Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja aknaluuke ega lubanud uinuda, nüüd tehti tasa une puudujääk.

      Muide, ega aeg polnudki veel tõusta. Tõnis oli täna öises valves, ta ei tule koju enne kella kaheksat hommikul. Vastas majaperemehe toas valitses ka alles täielik vaikus. Kuid ega seal ei tõustud kunagi vara, sest neil polnud kedagi tunni pealt minejat ega tulijat. Need kaks vanainimest – endised lõbumajapidajad – elatasid end oma väikesest kapitalist ja noist kasinaist sissetulekuist, mida neile nende väike maja andis. Lapsi neil ei olnud peale täiskasvanud tütre Anastassia, kes oli abielus ja elas mehega Kostromas.

      Jefim Trofimovitš ja Natalja Grigorjevna tarvitasid mõlemad tubakat. Niipea kui nad ärkasid, algas majas äge köhimine ja rögistamine, mis kostis selgelt nende vastas elavate Eriksonide tuppa. Muide, Nikiforovid olid üsna head inimesed, armastasid lapsi ega tülitsenud üürnikega. Nii ei teadnud nad endal ka vaenlasi olevat.

      Paul pööras end asemel. Ühe käega kinnisilmi kobas ta tekki, mis tal magades oli pealt ära libisenud. Korraldanud end, tahtis ta uuesti uinuda, kuid uni enam ei tulnud. Tema kõrvu nagu kostnuks midagi. Jäänud tähelepanelikult kuulatama, kuulis ta koputust aknaluugi pihta. Ta pidanuks nüüd äratama ema, kuid Paul tõmbas endale teki üle pea ja jäi vaikseks. Koputus kordus. Nüüd kuulis seda ka Maali. Kuid tahtmata siiski veel tõusta, mõtles ta: tea, mis kolin see võib olla. Voodi kõrval kiigus magav väike Alma ei kuulnud midagi, tema magas rahulikult edasi. Aga et kolistamine edasi kestis, muutus Maali rahutuks. Kes see võiks seal küll olla? Õhtusel ööl lõgisesid ahjusiibrid ja korstengi ulus, kuid siis kostis see kõik kuidagi teisiti.

      Jälle koputus. Nüüd juba niivõrd tugev, et aknaluuk otse põrus löökide all. Enam polnud kahtlust, et keegi kipub sisse. Maali tõusis voodist ja läks aknale lähemale. Avanud õhuakna, küsis ta hirmunud häälel: „Kes seal on?”

      „Mina.”

      „Kes mina?”

      „Tõnis… Tule, tee värav riivist lahti!”

      Maali jalad läksid nõrgaks. Mida see siis tähendab? Miks Tõnis täna nii vara koju tuli? Ega temaga midagi ometi juhtunud? Poolpaljana läks Maali meest sisse laskma. Õues kargas külm tema säärtesse kinni, mida ta ise suuremat ei tundnudki, kõik tema mõtted ja tähelepanu olid pööratud mehele. Maali märkas kõigepealt, et Tõnis polnud kaine. Muide, see nähe harilikult pahandas teda, täna aga mitte. Koguni vastupidi, Maali tundis nüüd isegi heameelt, et ta mees oli elus ja terve. Ainult tema ebalev pilk reetis seda rahutust, mida ta tundis oma hinges mehe varase kojutuleku pärast.

      „Naine, minuga on kõik läbi,” algas Tõnis oma pihtimust. „Ma pole enam sind väärt… ma tapsin inimese.”

      „Sina? Kuidas? Kelle sa tapsid?”

      „Öösel ühes salaurkas oli kakelus. Ma ruttasin kisa peale kohale ja vilistasin. Kaklejad jooksid laiali. Üks neist lidus Pihkva mäe poole. Ma võtsin mõtlematult revolvri välja ja tulistasin talle takka järele.”

      „Aga ega sa sellepärast veel ei tea, kas tabasid teda. Kuul võis mööda joosta ega teinud talle ei mingit häda.”

      „Võib-olla küll.”

      „No kas sa siis vaatama enam ei läinud?”

      „Ei… mul hakkas hirm, ma tulin koju.”

      „Temal hakkas hirm!” imestas Maali. Kuid nähes mehe haiglast nägu, tema aukuvajunud silmi, leidis ta, et Tõnis polnud täna kuigi terve.

      „Räägi, mis sinuga õieti juhtus?” sundis ta meest.

      „Minuga pole enam kaugeltki nii korras, nagu peaks olema. Ma olen haige, tõsiselt haige… Sina muidugi ei või aimatagi, mis haigus mul on… See muidugi mu oma süü läbi… Kas sa mäletad veel seda tooneluu sarnast väikest munakest minu meelekohas? Kroonus lasin ma selle ära lõigata, ainult et ma ei kirjutanud sellest sinule, sest lõikus äpardus. Kasvaja oli pealuu külge kõvasti kinni kasvanud, tohter kaapis noaga tükk aega, ja taganes siis järsku eemale… Ma sain aga kohe aru, et tal midagi oli viltu läinud. Pärast ta ise ütles mulle, et oli kogemata ühe peene närviniidi läbi lõiganud. Ta hoiatas mind küll, et kui tahan elama jääda ja peast mitte segaseks minna, siis ma ei tohi eluaeg viinatilkagi suhu võtta… ja õlut samuti.”

