Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud jõudnud oma isu veel poolenistigi rahuldada, kui trikliiniumi astus Eutybis, kahvatu näoga, ent rahulik, hoides käes papüüruserulli, mis oli mässitud menningujoonistega kaunistatud õhukesse pärgamenti ja peenikese linase nööriga ümbert kinni köidetud; pärgamendi ääred olid vahaga kokku kleebitud ja kandsid Eutybise sõrmuse pitserit. Pitser kujutas merevahust väljuvat Venust.

      Sellest ilmumisest mõnevõrra hämmeldunud Metrobius küsis:

      «Jah… kauneim Eutybis… ma sooviksin… ma tahaksin… Kellele on see kiri adresseeritud?»

      «Sa küsid veel?.. Lucius Cornelius Sullale.»

      «Ah, jumal Momuse maski nimel, ärgem rutakem oma otsustega, mu laps…»

      «Meie?.. Mis puutud sina siia?..»

      «Ah, aidaku mind suur üliarmuline Jupiter!.. Aga kui Sullale ei meeldi, et tema asjusse vahele segatakse?.. Kui selle asemel et pahandada oma abikaasa üle, ta pahandab pealekaebajate üle?.. Ja kui, mis on veel halvem, aga kõige tõenäolisem, ta arvab heaks vihastuda kõigi peale?..»

      «Ja mis on minul sellest?..»

      «Aga… see tähendab… vaata… mu tüdruk… kui Sulla viha ei loe midagi sinule… siis on see väga tähtis minule…»

      «Kes mõtleb siis sinule?»

      «Mina, mina, kaunis Eutybis, armas inimestele ja jumalaile,» ütles Metrobius õhinal, «mina, sest ma armastan ennast väga!»

      «Aga ma ei maininud sinu nime… ja kõiges, mis võib juhtuda, jääd sina täiesti kõrvale.»

      «Ma mõistan… väga hea… aga vaata, mu tüdruk, ma olen juba kolmkümmend aastat Sulla südamesõber.»

      «Oo, ma tean seda… isegi suurem sõber, kui see on vajalik sinu heale nimele…»

      «See pole tähtis… ma tunnen seda metslooma… see tähendab, inimest… ja kogu sõpruse juures, mis mind temaga nii pikki aastaid seob, tean ma, et ta on täiesti võimeline käänama mul kaela kahekorra nagu kanal… Ma olen veendunud, et ta käsib austada mind kõige uhkema matusega ja viiekümne gladiaatori võitlusega minu tuleriida ümber. Aga minu õnnetuseks pole ma siis enam suuteline kõiki neid vaatemänge nautima…»

      «Ära karda, ära karda,» ütles Eutybis, «sinuga ei juhtu mingit õnnetust.»

      Sel silmapilgul astus trikliiniumi matkaülikonda riietatud ori.

      «Pea minu juhatust meeles, Demophylos, ja ära peatu kuskil enne Cumaed.»

      Ori võttis Eutybise käest kirja, pani selle tuunika ja särgi vahele ning köitis ta nööriga keha külge, siis kummardas emandale, mässis end mantlisse ja väljus.

      Eutybis rahustas Metrobiust, kes tahtis uuesti oma kartustest juttu teha. Öelnud talle, et nad saavad homme kokku, väljus ta trikliiniumist ja läks tagasi konklaavi, kus Lucretius hakkas tahvlikest käes hoides parajasti üle lugema seda, mis ta oli kirjutanud.

      «Vabanda, et ma pidin sind kauemaks üksi jätma, kui ma tahtsin… aga ma näen, sa pole aega kaotanud. Loe mulle need värsid ette, sinu mõttelend võib ju end ilmutada ainult värssides… ja seejuures suurepäraseis värssides.»

      «Sina ja väljas möllav torm sisendasite mulle need värsid… Seepärast pean ma nad sulle ette lugema… Koju minnes loen ma nad ette tormile.

      … Tuul see raevukalt piitsutab merede laineid,

      vägevaid purustab laevu ja pillutab taevasi pilvi

      või aga väljadel tormates metsikus pöörises mässab

      ja tüvesid võimsaid murrab ja mägede tippegi ründab,

      kangeis iilides metsi ta võimukalt laastab: nii tormleb

      vihaselt ulgudes tuul oma kõmisevmaruses möllus.

