Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minnes võtab Tõnis poja endaga kaasa. Uues Liinis laskuvad nad kringlikeldrisse, kust peagi jälle väljuvad, Paulil suur kringlivõru niinepaelaga kaelas.

      „Mine nüüd ilusti koju,” ütleb isa pojale. „Oskad sa minna? Ära ei eksi?”

      Oh ei. Paul raputab pead, ta oskab küll.

      Pilk täis isalikku uhkust, jälgib Tõnis poega, kui see kodutänavasse pöörab. Tema poeg! Kui see kord meheks kasvab!

      Paul vantsib esimesel lumel, mida öösel on rohkesti maha sadanud. Ta astub ikka kõrvale, sinna, kus lumekate puhas ja puutumatu, vaatab siis üle õla tagasi oma jalajälgi, kuhu tema uued kalossid on joonistanud ilusa ruudulise mustri. Päikegi muutub uudishimulikuks, pistab oma nina pilve tagant välja – ja kohe lööb kõik särama ja sätendama. Selles eredas valguses näeb Paul lumel musta läikivat pulgakest. Seda maast üles tõstes selgub, et see on sulepea nikeldatud ilusa pidemega ja sulgki otsas. Kindlasti on mõni koolilaps selle teel ära kaotanud.

      Pauli värskes õhus jumestunud põsed löövad õhetama, silmad rõõmust särama. Ta oli ammu juba ihaldanud endale sulepead. Kuigi isal kodus sulepea olemas, ei tohi Paul seda kasutada. Isa ütleb talle ikka, et tal tuleb enne teistsuguse künni- ja adramaaga tegemist teha… Paul aga tahtis kohe sulge ja paberit.

      Need olid üpris algelised kriipsud, mida ta nüüd paberile vedas. Pauli teada pidid need kujutama kirjatähti, mille järeleaimamises ta end küllalt osavaks pidas. Kuid nagu kiuste moondusid need mingeiks hieroglüüfideks, millest ta isegi õieti aru ei saanud. Otse lust oli neid maalida. Kõik ilusasti reas peenel sinisel joonel, üksteise käest kõvasti kinni hoides. Ainult et paber kipub otsa lõppema. Aga eks isa anna talle uue paberi; ta ostab talle koguni vihiku, mida Paul siis kaanest kaaneni täis kirjutab, sest kirjutada on hulga huvitavam kui lugeda. Õieti küll ütelda, ega lugeminegi halb pole, kui vaid… Ah, see isa! Parem, kui tal poleks teda olemaski! Oma naiivsuses läheb Paul koguni niikaugele, et julgeb seda mõtet avaldada ka emale.

      „Kuidas sa räägid! Kes siis meile leiba teenib, kui isa enam ei ole?” noomib Maali poega.

      „Eks sina teeni.”

      „Küllalt sellest! Ja vaat, et sa edaspidi enam niisugust rumalust ei räägi.”

5. Vanaisa Kristjan

      Pärast Eriksonide Surnuaia tänavasse kolimist nägi Paul harva vanaema. Algul ta tundis temast suurt puudust, igatses ta järele, kuid siis hakkas vähehaaval unustama, tänu sellele, et nüüd seda sagedamini hakkas neid külastama vanaisa Kristjan. Ta elas küll koguni teises linnaosas, kuid kui aega ja tahet selleks, pööras ta ikka oma sammud Jaanilinna poole. Ja seda peamiselt just laupäevaõhtuti töölt tulles, tuues igakord suure kotitäie suhkrusaia endaga kaasa. Et saiad vanad olid, polnud oluline, kui neil seda viha maiku poleks juures olnud. Tõenäoliselt tutvustas vanaisa saiu teel oma tubakakotiga, enne kui ta need Paulile üle andis. Aga eks saiad olnud ikkagi saiad, ega sellepärast neid veel põlata pruukinud.

      Täna tuli Kristjan jälle pojapoega vaatama. Ta kavatses siit sauna minna, olles selleks puhta pesugi kodunt kaasa toonud. Koju, sinna kaugele Paemurdu, ei lähe ta enne esmaspäeva õhtut.

      Et Kristjan ööseks siia jääb, selle vastu polnud Maalil midagi. Ruumi neil ikka niipalju leidub, kuigi äial tuleb magada põrandal. Aga ega Kristjan seda pahaks pane, ta on sellega juba harjunud. Kõik sobiks äia ja minia vahel, kui vaid Kristjan Pauli endaga sauna kaasa ei kutsuks. Mine tea, mis Tõnis ütleb, kui koju tuleb? Peaks aga poisikesega saunas midagi juhtuma, kus siis selle pahanduse ots! Ja nii Maali ongi kahevahel ega tea, mida teha…

      Kristjan saab minia kõhklevast meeleolust väga hästi aru. Maali olgu täitsa muretu, poisikesega ei juhtu midagi, las ta muudkui tuleb kaasa, saab ometi linna ja inimesi näha. Ning Pauli sellekohasel nõusolekul Kristjan viibki oma soovi täide.