      See mehe avameelne ülestunnistus otse rabas Maalit. Tõnis viibib nõrgamõistuse lävel! Kas see võib võimalik olla? Kas ta ehk joobnud päi ei räägi rumalusi? Viinast segane ega tea ise, mis suust välja ajab. „Kuule, Tõnis, sul on nüüd puhkust tarvis, muud midagi. Võta end riidest lahti ja mine heida voodisse!”

      „Mis juttu sa ajad! Mina saan magada siis, kui teine inimene minu süü pärast kuskil aia ääres hinge heidab?! Ei, nii alatu ma ka veel ei ole… Ma lähen kohe ja otsin ta üles… Võib-olla teda tuleb haigemajja viia.”

      Ning hoolimata naise keelust Tõnis läks. Tal polnud enam hirmu ega midagi.

      Tunni aja pärast oli ta tagasi. „Kõik on korras!” rõõmustas ta uksest sisse astudes nagu laps. „Ma ei tapnud kedagi. Näe, kuuligi leidsin üles!” ning Tõnis pani loperguse tinajupi lauale, riietas end lahti, läks ja heitis voodisse, kus uinus pea, tundmata ühtki muret enam millegi üle.

      Kuid Maali rahu oli kadunud. Ta istus laua otsas oleval taburetil, süda täis hirmu, vast ehk Tõnis põeb mõnd paha haigust, mida ta nüüd oma kavala jutuga püüab varjata. Paha haigus tegevat inimese samuti peast segaseks. Võib-olla et ta endagi veri pole enam puhas, laste oma samuti? Sellele mõeldes jooksevad Maalil judinad üle selja. Mis siis küll saab? Tema ja kogu ta pere võib peast segaseks minna! Ja nüüd Maali mäletab väga hästi seda väikest munakest Tõnise meelekohas. Muidugi arst võis lõigata lohakalt. Asja nüüd ühest soldatist. Aga eks meelekohas olegi inimese mõistus ja elu. Üks väike vääratus, ja kõik ongi läbi! Et arstil lõikus mõnikord äpardub, seda võib ju juhtuda. Kuid Tõnis oleks pidanud kohe, kui kroonust tuli, kodus sellest rääkima… Siin Maali mõttekäik peatub. Meelekohad tuikavad tal tugevasti, süda valutab. Õudselt mustana näeb ta oma tulevikku. Teda ja ta lapsi ootab suur viletsus.

      Kuid nüüd võtavad Maali mõtted pisut teistsuguse suuna. Kui Tõnisel peakski vaimuhaigus olema, siis see on tal alles algamas. Asi tuli avalikuks õigel ajal, teda võib ehk veel tervekski arstida. Kui õige viiks teda aadrilaskja juurde ja laseks tal paha vere välja lasta… Tarvis oleks rääkida Juhaniga, mis tema sellest arvab. Ta kui meesterahvas oskab ehk paremat nõu anda.

      Loovides niimoodi oma mõtetega siia-sinna, leiab Maali viimaks, et ta on ehk tõsiasjust koguni kõrvale kaldunud. Tõnis võib ju tervegi olla. Tegi vaid joobnud olekus halba nalja, ega teda või uskuda kunagi. Kord tuli teine kinnimähitud peaga koju, ta olevat haavata saanud. Võttis päris tõsiseks kohe. Endal pärast hambad laiali: ta saanud kelleltki osta odava hinnaga suure käterätiku, mähkinud selle ukse taga endale ümber pea, et niimoodi mind hirmutada. Võtnud seda vaid tühise naljana, ta ei küsinud, kas niisugune nali ka sünnis on.

      Olles siis niimoodi kõik poolt ja vastuväited ära kaalunud, jäi Maali süda ometi rahutuks. Ta tundis, et oli tahtnud end nendega ainult petta, oma silmi tõsiasjult kõrvale pöörata. Kindlaks jäi siin ikkagi vaid see, et siitpeale oli tema elu võtnud ohtliku suuna. Nutt tuli tal peale.

      „Ema!” kostis Pauli nõrk hääl voodist. Maali pühkis kähku silmad kuivaks, küsis: „Mis on, miks sa ei maga?”

      Paul tuli voodist maha, läks ema juurde ja võttis tal kaela ümbert kinni. Ta kuulis, nägi ja mõistis mõndagi. Ta tahtnuks lohutada ema, kuid kuidas? Tema silmist purskusid pisarad, nad nutsid mõlemad.

      Tõnise СКАЧАТЬ