      Nõnda siis: tuuled on kehad – nad pole vaid nähtavad meile.

      Meresid, maidki eks paisuta tuuled ja maruhood võimsad,

      eks nad äkkpuhanguis jõulistes kihuta taevasi pilvi.

      Ei niisiis teisiti tuuledki vooga kui lainetav vesi,

      loomult küll lauge ja leebe, ent ometi purustav-võimas,

      kui paduvihm äge on toitnud jõgede tulvavaid vooge,

      mägedelt pahinal alla keeb, kobrutab piiskade juga,

      tõugates tüvesid eest, puid endaga haarates kaasa.

      Tugevad silladki vastu siis voolule panna ei suuda,

      kui rõhub äkisti peale raevutsev suurvesi võimas,

      taltsutamatult mis tulvanud kallastest kaugele välja –

      raginal murduvad talad ja paiskuvad pikali sambad,

      armutult vetevoog eest pühib rahnud ja kõiksugu tõkked.

      Just nagu suurvesi võimas, nii tormitseb tuultegi tuhin

      otsekui ürgvägev vool, mis kaldudes sinna või tänna

      laiali pillutab eest kõik jõuliselt igasse kaarde

      või jälle tagasi pöörab ja keerleva hooga viib kaasa

      kõik, mis vaid ette tall’ puutub ta tujukal tuulispea-lennul.»

      Eutybis oli, nagu me juba ütlesime, kreeklanna, seejuures haritud kreeklanna, ja loomulikult tundis imetlust nende värsside jõulisuse ja ilu üle, seda enam, et ladina keel oli alles vaene ja peale Enniuse, Plautuse, Luciliuse ja Terentiuse polnud selles keeles kirjutavaid kuulsaid poeete.

      Seepärast väljendas ta Lucretiusele oma vaimustust siiralt tundeküllaste sõnadega, millele luuletaja tõustes ja temaga hüvasti jättes naeratusega vastas:

      «Sa tasud oma vaimustuse eest selle tahvlikesega, mille ma kaasa võtan…»

      «Kuid sa tood ta mulle ise tagasi, niipea kui oled värsid papüürusele ümber kirjutanud.»

      Kui Lucretius oli lahkunud, läks Eutybis Aspasia saatel oma magamistuppa, soovides veel kord läbi mõtelda kõik, mis ta oli teinud, ja nautida kogu kättemaksurõõmu. Kuid tema suureks hämmastuseks ei osutunud heameel, mida ta nii kirglikult oli oodanud, sedavõrd meeldivaks, nagu ta oli arvanud; talle näis isegi arusaamatu, miks ta tunneb nii nõrka rahuldust.

      Ta mõtiskles selle üle, mis ta oli teinud, ja tagajärgede üle, mis tema kiri välja kutsub; võib-olla püüab raevunud Sulla varjata oma viha kuni hilise ööni, varitseb armastajaid, tabab nad teineteise kaenlas ja tapab mõlemad.

      Ta mõtles sellele, et varsti saab ta kuulda Valeria, selle iseteadva ja kõrgi matrooni surmast ja häbist; ja mõte, et sureb see silmakirjalik ja uhke naine, kes ise paheline olles siiski vaatas temale ülalt alla, täitis tema rinda rõõmuga ja leevendas armukadeduspiinu, mida ta ikka veel tundis.

      Kuid Spartacuse suhtes valdasid Eutybist hoopis teistsugused tunded. Ta püüdis talle tema süütegu andestada ja talle näis, et õnnetu traaklane oli hoopis vähem süüdi kui Valeria.

      Lõpuks oli tema ju vaene rudiaarius: temale pidi Sulla naine, kas või isegi täiesti inetu, olema rohkem kui jumalanna; see rikutud naine arvatavasti erutas teda hellitustega, võlus ja kiusas, nii et vaesekesel polnud jõudu vastu panna… Just nii pidigi olema, sest kuidas muidu oleks mingisugune gladiaator julgenud tõsta häbematu pilgu Sulla naisele? Ja siis, võitnud kord niisuguse naise armastuse, oli vaene Spartacus loomulikult СКАЧАТЬ