Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neist kahest suust, mis ähvardasid tema toita jääda, poleks jätkunud. Rahulolematuse kibe trots kääris tal hinges.

      Tõnis vallandati pea politseiteenistusest, kus tema haigust hakati juba märkama. Uut teenistuskohta lootis ta endale leida sandarmeeriast. Seal olid aga kõik uksed talle aegsasti suletud. Siis pöördus ta raudteevalitsuse poole, kus tal rohkem õnne oli. Seda tänu Piibu Joosepile, kes raudteel ooberkonduktorina teenis. Ta aitas ka Tõnist raudteeteenistusse pääseda.

      Uus töökoht nõudis ka uut korterivahetust, sest käia Surnuaia tänavast raudteejaama oli ikkagi kauge maa. Koliti jälle. Seekord koguni

      Ülejõe teise linnaossa, mida Juhkentaliks nimetati. Ühel külmal ja vihmasel aprillihommikul logises kolikoorem auklisel aguliteel, mis oli niivõrd vilets, et vankrirattad kohati kuni rummuni sisse vajusid. Aluskottide, laudade ja mõne tooli ning tabureti vahel, kus veel kiigu ja lastevoodi oli, istus Paul, mõlema käega koormaköiest kinni hoides. Koorem kõikus ja rappus, ähvardades teda sealt iga hetk maha paisata. Koormale järgnes kõnniteed mööda Tõnis, suur odav seinapeegel õlal. Samas tuli ka Maali, väike kräsupea tüdruk süles.

      Väsinuina, poolnäljastena ja poristena jõuti kohale. Maali rõõmustas, et kolid kolitud – kuid mis peaasi, et leib oli jälle majas olemas, homse päeva pärast mure tunda enam ei pruukinud.

      Tõnise tujukus, mida tema arenev vaimuhaigus järjest mõjutas, viis teda sageli mehe mõõtudest välja. Varem veelgi tõi ta mõne kopika koju, kuid viimasel ajal kippus see komme tal koguni ununema. Pealegi oli ta nüüd sõidust tulles järjest purjus. Maali kurjustas temaga, kuid Tõnis vabandas end, et ega ta oma raha joo, teised ostavad talle.

      „Ma ei saa aru, mis heategija sa oled, et sulle aina ostetakse! Kuhu jääb siis sinu palk? Sa mõtle järele: puud on meil otsas, üür tasumata, süüa ka on tarvis,” noomis Maali meest.

      „Nagu ma ise seda ei tea,” sai Tõnis pahaseks. „Sa käid mulle närvidele.”

      Närvid, närvid, mõtles Maali, nendega on sul tõesti paha lugu. Ta ei ütelnud aga midagi.

      Ühel päeval ütles Paul isale, et tahab endale samasuguseid lakksäärikuid, nagu Luksu Sassil on. „Küll saab,” lubas Tõnis. Tal on Tapal tuttav kingsepp, see teeb. Kui ta järgmine kord sinna sõidab, siis annab mõõdud ära.

      Ning paari nädala pärast olid Paulil lakksäärikud jalas. Ta uhkustas nendega, näidates neid kõigile majas. Ja varsti läks majaelanike seas sosinaks: „Need Eriksonid on ikka poole aruga inimesed! Ise söövad poest võlgu, aga oma raha loobivad sinna, kuhu tarvis pole. Milleks vaja poisikesele nii kalleid säärikuid osta?”

      Säärane arvustus või kohtumõistmine selja taga leiab aset ikka seal, kus ligimest mingi õnnetus tabanud või tal elus kuidagi viltu vedanud. See halb komme valitseb nii vaeste hurtsikuis kui ka rikaste salongides, haritud ja harimatute inimeste juures. Ilma selle kurja lõbuta inimene nagu ei erinekski neljajalgsest, kelle kuningaks ta end peab. Ja kui arvata siia juurde veel tema kadedus ja kättemaksuiha, siis ületab ta nii mõnegi kiskja. Keelepeks on niivõrd magus, et seda tahaks maitsta alati. Ja tänu Eriksonide õnnetusele oli majarahval seda võtta volilt. Selle õnnetu perekonna allakäimise põhjused neid suuremat ei huvitanud, neile jätkus klatšimuusikast ja kuljuste kõrinastki küllaldaselt. Kes suudab sulgeda inimeste suid?!

      Maali kohustused perekonna vastu kasvasid. Ühtlasi pidi ta taluma mõndagi ebameeldivat, olema valmis kõigeks. Täna polnud Paul veel midagi söönud. See tükike siirupileiba, mida ta eile õhtul sai, jättis tal siis juba kõhus vajaka. Poiss mängis pisut, vaatas väsinud pilguga toas ringi, olles tuim ning elutu. Tagatoas akna all tegeles väike Alma piuksuva kumminukuga, mille isa oli talle kusagilt toonud. Tõnis ütles selle küll leidnud olevat, kuid mine tea, ta oli viimasel ajal hakanud igasuguseid ilu- ja mänguasju koju tooma. Kust ta kõiki neid leidis või sai, jäi kodustele küsitavaks. Ta tõenäoliselt kas ostis või näppas kusagilt, sest täie mõistusega, oma tegude eest vastutavat Tõnist polnud enam olemas, tast oli jäänud järele veel vaid suur rumal laps. Ime, et teda teenistuses edasi peeti ja tema läbi raudteel senini mingit õnnetust polnud juhtunud.

