Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jälgis kari poisikesi kõrgel paekaldal. Kuulnud vanematelt inimestelt, et Tõnise mõistusega kõik enam korras pole, pakkus neile lõbu hüüda alla segase mehe arvel nurjatusi. Nad tõid üksteise võidu kuuldavale pilkesõnu, mida aga keegi oskas. Teiste seas oli seal ka Luksu Sass, kes Pauli väljas olles teda alati kiusas. Kord oli Tõnis selle pärast juba lubanud Sassil kaela kahekorra keerata.

      Tundes end üleval küllaltki julgelt, hakkasid poisikesed Tõnist kividega loopima. Segane mees vihastas sellest hirmsasti, lubas sedamaid üles minna ja kõik nad maha lüüa. Poisikesed said sellest vaid hoogu juurde, nende kivirahe läks suuremaks.

      Üks visatud kividest tabas Tõnist otse selga. Ta karjatas, tuli kiiruga veest välja, viskas vandudes ridva käest ja pani vihasena jooksu piki jõekallast. Paul vaatas nõutuna isale järele, teadmata, mida teha. Võttis siis ridva maast ja lidus isale piki kallast järele, kartes, et nüüd isa tõepoolest keerab Sassil kaela kahekorra.

      Luksud elasid Eriksonidega ühes majas: nende elukombed olid kogu majarahvale teada. Et poisike ulakaks läinud, seda pandi üksmeelselt tema vanemate arvele, kes lubasid pojal teha kõik, mis Sass aga heaks arvas, ega keelanud teda milleski. See väär kasvatusviis tuli nüüd iga päevaga ikka rohkem nähtavale. Isa-ema tagant raha näppamine oli

      Sassil juba ammu selge. Suitsetada oskas ta nagu vana mees kunagi. Sõnakuulmisest ei saanud tema juures enam juttugi olla. Kas teda keelati või kästi, oskas Sass oma vanemaid ikka parajasse paika saata. Ta rääkis lopsakalt tänavapoisi stiilis, ropendas ja vandus, mida kõike oli ta teistelt omavanustelt tänavapoistelt õppinud. Talvel Sass käis küll au pärast koolis, kuid seal nähti teda harva.

      Aga ega ta vanemad seepärast veel teab kui õnnetud olnud. Kuuldes poja suust esimesi vandesõnu, nad hämmastusid ainult veidi, kuid sellega siis asi ka jäeti. Nad ei saanudki teisiti, sest nende oma kodune keel ei erinenud poja omast. Palgapäeval olid Sassi isa-ema alati joobnud, sõimlesid ja kaklesid omavahel, tarvitades sääraseid sõnu, mis ületasid igasuguse sündsusepiiri. Siis oli Sassil paras aeg revideerida vanemate rahakotti, mis vedeles neil ikka kas laual või kummutil. Avastanud järgmisel päeval mõningase puudujäägi, ei teadnud õieti kumbki, kuhu jäi nende puuduolev raha. Joobnud päi võisid nad eksida lugemisega, võisid ostusid tehes raha poest vähem tagasi saada – kõik võis võimalik olla, ise nad ei mäletanud suurt midagi.

      Sassi vanemad olid tööl. Sass põgenes kiiruga koju ja haagistas toaukse. Kuid Tõnis, kes tal kannul oli, rabas selle ainsa tõmbega eest, pääs tuppa oli vaba. Sass puges hirmuga nurka, end nagis rippuvate riiete taha ära peites, kust Tõnis ta aga kraedpidi lagedale tõi ja armutult peksma hakkas. Ta peksnuks poisikese või surnuks, kui naabrid poleks kisa peale välja tulnud ja päästnud ta poolhullu mehe käest.

      Maali elas üle oma elu raskemaid päevi. Tõnis oli mõnda aega juba vallandatud raudteelt ja hulkus nüüd rahuliku südamega linnas ringi, tundmata vähematki muret millegi üle. Oma kõhutäie sai ta ikka sealt, kuhu oskas õigel ajal sisse astuda. Kodus tühja kõhtu kannatavad lapsed ei tulnud tal meeldegi. Õnnestus tal paariks päevaks kusagil ehituse juures tööd leida, siis juba kolmandal päeval aeti ta sealt kui kõlbmatu minema. Saadud kopikate eest ostis ta endale maiustusi ja sõi tänaval. Koju tõi ta oma jalga harva. Või mida ta otsiski siit? Tema mõistust varjutas nüüd hämarus ja ta oli omaette, sulgunud endasse. Tema haiges ajus eksisteeris tema perekond veel vaid mingi viirastusena, sellel polnud enam mingit tähtsust. Kõige sööbivama kujuna püsis seal siiski veel Paul – tema unistuste ja lootuste väike sümbol. Veel nüüdki hoolitses ta tema eest, kuigi väga omapärasel viisil, mis Paulile otse julmusena tundus ja talle eluks ajaks meelde jäi – lapsena trotslikus vaenus isa vastu, hiljem aga kõike mõistva andestusena. Ainult tema iseloomu kujunemise järgus jäi talle sellest plekike hinge, nagu näpujälg pehmesse savivormi.

