Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on mossis nägu, ta ei vasta midagi. Tema kurjad silmad vaatavad vanaema etteheitvalt. Kas niimoodi vanaema viiski teda oma voodisse, nagu ta seda talle õhtul oli lubanud? Et ka vanaema võib valetada, seda oli Paulil raske uskuda.

4. Isa ja poeg

      Nüüdsest peale ei pruukinud Paulil enam karta kardavoid ei unes ega ilmsi, ta oma isa oli hiljuti politseiteenistusse astunud. Nad elasid nüüd Surnuaia tänavas. Onu majja edasi elama jääda nad ei saanud, kuna siit oli Tõnisel kauge teenistuses käia.

      Nende viimaste kuude jooksul oli Eriksonide perekonnas veel muudki muudatust olnud. Peale tütre sündi jäi Maali töölt koju, perekonna toitmine lasus nüüd ainuüksi Tõnise õlgadel. Saanud korravalvuri mundri endale selga, tähendas see Tõnisele suurt edu, kuigi nad naisega mõlemad vabrikus käies teenisid hulga rohkem. Kuid niisugune oli Tõnise tahe. Mis talle kord pähe tuli, sellest ta enam ei loobunud. Pealegi, eks tema kui väljateeninud soldat võinud kõrgemalegi kohale pääseda, olnuks tal selleks vaid haridust natuke rohkem. Ning paljas mõte sellele, et vaid kolm talve külakoolis käidud, pani Tõnisel harja punetama. Va tobu vanamees, kes ise peale kiriku ja kõrtsi millestki muust polnud huvitatud, ei osanud ka pojale paremat haridust anda! Kuigi pahandamine tagantjärele siin midagi ei aita, ometi Tõnis teisiti ei suuda.

      Tema ainsaks lohutuseks on nüüd ta poeg. Ta teeb Paulist targa mehe, paneb gümnaasiumi edasi õppima, koolitab temast inseneri. Jah, Pauli juures vähemast ei saa juttugi olla. Aga et poja koolitamine suurt raha nõuab, seda Tõnis ei arvesta, talle jätkub heast tahtestki küllaldaselt. Kõik muu on aga niivõrd tähtsusetu, et sellest ei tasu rääkidagi. Elav fantaasia kippus tal ikka tumestama kainemaid kaalutlusi, see oli tal kui peru hobune, keda raske ohjes hoida. Ja et ta ka tuulepäisusele kaldus, ei püsinud raha tal kunagi taskus. Palgapäeviti lubas Tõnis endale mõndagi, mida tema rahakott välja ei kannatanud. Nii kujunes võlgu ostmine kuu lõpul tal paratamatuks nähteks. Naise kätte ta oma rahakotti ei usaldanud. Eks tema olnud ju perekonnapea, kes muretses oma naise ja laste eest!

      Tänu Maali kannatlikkusele nende abielu püsis ega kujunenud tõsisemaks kokkupõrkeks kunagi. Naise tusatsemisele järgnes pea Tõnise meelitus, püüd ära leppida, sest ta ei talunud pikka viha ja vimmas olekut. Ta süttis küll kiiresti, paukus ja ragises nagu kadakas, kuid sama kiiresti ka kustus. Kui siis tüli möödas oli ja rahu majas, ei tohtinud seda tagantjärele enam meelde tuletada, sest tõepoolest, siis võib pikne sisse lüüa. Rahulikel hetkil aga andus Tõnis unistustele, enda ja oma poja õhulosside ehitamisele.

      Erksa meele ja vaimuga Tõnise oli isa pannud varakult palgatööle, küsimata tema janust raamatute ja kirjavara järele. Tõnise kasvades polnud maal raamatuid peaaegu veel olemaski. Alles linna tulles pääses ta pisut suuremale sõnavara allikale lähemale. Ahnelt neelas poisike kõike saadavat, tegemata vahet hea ja halva vahel. Tänu oma loomupärasele mõistusele toimus selektsioon nagu iseenesest: kõik väärtusetu valgus maha, parem osa jäi aga püsima ja hakkas hinges idanema. Ainult et puudus inimene, kes teda õigesse rööpmesse oleks juhtinud. Kahjuks ei ilmunud Tõnise elutaevasse ühtki säärast planeeti. Kõik vaid hall ilmetu noorsugu, sõbrad ilma kõrgemate huvideta, kellelt midagi õppida ei olnud, kes ise sageli vajasid Tõnise nõu mõnes asjas. Tema rahutu vaim ei leppinud sellega, tal tuli lisaks toidule raamatuist vaimutoitu otsida.

      Nii möödus Tõnise noorus, leidmata endale mingit kindlamat tugipunkti. Võideldes elu närusema küljega, ei läinud tal korda purustada olude tugevat raudpuuri.

      Mida enam Pauli mõistus arenes, seda nõudlikumaks muutus isa ta vastu. Ta andis pojale järjekindlalt ülesandeid kukeaabitsast, mida Paul pidi päeva jooksul selgeks õppima ja õhtul peast jutustama. Ta sai sellega küll hakkama ema ees, kuid isaga jäi tihti jänni.

