Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uued suled otsa pandud, suur tahvel nurgas hästi puhtaks pestud ja varustatud terve kriidipulgaga tahvli äärelaual. „Nagu tapamajas!” imestas Paul, „ainult et lihunikud veel puuduvad.”

      Kuid juba kostsid sammud koridori teiselt poolt otsast. Olga Timofejevna tuli kõige ees, teised õpetajad-eksamineerijad tema kannul. Vanapiiga näis täna õige sõjakas meeleolus, nagu rüütel, kes turniirile minnes on juba ette oma võidus kindel.

      Pauli julgus kadus. Ta kõhkles, kas pruugibki klassi minna või jätta koguni minemata. Ta tõmbus riidenagide varju ja jäi sinna ootama. Kui õpetajad temast möödunud olid, ei tulnud tal klassiminekust enam midagi välja.

      Pauli liisk oli langenud, tema edaspidine kooliskäimine lõplikult otsustatud.

      Kui siis Paul koolimaja uksest õue astus, oli väljas juba kõva vihmasadu, mida ta aga oma südame ränga koorma all tähelegi ei pannud. Teel koju ta tundis suurt muret, mida küll ütelda emale. Kõik puhtast südamest üles tunnistada ei kõlvanud sugugi, ema ei andestaks talle seda hirmu, mida ta tundis vanatüdruku pärast. Aga ega ta isegi andestanud seda nüüd endale. Kuidas ta võis küll säärane argpüks olla?!

      „Läbi kukkusin!” kuulutas Paul juba toauksel kuuldavalt kõigile. Maali pilk otse kivistus sellest, ta vaatas kurjustavalt pojale ja küsis talt: „Mida ma pean sinuga nüüd siis tegema? Õppida sa ei viitsinud, tööle sa ka kusagile veel ei kõlba – kuhu ma su panen? Ei, nüüd ei jää sul muud enam üle, kui pead ise otsima endale koha, kodunt sa süüa küll enam ei saa!”

      Paul seisis ema ees, kõrvad lontis, nagu hurjutada saanud koer. End millegagi vabandada ta enam ei julgenud, las ema pealegi pragab temaga, ta on selle kuhjaga ära teeninud. Aga et ema edaspidi talle süüa enam ei anna – seda ta küll ei suutnud uskuda.

      Maali mõtles murega poja tulevikule. Kui Paul kõrgemat kooliharidust ei saa, siis vähemalt mingi ameti ta peaks ikkagi ära õppima. Kuid millise, seda Maali isegi veel õieti ei teadnud, ta tahab vennaga selle üle nõu pidada.

      Ent see küsimus lahenes kiiremini, kui seda arvata võinuks. Rääkinud Juhanile ja Marile Pauli läbikukkumisest järeleksamitel, oli Maril kohe hea nõu käepärast. Ingliste sell minevat lähemal ajal kroonuteenistusse, ärisse olevat hädasti õpipoissi tarvis. Mari ise lubas selle üle Ingliste prouaga rääkida.

      Ja juba nädal hiljem seisis Paul Ingliste ärileti taga ja müüs seal ostjatele mitmesugust paberikaupa.

      „Raha, mis müüdud kauba eest saad, pane sahtlisse, kust sa selle siis õhtul kõik korraga kassasse üle annad,” õpetas teda härra Ingliste.

      „Tea milleks seda?” imestas Paul endamisi. „Ise istuvad kogu päeva kordamööda kassas, ostja võiks ju raha kohe tšekiga kassasse ära maksta. Tahate vist kontrollida mind… Eks siis kontrollige pealegi, kui see teile lõbu pakub!”

      Paulil tuli teenida Ingliste juures kolm aastat tasuta, ainult söögi eest. Kogu seks pikaks ajaks oli ta antud oma leivavanemate meelevalla alla, kes teda järjest käsutasid, saates sinna, kuhu tarvis. Kuigi Paul oli tulnud ärisse õpipoisiks, ometi pidi ta vabal ajal täitma Inglistedel ka majateenija kohuseid. Äritunnid algasid hommikul kell kaheksa ja kestsid vahetpidamata kuni kella kaheksani õhtul. Vahepeal tuli Paulil käia puukuuris puid lõhkumas, need üles kööki kanda, tuua suurte veeämbritega Zinovjevi kraanist vett ja teha tuhat muud tegemist, millel õppimisega äris midagi ühist ei olnud.

      Ainult pühapäevadel avati äriuksed kell kaksteist päeval, pärast jumalateenistusi kirikutes. Kui kõik ennelõunased toimetused toas toimetatud, lasi Ingliste vanaproua Paulil endale piiblist midagi ette lugeda, sest tema enda silmanägemine oli niivõrd nõrk, et ta ise lugeda ei näinud. Niipea kui siis Paul lugema hakkas, kadusid mõlemad Inglisted oma tubadesse, neid kui äriinimesi piibel ei huvitanud.