      Kord, kui Maali jälle võõrastele pesemas oli, astus Tõnis ootamatult tuppa. Istunud lauda, võttis ta taskust kolmekopikalise vorstijupi ja kahekopikalise soolasaia ning hakkas sööma. Tema lähedal seisev Paul vaatas seda söömist pealt. Tõnis neelas suutäis suutäie järel ahnelt alla. Iga uue vorstilõigu järel hellitas Paul lootust, et nüüd isa annab selle temale. Kuid ta pettis end sellega rängalt. Ka soolasaia kõigi nelja lüli juures valmistas ta oma kõditavatele ilanahkadele vaid asjatut illusiooni.

      Tõnis lõpetas söömise, pühkis noa vastu püksitagumikku puhtaks, keeras vorstinahad paberisse ja pani need koos noaga endale taskusse. Läks siis pliidi juurde ja kergitas kohvikannu, mille leidis tühjana. Enne kui ta minema hakkas, meenus talle midagi. Võtnud püksivärvli vahelt halli kalinguri köidetud raamatu, ulatas ta selle Paulile ning ütles: „Säh, loe ja õpi seda, see on Venemaa ajalugu. Kui sa seda ei oska, siis sind gümnaasiumi vastu ei võeta.” Ning pööras ümber ja läks.

      Paul vaatas üksisilmi, kuis isa sihvakas kogu ukse taha kadus. Jooksis siis ulgudes tahatuppa, langes kummuli põrandale ja hakkas end kägistama. Ta kägistas end seni, kuni näost siniseks läks. Siis tuli elutahe tal jälle tagasi, sest elada oli ikka parem kui surra, olgugi, et elu on nii ülekohtune ja inetu. Jõuetu, higine ja läbimärg, lamas Paul kummuli põrandal, kuni viimaks uinus magama.

      Seda raha, mis raudteevalitsuselt lõpparvena saadud, hoidis Maali nagu oma hinge. Ta oli koos Tõnisega käinud seda Peterburist toomas. Sel teekonnal oli naisel palju tegemist oma nõdrameelse mehega. Paaril korral tuli tal isegi abipalvega politsei poole pöörduda, et Tõnis pealinna keerises kaduma ei läheks. Pärast mitmeid seiklusi ja õiendusi jõudsid nad viimaks niikaugele, et võisid alata kojusõitu. Balti vaksalis kippus Tõnis vägisi valele rongile, sõimas naist, kes ei tundvat sõiduplaani ega teadvat liiklemisest raudteel midagi. Ega Tõnis esimest korda Peterburis viibi. Või kes peaks raudteeasjus veel paremini kursis olema, kui on seda konduktor? Nii istus Tõnis tükk aega ühes tühjas klassivagunis, kust koristaja ta viimaks välja ajas. Tõnis vandus ja sõimas koristajat mehemoodi, enne kui lahkus. Ainult Maali pikkade palvete peale andis ta viimaks järele ja tuli õigele rongile. Kuid juba Liigovos kargas ta maha ja kadus rahva hulka. Koju jõudis ta nädal hiljem, kõhn, kurnatud ja näljane. Kus ta kõik need päevad olnud või käinud, oli raske tema segasest jutust aru saada.

      Kui korteriüür ja poevõlg tasutud, hakkas ülejäänud kopikas vägisi kaduma. Kuna Maali oli alles algaja pesunaine, puudusid tal kindlamad töökohad ja ka vastavad tutvused selleks, et leida endale pidevat tööd. Sageli pidi ta tühjade kätega koju tulema, ilma et õhtuks oleks lastele midagi lauale panna. Ainult tänu vastupidavusele jätkus tal jõudu edasi võidelda. Ta koguni leidis, et ilma Tõniseta tuleks ta sellega kergemini toime, saaks vaid Tõnise kusagile vaimuhaiglasse paigutada. Rääkinud sellest oma vennale Juhanile, kirjutas too ühele sugulasele Peterburi, paludes järele kuulata, kuidas on seal lood vaimuhaiglasse pääsemisega. Poksi Jaan oma vastuses teatas, et haige toodagu Peterburi, riigiteenijatele on siin ravi haiglas tasuta.

      Nüüd jäi üle lahendada veel vaid sõidu küsimus. Kuna Maalil raha polnud, võttis Juhan selle ülesande endale ja kandis ka kõik reisikulud. Mari torises temaga seepärast, et miks Tõnise sugulased ise seda ei tee, kuid Juhan ei pööranud sellele tähelepanu. Reis pealinna algas ühel külmal sügishommikul. Paul nukrutses. Ei, mitte sellepärast, et tal oleks eriliselt kahju isast, teda mõjutas rohkem see üldine rõhutud meeleolu kodus. Maali otsis kapisahtlist tervema pesupaari, kõhkles ja kaalus kaua, kumba ülikonda mehele selga anda: kas selle tumesinise ševioti, või tolle hallikirju, vanema? Vaadanud ja hinnanud mõlemat rõivapaari, otsustas ta parema siiski koju jätta – vähemalt mälestuseks lastele. Kui Paul kord kasvab, eks ta jõua siis ära kanda. Haigemajas pannakse riided niikuinii lattu seisma, koitama ja kopitama. Juhtub aga, et Tõnis sureb, ega neid siis enam sealt kätte saa.

      Haige ise säilitas kogu aja täieliku ükskõiksuse. Ta riietus aegamööda, kohmitses kaua särginööpide kallal, saamata neist kuidagi jagu. Tema tööst võõrdunud käed olid niivõrd kohmetud, et hale näha. Ei sinust enam töömeest saa, mõtles haletsedes СКАЧАТЬ