Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katkendliku ja seosetu jutu lõpetas, vaikis Crixus, kes teda tähelepanelikult vaadelnud oli, tükk aega, seejärel aga ütles pikkamisi ja väga rahulikult:

      «Sa oled küll haruldane lurjus!»

      «Ära arva minust rohkem, kui ma väärt olen, kõrgemeelne Crixus, ja…»

      «Ei, ei, sa oled rohkem väärt, kui esimesel pilgul paista võib. Ehk sa küll lamba moodi välja näed, on sul terane mõistus ja tublisti kavalust.»

      «Aga ma pole ju teile midagi halba teinud… ma täitsin oma patrooni käske… Mulle näib, et arvestades minu avameelsust ja seda, et ma pühalikult vannun kõigi Olümpose ja põrgu jumalate nimel, et ei teata mitte kellelegi, isegi mitte Verresele sõnagi sellest, mis ma teada sain, võite teie minu peale halastada ja lasta mul vabalt ära minna.»

      «Ära rutta, mu hea Silvius, meie räägime sellest veel,» vastas Crixus irooniliselt.

      Kutsunud enda juurde mõned gladiaatorid, ütles ta neile:

      «Lähme silmapilguks välja.» Ta väljus esimesena, hüüdes neile, kes sisse jäid: «Valvake teda!.. Ja ärge tehke talle midagi halba.» Gladiaatorid väljusid trahterist.

      «Kuidas talitada selle lurjusega?» küsis Crixus oma seltsimeestelt, kui põiktänavas kõik peatusid ja tema ümber asusid.

      «Missugune küsimus!» vastas Bresovirus. «Tappa ta nagu hull koer.»

      «Lasta tal ära minna,» ütles teine, «oleks niisama hea kui iseenda peale kaevata.»

      «Jätta ta ellu ja hoida teda kuskil vangina oleks hädaohtlik,» tähendas kolmas.

      «Ja kuhu võiksime ta peita?» küsis neljas.

      «Niisiis, surm?» küsis Crixus, pilku ringi heites.

      «Nüüd on öö…»

      «Tänav on tühi…»

      «Me viime ta päris künka tippu selle tänava teises otsas…»

      «Mors sua, vita nostra,» tegi Bresovirus kokkuvõtte sententsi kujul, hääldades barbaarse aktsendiga neid nelja ladinakeelset sõna.

      «Jah, see on tarvilik,» ütles Crixus, astudes sammu kõrtsi ukse poole; kuid samas peatus ta ja küsis:

      «Kes siis tapab ta?»

      Keegi ei andnud vastust, ja alles pärast lühikest vaikimist ütles üks:

      «Tappa sõjariistadeta inimene, kes ei saa vastu panna…»

      «Kui tal oleks mõõk…» ütles teine.

      «Kui ta saaks ja tahaks ennast kaitsta, võtaksin ma selle ülesande enda peale,» lisas juurde Bresovirus.

      «Aga tappa relvitu…» tähendas samniit Torquatus.

      «Te olete vaprad ja suuremeelsed mehed,» ütles Crixus erutatult, «ja väärite vabadust! Aga kõikide heaoluks on tarvilik, et keegi võidaks oma vastikustunde ja viiks täide selle inimese kallal kohtuotsuse, mille teeb minu kaudu Rõhutute Liit.»

      Kõik kummardasid pea sõnakuulmise märgiks.

      «Teisest küljest,» jätkas Crixus, «kas ta tuli võitlema meiega võrdsete sõjariistade abil ja ausas võitluses? Kas ta pole spioon? Kui meie poleks teda tabanud tema peiduurkas, kas poleks ta kahe tunni pärast meid üles andnud? Ja meid kõiki oleks heidetud homme Mamertiini vanglasse, selleks et meid kahe päeva pärast Sessoori väljal risti lüüa.»

      «Tõsi, tõsi!» kinnitas mitu häält.

      «Niisiis, Rõhutute Liidu kohtu nimel käsin ma Bresovirusel ja Torquatusel tappa see inimene.»