      Paul magas köögis. Peale söögilaua, koitanud toolide ja vana raudkoiku polnud siin muud mööblit.

      Oma ärihuvide kõrval harrastas Ingliste veel seltskonnategevust. Hinnates kõrgelt karskusliikumist, oli ta kohaliku karskusseltsi „Võitleja” juhatuse liige. Ja kui juhatus oli otsustanud hakata tegema karskustööd ka noorsoo juures, saatis Ingliste ka Pauli laste karskustundi. Neid tunde „Võitlejas” andis lastele noor energiline kooliõpetaja Eiche igal pühapäevahommikul. Osates väga veenvalt rääkida lastele alkoholi kahjulikkusest, võisid lapsed tagantjärele kontrollida seda veel jalutusruumis, kuhu vastavad kipsist näidised olid klaaskappidesse vaatamiseks välja pandud. Kes tahtis neist saada alkoholist rikutud südant või mõnd muud organit? Mitte keegi. Nad kõik tõotasid eluks ajaks karsketeks jääda ja mitte hakata alkohoolseid jooke tarvitama. On ju kõigi aegade noored kõrgete aadete lipukandjad olnud. Ainult et vähe leidub sääraseid noori, kes oma aadetele surmani ustavaks jäävad. Kutsutud on paljud, kuid vähe äravalituid.

      Pühapäevahommikuti kees „Võitlejas” rõõmus ja vilgas elu. Siin sõlmiti tutvus- ja sõprussidemeid, mis mõnikord eluajaks püsima jäid.

      Enne kui karskustundi sai minna, pidi Paul kodus kõik toimetused ära tegema. Selleks tuli tal pühapäevahommikuti tõusta varem, et õigeks ajaks kõigega valmis saada.

      Ühel säärasel pühapäevahommikul lähenes Paulile „Võitlejas” tõmmuka nahavärviga umbes temavanune poiss, kes end talle tutvustas Robert Ränina. Kuigi Räni viisakas käitumine meeldis Paulile, ometi mõtles ta: mis selle käitumise taha võiks küll peidetud olla. Alles siis, kui Räni viis oma jutu spordile ja kehalistele harjutustele kodus, ta taipas, kust poolt tuul puhub.

      Räni Robert oli Kreenholmi poolmeistri poeg. Ka tema harrastas sporti, kuuludes samasuguste auahnete poiste hulka, kes tahtsid elus kord jõumeesteks saada. Robert ja Paul – nad mõlemad olid ühte kasvu, kehaehituseltki sarnased. Ka Robert harjutas hantlitega kodus, ainult et Švartsi süsteemi järgi. „Sellest üksi on vähe, meil tuleks hakata õppima veel prantsuse maadlust,” ütles Robert Paulile. „Meil kodus on see võimalus olemas, meie omad käivad vahetuses tööl. Sel nädalal, kui nad pärast lõunat tööle lähevad, tule meile, paneme tekid põrandale ja muudkui hakkame pihta! Võtame kõik kohe algusest otsast peale ja teeme nii, nagu raamatus õpetatud on – vaatame siis, kes suudab meile prantsuskis vastu panna! Ma elan Juhkentali tänavas, maja number viisteist, korter kuus.”

      See tundus Paulile vägagi ahvatlev ettepanek. Ta naeratas seepeale, kuid samas ka tõsines. „Mul kahjuks pole võimalik tulla,” ütles ta. „Ma pole enam kodune, vaid õpipoiss Ingliste äris.”

      Roberti niigi piklik nägu venis veelgi pikemaks. „Kahju küll,” ütles ta, „mina seda ei teadnud.”

      Kuid siitpeale oli Pauli rahu kadunud. Ta teadis, et olles õpipoisina äris, ei saanud maadlusharjutustest tema puhul juttugi olla. Aga eks maadlus ja kehalised harjutused käinud tal ju üle kõige. Kuidas ta peaks nüüd küll toimima nõnda, et vabaneda Ingliste orjusest nii, et kodustele tunduks see kõigiti loomulikuna ja neil poleks selle kohta midagi ütelda?

      Kui Paul vahest harva sai õhtul koju lipata, siis oli ta järjest näljane. „Kas sa oma kõhtu seal täis ei söögi?” küsis Maali, nähes poja suurt söögiisu.

      „Kus ma seda saan! Seal antakse süüa ainult jaopärast. Hommikul paar kopikalist saia tassi kohvi kõrvale – sellega pead olema lõunani. Lõunale aga lähevad nemad enne, söövad oma kõhud täis, ja siis vast saadavad mind lõpetama seda, mis neist üle jäänud. Minule ei jätku aga sellest kaugeltki, et ma oma kõhu täis saaksin. Hommikul ja õhtul söögilauas muud ei räägitagi, kui ainult vähesest söömisest ja selle kasust tervisele. Võib-olla neile see ongi kasuks, on nad ju niigi üleliia paksud ja prisked mõlemad, kuid mina pean sellepärast nende kõrval nälgima. Kord juba СКАЧАТЬ