      Täna oli Tõnis jälle sõidus. Tagatoas voodis oigas ja vaevles Maali. Kõrvaltoa Raudvee Mai tuli teda vaatama. Nähes, et aeg on kätte jõudnud, tegi ta tule pliidi alla, pani katla ja paksu malmpotiga vee pliidile sooja ning hakkas muid ettevalmistusi tegema. Saatis siis lapsed oma tuppa ja andis mõlemale supikausid ette.

      Paul sõi kiiruga supi ära ja hiilis siis oma tuppa tagasi. Ta peitis end riidekapi taha ja jäi sinna ootama. Teadmata isegi, milleks ta siin on, ometi jätkus tal aega oodata.

      Maali oiged voodis sagenesid. Toas valitses erakordne korratus ja asjade segamini olek – pisut kummaline nähe. Suur pesukauss oli keset põrandat, ämber veega selle kõrval. Pliidi all praksus ja paukus tuli, kuum vesi auras katlaga pliidil.

      Viimaks muutus Pauli olemine kapi taga talle tüütavaks. Hakates väljuma peiduurkast, kuulis Paul nagu kassi näugumist kusagilt. Mida see tähendab? Kassi polnud neil enam olemas, Markiis kadus veel siis, kui nad alles Surnuaia tänaval elasid.

      Näugumine kordus, nüüd juba pikem ja tugevam.

      „Poiss!” ütles Maie-tädi võidurõõmsalt. Paul ei saanud ikka veel millestki aru. Kuid siis läks tal mõistus lahti nagu iseendast – ta oli saanud endale väikese vennakese! Paul pidanuks nüüd rõõmustama, kuid ta muutus koguni kurvameelseks. Talle piisas Almastki, kedagi teist ta endale enam ei tahtnud. Selle uue tulija päralt on jälle kõik piim ja suhkarid, kuna tema peab leppima ainult tee ja siirupileivaga.

      Raudvee Mai läks viivuks oma tuppa. Seda aega kasutas Paul, hiilis peiduurkast välja ja kadus toast. Teda polnud tükil ajal näha kusagil. Viimaks leiti ta tagahoovist, selg vastu niisket vesilauda, nägu mossis ja tusane, ta näis olevat töinanudki.

7. Idüll ja traagika

      Sellest on möödunud mõni nädal. Suvi hakkab saavutama oma haripunkti. Ilmad on soojad ja ilusad.

      „Täna tuleks kalale minna,” arvas Tõnis hoovist tulles.

      „Aga isa, mina ka tulen,” tellis Paul.

      „Muidugi tuled,” lubas Tõnis. Tal on poja jaoks väike ritvgi olemas. Ainult et Paulil tuleb enne usse otsida. Küll Juhkentali august leiab Paul neid niipalju kui tarvis, isa ärgu selle üle muretsegu.

      Õngitsema hakkavad nad suure laia kivi pealt, sealt saab sätendava soomusega särgi, ilusad punased silmad peas nagu litrid. Kus ikka lõbu olla ridvaga jõe ääres ja õngitseda!

      Madalas vees kalda ääres ujub väikesi raudkalakesi, teravad okkad seljas ja külgedel. Ja pealegi, kui ahned nad on! Kugistavad või särjeõnge alla! Küll neid saaks palju, kui püüaks! Kalad, mida isegi kass ei söö.

      Paul mõnuleb suure kivi peal. Ta on pihikus ja põlvpükstes, tal on ütlemata mõnus ja soe. Õngekork ujub tal omapead, ta on selle koguni unustanud. Kogu oma olemusega viibib ta kusagil mujal, kuulatab jõe salapärast kohinat, voogude kummalist lauluviit. Paulile näib, nagu jõgi oleks mõni virk ja kärmas inimene, kes töötab väsimatult ega puhka kunagi. Kuhu küll ruttavad kõik need veed ja lained üksteise võidu? Ja mida peaksid nad küll sosistama omavahel? Kui Paul neid mõistaks, siis läheks ta tõenäoliselt nendega kaasa. Huvitav, miks vesi jões kunagi otsa ei lõpe? Seda tuleb ülevalt kosest alla, ilma et jõe põhi kunagi paistma hakkaks.

      Tema mõtiskelu katkeb. Ta ärkab oma unistustest, tuleb tõelisse maailma jälle tagasi. Kõigepealt ta näeb, et isa on üleskeeratud püksisäärtega peaaegu põlvini vees. Kuid vaatamata sellele pole Tõnis täna püüdnud veel СКАЧАТЬ