      Nad tõusevad kõrget kivitreppi mööda üles, astuvad kahe poolega kitsast klaasuksest sisse ja jõuavad ahtakesse koridori. Läbi tillukese akna lunastab vanaisa saunapiletid. Mitu ust. Mõlemat kätt viivad trepid üles kolmandale korrale. Paul vaatab küsivalt vanaisale, kummast trepist nemad nüüd hakkavad üles minema ja võtab tema pahklikust käest kinni. Poisi üllatuseks laskuvad nad koguni keldrikorrusele! Kitsas järsk trepp, pealegi veel pime. Kurve kohal põleb küll väike petrooleumilambike, kuid sellest pole suuremat kasu midagi. Mida aste allapoole, seda pimedamaks trepp muutub.

      Nad viibivad mitu jalga maapinnast madalamal. Otse lae alt paistab läbi väikese akna tükike risustunud saunahoovi, kus hele laik päevavalgust meelde tuleb. Paulile aga jätkub sellestki oma langenud meeleolu parandamiseks.

      Oma riidepambu annavad nad kõhna kollase näoga saunamehe kätte, kes selle ühte nummerdatud lahtrisse paneb, sealt siis neile sama numbriga nummerdatud puukappa vastu andes. Ligedat porist põrandat mööda lähevad nad pesemisruumi, kust juba kaugele ukse taha kostab valju jutukõminat ja kappade kolinat.

      „Miks onud riidlevad?” küsib Paul vanaisalt.

      „Kuidas riidlevad? Sa näed, nad pole seda nägugi, et riidleksid. Nad ainult räägivad kõvasti… Kui sina ka kord meheks kasvad, hakkad samuti kõvasti ja julgelt teistega rääkima.”

      Sellega Paul nõustub. Ta oskab nüüd vahet teha targa ja rumala mehe vahel. Eks isagi ole tal tark, ega ta muidu temaga kodus nii kõvasti ei räägiks… Aga mõnikord isa peksab ka teda – kas siis targad mehed peavadki niisugused olema?

      Seda küsimust juurdleb Paul surmtõsise näoga, nagu mõni mõttetark. Midagi nagu liiguks selle kipra tõmbunud lauba all. Laps täiskasvanu siseilmaga.

      Saunast väljudes kurdab Paul, et tal on janu. Ka vanaisa kurk on kuiv ja tahab loputamist. Nad lähevad lähemasse trahterisse, mis on mehi täis ja sumiseb nagu mesipuu. Kõik tublid perekonnaisad, keda naised-lapsed kodus ootamas. Kuid täna, laupäevaõhtul, näib meestel aega küll olevat. Mõned saunas juba ära käinud, puhtad, nagu Paul ja vanaisagi, mõned aga alles sauna poole teel, mustad ja nõgised nagu kuradid. Needsinatsed näikse seespidisest pesemisest ja loputusest rohkem lugu pidavat kui välispidisest. Komme, mis mõnelgi juba reegliks muutunud, millest tarvis rangelt kinni pidada, kulugu aega selleks kuipalju tahes. Pealegi, ega inimene pole mõni loom! Loomalgi omad kombed ja harjumused olemas…

      Istuma said nad ühe parajasti vabanenud laua taha. Kristjan tellis sotku viina ja pudeli õlut. Punetava rasvase näoga, määrdinud krae ja läikivate pintsakuhõlmadega kelner tõi kaks pudelit klaasidega lauale, küsis, mis suupisteks.

      „Kas kala on?”

      „Jah on. Suitsuahvenas.”

      „Tooge pealegi… Aga ka väikemehele tooge midagi. Mis sa tahaksid, Paul?”

      „Juua.”

      „Juua muidugi, aga mida?” Ning pöördudes laua juures ootava kelneri poole, ütleb talle Kristjan: „Tooge pudel mõdu.”

      Kallanud sotkupudelist viina klaasi, joob Kristjan selle ühe sõõmuga tühjaks, pilgutamata silmigi seejuures. Murrab siis ahvenal pea otsast ja hakkab sööma. Ka Paul on juba jõudnud kustutada oma esimese janu, tühjendada mõduklaasi. Nüüd vaatab ta pealt, kuidas vanaisa rehitseb kahvliga liha ahvenaluudelt, oma kangete konksus sõrmedega sellega vaevalt toime tulles. Paulil on raske hoiduda muigest. Kristjan näeb seda, saab pahaseks, võtab ja kallab poisikese klaasi uuesti täis. Paul joob jälle, nüüd juba aegamööda, maitstes keele ja suulaega mesimagusat jooki. Juues rändavad tema silmad kõrtsiruumis ringi ja peatuvad viimaks ühel vanal trükipildil vasemal seinal.

      Paul paneb klaasi käest ja läheb pilti lähemalt vaatama. Pilt kujutab СКАЧАТЬ