      „Korda nüüd seda kahe soku lugu kitsal purdel,” manitses Maali poega, „isa tuleb varsti koju.” Paul luges suure hoole ja tähelepanuga, kõik edenes tal hästi, ka peast jutustamine.

      Täna oli Tõnis jälle nokastanud olekus – nähe, mis viimasel ajal kippus sagedasti korduma. Võtnud mõõga vöölt ja pannud revolvri üles kapi äärele, vabastas Tõnis end sinelist ja istus lauda sööma. Kõhu täis söönud, süütas ta paberossi põlema ning kutsus Pauli tagatoast lähemale. „Loe mulle nüüd, mida ma sulle õppida andsin.” Paul alustas arglikult ning kogelevalt, tema hääl värises. „Hea küll, pane nüüd aabits kinni ja jutusta seda peast.”

      Pärast paari lühikest lauset hakkas Paul kordama sõnu, ent läks omadega varsti segi. Ta kaotas pea ja närvid ütlesid üles. Tõnis ei talunud seda, ta hakkas Pauliga paukuma ja andis talle kõrvakiilu. Tugevad nuuksed ja lai nutt. „Vait ja kohe otsast peale!” käratas talle isa. Ei midagi, Paul nuttis ja nuuksus edasi. Tõnis võttis tal kõrvad pihku ja sakutas. „Nutt maha!” Paul võitles veel kaua nuuksetega, kuni neist viimaks võitu sai.

      „Ah sa jonnid minuga! Küll ma su kangekaelsuse murran!” Jälle kõrvakiil, mida Paul nüüd üleloomuliku kannatlikkusega vastu võttis ega reageerinud sellele enam ühegi piiksuga.

      „Ma ei saa aru, mis laps see niisugune küll on!” pööras Tõnis nüüd naise poole. „Või ta ehk polegi minu oma?”

      „Va hull, mida sa õige mõtled?” nördis Maali. Tema silmad märjusid.

      „No noh! Sina oma käitumisega oledki ta ära rikkunud, et ta jonnib minuga. Pagan võtaks! Kas laps tohib karta oma isa? Olen ma talle mõni koletis või, kelle eest poetakse nurka niipea, kui ma koju tulen?”

      Maali ootas, kuni Tõnis end tühjaks paristas, ütles siis:

      „Kas see ka kellegi õpetamine, nagu sina teda õpetad? Paha siis, kui laps sind kardab. Mis sa temast tahad, ta pole ju kuueaastanegi veel. Teised samavanused ei oska aabitsatki õieti kätte võtta.”

      „Nagu ma ise seda ei teaks,” muutus Tõnis nüüd pisut järeleandlikumaks. „Oma pojalt selles vanuses nõuan ma siiski rohkem. Ma tahan temast targa mehe teha, mõistust tal selleks on küllaldaselt, aga ka kangekaelsust palju. Küll ma selle temast lõpuks ikkagi välja ajan. Kuid sinul ei pruugi iga tühja asja pärast hakata kohe silmi vesistama.”

      „Siis vali oma sõnu! Sa mõtle järele, ega sa seinale räägi.”

      „Mis mina saan sinna parata, kui mul on niisugune iseloom.”

      „Saad küll! Karudki pannakse tantsima, siis inimene ei saa endast jagu! Tõota, et see jääb sul viimaseks korraks…”

      „Olgu pealegi.”

      Tõnis poega teisiti õpetada ei osanud. Sama meetodit tarvitas ta ka oma umbkeelsete suguvendade juures kroonuteenistuses olles. Kelle kolu liiga kõva oli ja kuhu midagi sisse ei mahtunud, seda aitas ta ikka takka järele kõrvakiiludega. Milliseid tulemusi säärane õpetusviis lapse juures andis, seda Tõnis ei küsinud. Sellega ta ainult hirmutas poega, kuigi hirm see just oligi, mida ta tahtis temast välja ajada. Juba isa kodusolek tegi Pauli araks, rääkimata veel millestki muust. Kuid Tõnis tahtis poega näha julgena ja hakkajana. Või poeg ehk koguni sihilikult keeldub tunnistamast oma isa? Mine sa tea, mis niisuguse peas võib peidetud olla?

      Oli seal mis tahes, ometi jäi Tõnis Paulile võõraks ja vastuvõtmatuks, oli talle pigem türann kui isa. Kuid kõige hullem siinjuures oli veel see, et nad kumbki ei leidnud väljapääsu ummikust, kuhu olid sattunud. Paul polnud kaugeltki puupea, tal jäi päeva jooksul aega ülegi. Mida lähemale aga jõudis isa kojutuleku tund, seda närvilisemaks ta muutus. Nähe, mis Maalile tõsist muret valmistas. Lapse õpetamises ta end vahele ei seganud, kuid oma südames ei andnud õigust ka mehele. Ta kannatas vaikselt, lootes olukorra paranemist edaspidi.

      Vaikus pärast tormi. Paul on poetanud enda uuesti tagatuppa ja jälgib seal läbi akna СКАЧАТЬ