Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas ilmub veel uusi?»

      «Neid ilmub seni, kui kiirgav taevalaotus lööb särama maa kohal üleni kaetuna müriaadidest tähtedest.»

      «Vaata aeru,» ütles üks gladiaatoreist, silmates etiooplannast orjatari, kes veini sisse kandis.

      Kui orjatar oli läinud, ütles gallialasest gladiaator vigases ladina keeles:

      «Lõpuks oleme siin üksi ja võime kõnelda vabalt, tarvitsemata end vaevata salakeelega, mida mina, kes ma alles hiljuti teiega ühinesin, pole veel tarvilikult selgeks õppinud; niisiis, ma küsin ilma igasuguste viguriteta, kas suureneb poolehoidjate arv? Millal me suudame lõpuks üles tõusta, tõsiselt võitlusse astuda ja näidata oma kõrkidele isandatele, et me oleme niisama vaprad kui nemad ja isegi vapramad neist?..»

      «Sa ruttad liiga, Bresovirus,» vastas Crixus naeratades, «sa ruttad liiga ja oled liiga äge. Liidu poolehoidjate arv kasvab päevast päeva, püha ürituse kaitsjate arv suureneb iga tunniga, iga silmapilguga… Nii näiteks võetakse just täna õhtul meie Liidu liikmeks vastu veel üksteist ustavat ja läbiproovitud gladiaatorit – see sünnib ettekirjutatud kombetalituse järgi esimese tõrviku tunnil jumalanna Furinale pühendatud metsas teispool Subliciuse silda, Aventinuse ja Janiculuse künka vahel.»

      «Jumalanna Furina metsas,» ütles äge Bresovirus, «kus tammede lehestiku keskel oigab alles Gaius Gracchuse vaim – tema õilsa verega, mille eest pole veel kätte makstud, niisutas patriitside vihavaen seda püha ja kalliks peetavat pinda; just selles metsas peavad kogunema ja ühinema rõhutud, selleks et endale kätte võidelda vabadus.»

      «Mis puutub minusse,» ütles üks gladiaator, päritolult samniit, «siis mina ei jõua ära oodata tundi, millal ülestõus puhkeb; mitte sellepärast, et ma väga usuksin tema õnnelikku lõppu, vaid sellepärast, et ma ei läbe oodata, millal saaks roomlastega kokku minna ja kätte maksta samniitide ja marside eest, kes pühas kodusõjas otsa said.»

      «Noh, kui ma ei usuks meie õiglase ettevõtte võidusse, siis ma poleks tõesti mitte astunud Rõhutute Liitu.»

      «Mina aga astusin Liitu sellepärast, et olen määratud surema ja tahan ennem langeda võitlusväljal kui tsirkuses otsa saada.»

      Sel silmapilgul pillas üks gladiaatoreist oma mõõga maha. Ta kummardus, et seda üles tõsta, ja äkki hüüdis: «Keegi on aseme all!»

      Talle näis, et ta oli silmanud seal kellegi jalga ja rohelise tooga äärt.

      Gladiaatori hüüde juures kargasid kõik ärevuses püsti. Crixus hüüdis kohe:

      «Vaata aeru! Bresovirus ja Torquatus kihutagu putukad minema, meie aga praeme kala ära.»

      Käsku täites asusid kaks gladiaatorit ukse juurde muretult omavahel lobisedes; ülejäänud tõstsid silmapilkselt aseme üles ja avastasid selle all kössitõmbunud umbes kolmekümneaastase noormehe. Neljast tugevast käest haaratuna hakkas ta kohe armu paluma.

      «Vaiki,» käskis teda Crixus tasase ja ähvardava häälega, «ja ära liiguta ennast, või sa sured!»

      Ja kümne mõõga välkumine hoiatas spiooni, et niipea kui ta vähegi häält teeb, saadetakse ta silmapilkselt teise ilma.

      «Aa!.. Sina oled see sabiini viljakaupmees, kes jätab lauale lugematu hulga sestertse?» küsis Crixus, kelle silmad muutusid vihast veripunaseks ja välkusid süngelt.

      «Uskuge mind, tublid mehed, ma ei…» hakkas noormees venitama, hirmu pärast külmaks tõmbudes.

      «Vait, argpüks!» katkestas teda üks gladiaatoreist ja lõi teda tugevasti jalaga.

      «Eumacles,» ütles Crixus etteheitvalt, «oota… On tarvis, et ta hakkaks kõnelema ja ütleks meile, mis tõi ta siia ja kes teda saatis.»

