ja sulgeda silmad.”

      Paul jääbki uskuma vanaema juttu, rahuneb ja uinub viimaks.

      Lühike suveöö on laskunud linnaveerele. Läbi praokil oleva õhuakna kostab tuppa jõe tasane kohin. Onu väikeses aiakeses ei häälitse veel ükski lind. Ka harmoonikahelid üleval mäel on ammu juba vaikinud. Jõel ei kuuldu enam ainustki aerulööki, ei lõbusat ega kurba lauluviit. On saabunud absoluutne öörahutund. See ei kesta aga enam teab kui kaua, varsti algab jälle uus päev uue kära ja askeldustega.

      See öö oli Paulile väga rahutu. Ta magas halvasti, nägi hirmsat und, igasuguseid viirastusi akna taga. Paul püüdis küll sulgeda akent, kuid ei suutnud. Akna taga seisis kardavoi valges kitlis, mõõk vööl, tolknevad vurrud nina all, kurjad silmad pöörlemas peas nagu välgud.

      Peale kardavoi leidus seal veel teisigi hirmuäratavaid lõustu, keda Paul ei tundnud. Ta hüüdis appi, kuid teda ei kuuldud, ta oli lämbumas hirmust. Viimaks üliloomulike pingutuste järel läheb tal siiski korda sulgeda aken. Ta ei jõua aga hingegi tagasi tõmmata, kui põrutatakse juba nende toaukse pihta. Paul teab küll, et uks on haagis, kuid ometi kardab, et haak annab järele… Löögid ukse pihta kostavad ikka tugevamalt, hääled muutuvad kurjemaks. Teiste kurjustavate häälte sekka kostab Saharka hääl kõige vihasemalt. Tema just kinnitabki, et siin elab too koeratapja Tõnis Erikson.

      Ka Peeter näib olevat ühinenud tuppatungijatega, ta rõõmustab kuuldavalt, tatine nina lurtsudes peas.

      Veel paar tugevamat lööki ukse pihta, pääs tuppa ongi vaba. Paulil aga pole armu ega abi loota kusagilt, ta on üksi kodus, teised kõik majast lahkunud. Ta hüppab otsekui lennates läbi akna välja ja maandub kergelt jõekaldal nagu udusulg. Talle jääb arusaamatuks, kuidas see niimoodi võimalik on. Kuid jalad ei vii teda kuigi kiirelt edasi, tal ollakse juba kannul. Turjal on midagi ränka ja rõhuvat, mis võtab teda põlvist nõrgaks, paneb jalad all nõtkuma. Kardavoi nabib tal turjast, ta on tabatud, teda viiakse jaoskonda. Paul sipleb, paneb vastu kogu jõust, kuid see ei aita midagi.

      Sellises metsikus võitlusehoos väike sangar viimaks virgubki. Tema silmalaud võbisevad päikesevalguses, tal on raske avada silmi. Pauli ähmane pilk näeb kõigepealt ämblikuvõrku lae all, toa paremas nurgas. Väike õhuaken on ristseliti lükatud, tuppa hoovab jahedat hommikuvärskust. Paul ei saa järsku aru, kus ta viibib. Kas ikka oma toas või? Kogu oma meelte ja olemusega on ta alles hirmsa unenäo mõju all. Kuid olukord selgub niipea, kui Paul vaatab ukse poole – ja eks olegi: uks on küll suletud, kuid haagistamata! Hetk kõhklemist hirmu ja julguse vahel. Košmaar jätkuks kindlasti, kui tuba oleks pime. Aga et see on täis päikese- ja päevavalgust, siis hirmutunne kaob. Paul leiab end keset isa-ema lahtitõmmatud puuvoodit, sealt, kuhu ta õhtul ei pidanud jääma. Ja pealegi veel üksi! Hirm tahaks tal nagu tagasi tulla, mispärast, seda ta isegi ei tea. „Koosu!” hüüab ta siis tasa, nagu katseks, kas vanaema viibib lähedal. Kuid hüüule ei järgne mingit vastust. Paul hüüab veel kord, nüüd juba hulga kõvemini. Ja kui siis ka veel kõik endiseks jääb, СКАЧАТЬ