      Mõlemad gladiaatorid tegid kummarduse ja kõik, Crixusega eesotsas, läksid trahterisse tagasi.

      Oma saatuse kohta otsust oodates värises Silvius Gordenius Verres kogu aeg hirmu pärast. Minutid näisid talle sajanditena. Ta pööras kohutavast hirmust täidetud pilgu Crixusele ja tema seltsimeestele ning kahvatas – ta ei lugenud nende nägudelt midagi head.

      «Noh, kuis on…» lausus ta pisarsilmi, «kas halastate mu peale?.. Jätate mind ellu?.. Ma… vannutan teid alandlikult… põlvili… teie isade, teie emade, teie omaste elu nimel…»

      «Kas meil on nüüd olemas isad ja emad?..» vastas süngelt Bresovirus, kelle nägu tumenes ja muutus kohutavaks.

      «Kas on meile üldse jäetud midagi kallist?» lisas teine gladiaator, kelle silmad lõid välkuma vihast ja kättemaksuihast.

      «Tõuse üles, argpüks!» karjus Torquatus.

      «Vait!» hüüdis Crixus ja lisas Gaius Verrese vabakslastu poole pöördudes: «Sa tuled meiega. Selle väikese tänava lõpus peame nõu ja otsustame sinu saatuse.»

      Ta andis seltsimeestele märku Silvius Gordenius välja viia, kellele ta oli jätnud viimase lootusekiire, et ta hädakisaga ei ajaks jalule kogu tänavat, ja väljus ise ühes nendega. Gladiaatorid vedasid vabakslastut, kes sarnanes enam surnuga kui elusa inimesega. Ta ei pannud vastu ega lausunud sõnagi.

      Üks gladiaator jäi kõrtsi, et tasuda Lutatiale arve. Viimane polnud nende väljunud kahekümne gladiaatori hulgas märganudki oma viljakaupmeest. Vahepeal olid teised kõrtsist paremat kätt pöörates hakanud üles minema mööda väikest räpast ja käänulist tänavat, mis lõppes linnamüüri juures. Edasi algas väli.

      Siia jõudes nad peatusid. Silvius Gordenius laskus põlvili ja hakkas nutma, anudes gladiaatoreilt halastust:

      «Kas sina, alatu argpüks, tahad võidelda võrdse sõjariistaga kellegagi meist?» küsis Bresovirus julguse kaotanud vabakslastult.

      «Oo, halastage… halastage… minu poegade nimel palun teilt halastust…»

      «Aga meil pole poegi!» karjus üks gladiaatoreist.

      «Me oleme mõistetud neist ilma olema!» möirgas teine.

      «Kas sa tõesti oskad ainult end peita ja spioneerida?» ütles Bresovirus nördinult. «Ausalt võidelda sa ei oska?..»

      «Oo, päästke mind!.. Elu… ma palun teilt elu!..»

      «Mine siis põrgusse, argpüks!» hüüdis Bresovirus ja pistis oma lühikese mõõga vabakslastu rinda.

      «Ja hukkugu koos sinuga kõik alatud autud orjad,» lisas juurde samniit Torquatus, kukkunut kaks korda lüües.

      Surija ümber kogunenud gladiaatorid seisid liikumatult, süngete ja mõtlikkude nägudega, ning jälgisid vaikides vabakslastu viimseid tõmblusi.

      Bresovirus ja Torquatus pistsid oma mõõgad mitu korda maasse, et pühkida nendelt veri, enne kui see hüübib, ja seejärel panid need tagasi tuppe.

      Siis läksid kõik kakskümmend gladiaatorit tõsiseina ning vaikivaina läbi tühja põiktänava ja jõudsid Rooma elavamaile tänavaile.

      Nädal aega pärast äsjakirjeldatud sündmusi sõitis õhtul, esimese tõrviku tunnil Appiuse tee poolt tulles Capua värava kaudu Rooma sisse ratsanik, kes oli üleni mässitud СКАЧАТЬ