      Ja otsekohe pöördus ta arvatava viljakaupmehe poole:

      «Niisiis, mitte viljaga spekuleerimiseks, vaid spioneerimiseks ja reetmiseks…»

      «Vannun kõrgete jumalate nimel… mulle tegi ülesandeks…» ütles õnnetu katkeva ja väriseva häälega.

      «Kes sa oled? Kes saatis su siia?..»

      «Jätke mind ellu… ja ma ütlen teile kõik… kuid halastuse nimel… kaastunde pärast jätke mind ellu!»

      «Seda me otsustame hiljem… esialgu aga kõnele.»

      «Minu nimi on Silvius Gordenius Verres… ma olen kreeklane… endine Gaius Verrese ori… nüüd tema vabakslastu.»

      «Aa! Sa tulid siis tema käsul siia?»

      «Jah, tema käsul.»

      «Aga mis me oleme teinud Gaius Verresele? Ja mis sunnib teda meie järele spioneerima ning meid üles andma?.. Sest kui ta tahtis teada meie salajaste kogunemiste eesmärki, siis nähtavasti kavatses ta meid hiljem senatile üles anda.»

      «Ma ei tea… seda ma ei tea,» ütles Gaius Verrese vabakslastu ikka veel värisedes.

      «Ära vigurda… Ära tee end lolliks… Kui Verres võis usaldada sulle niisuguse peene ja ohtliku ülesande, siis, tähendab, arvas ta, et sa suudad sellega hakkama saada. Niisiis, ütle meile kõik, mis sul teada on – salgamist me sulle andeks ei anna.»

      Silvius Gordenius mõistis, et nende meestega ei saa naljatada, et surm on temast ainult mõne sammu kaugusel; nagu uppuja haarab kinni õlekõrrest, nii otsustas ta katsuda avameelsuse abil päästa oma elu.

      Ja ta jutustas kõik, mis teadis.

      Gaius Verres, kes oli Catilina trikliiniumis teada saanud, et oli olemas gladiaatorite liit ülestõusu organiseerimiseks Rooma vastu, ei saanud uskuma jääda, et need vaprad, surma põlgavad mehed nii kergesti oleksid loobunud ettevõttest, milles neil polnud midagi kaotada, aga oli võita kõik. Ta ei jäänud uskuma Spartacuse sõnu, kes tol õhtul Catilina trikliiniumis avaldas otsuse maha jätta igasugune ülestõusu mõte. Vastupidi, Gaius Verres oli veendunud, et vandenõu salajas tugevnes ja laienes ja et ühel ilusal päeval gladiaatorid ise, ilma patriitside abita, tõstavad ülestõusulipu.

      Pärast kestvaid mõtisklusi selle üle, kuidas oleks antud juhtumil kõige parem talitada, tegi Gaius Verres, kes oli väga rahaahne ja kelle arvates kõik abinõud olid head ja lubatavad, kui ainult saaks teenida, otsuseks korraldada luure gladiaatorite järele, saada kätte kõik nende vandenõu niidid ja vandenõu senatile üles anda. Ta lootis saada selle eest tasuks suure summa raha või provintsi valitsemise, kus ta võis saada rikkaks, seaduslikult riisudes elanikke, nagu tavaliselt tegid kvestorid, preetorid ja prokonsulid: polnud juhtumit, et rõhutute kaebed oleksid kunagi erutanud müüdavat ja altkäemaksuvõtmiseks alati valmis olevat Rooma senatit.

      Et oma eesmärki saavutada, tegi Verres umbes kuu aega tagasi oma truule vabakslastule ning ustavale teenrile Silvius Gordeniusele ülesandeks jälgida gladiaatoreid ja kõik nende plaanid välja uurida.

      Kuu aja jooksul külastas Gordenius kannatlikult kõiki urkaid ja lõbumaju, kõrtse ja trahtereid Rooma vaesemais rajoonides, kus gladiaatorid kõige sagedamini kogunesid; alatasa gladiaatorite juttu salaja pealt kuulates kogus ta mõned süütõendid ja jõudis lõpuks järeldusele, et Spartacuse äraolekul juhtis vandenõu, kui niisugune tõesti olemas oli, Crixus. Seepärast hakkas ta jälgima Crixust, ja et gallialane sageli külastas Venus Libitina trahterit, siis käis Silvius Gordenius kuus või seitse päeva СКАЧАТЬ