Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ratsu Pühale tänavale ja peatus maja ees, kus elas Eutybis. Ratsanik hüppas hobuse seljast maha, ja haaranud väikese pronksvasara ukse juures, andis sellega mitu tugevat lööki. Vastuseks hakkas kohe haukuma vahikoer – see kuulus tingimata rooma maja juurde.

      Veidi aja pärast kuulis ratsanik uksehoidja samme; too ruttas ust avama ja ühtlasi käskis valjusti koera, et see vait jääks.

      «Õnnistagu sind jumalad, tubli Hermogenes. Mina olen Metrobius, tulin Cumaest.»

      «Tervitan õnneliku päralejõudmise puhul!..»

      «Ma olen märg nagu kala… Vihmade valitseja Jupiter arvas heaks ennast lõbustada, näidates mulle, kui hästi tema lüüsid töötavad… Kutsu mõni teener ja käsi tal viia see vaene loom lähema trahteri talli, et talle seal ulualust ja kaeru antaks.»

      Uksehoidja nipsutas valjusti sõrmedega – see oli märk, millega orje kohale kutsuti; siis võttis ta hobusel suitseist kinni ja ütles:

      «Astu sisse, Metrobius! Sa tunned maja ruumide asetust: galerii juures leiad sa emanda ümmardaja Aspasia. Tema teatab sinu tulekust. Hobuse eest kannan ma hoolt, ja kõik, mis sa käskisid, täidetakse.»

      Metrobius astus üle välisukse, püüdes mitte libiseda, sest seda peeti kõige halvemaks endeks. Ta astus esikusse, mille mosaiikpõrandal paistis laes rippuva pronkslambi valgusel harilik pealkiri: salve. Seda sõna hakkas külalise esimeste sammude juures kordama papagoi seinal rippuvas puuris. (Niisugune oli tolle aja komme.)

      Läbinud esiku ja aatriumi, astus ta galerii koridori ja käskis ümmardajal teatada Eutybisele tema tulekust.

      Sel ajal viibis kurtisaan oma talvises konklaavis, mis lõhnas parfüümidest ja oli ehitud kallihinnalise mööbliga. Ta oli ametis armuavalduste kuulamisega, mida ohtrasti jagas talle tema jalge ees istuv noormees. Julge käega näperdas ta noormehe pehmeid musti juukseid, see aga kõneles talle kirest leekival pilgul oma õrnadest tunnetest. Noormees oli Titus Lucretius Carus.

      Lapsest saadik mõjutatud Epikurose õpetusest, rakendas ta elus oma õpetaja juhatusi ega soovinud tõsist ja sügavat armastust.

      … Tagasi tuleb siis meeletus, ägedus ikka seesama,

      niipea kui uue objekti iha on valinud taas.

      Ja seepärast otsis ta kerget ja lühiajalist armastust, selleks et:

      … armastus uus oma nooltega endise peletaks peagi.

      Kuid see ei takistanud teda lõpetamast elu enesetapuga neljakümne nelja aastaselt, ja nagu kõik sunnib arvama, just lootusetu ja vastamata jäänud armastuse pärast.

      Lucretius oli meeldiv, üliandekas noormees, rikas, ja polnud ka kitsi kulutama raha oma lõbustuste peale. Ta tuli sageli Eutybise juurde, et veeta tema majas mõni tund. Teda kui teravmeelset ja meeldivat kaasvestlejat võttis neiu suurema lahkusega vastu kui teisi.

      «Niisiis, sa armastad mind?» kõneles kurtisaan koketselt noormehele, kogu aeg mängides tema kiharatega. «Kas ma pole sind tüüdanud?»

      «Ei, ma armastan sind ikka tugevamini ja tugevamini, sest armastus on ainuke asi, mille omamine ei küllasta, vaid ainult sütitab rinnas iha.»

      Sel hetkel kostis kerge koputus uksele.

      «Kes seal on?» küsis Eutybis.

      Kostis Aspasia tasane hääl:

      «Metrobius tuli Cumaest…»

      «Ah!» hüüatas Eutybis rõõmsalt, kušetilt kiiresti üles tõustes ja üleni punastades. «Ta jõudis pärale?.. Juhata ta eksedrasse… Ma tulen kohe.»

      Ja Lucretiuse poole pöördudes hakkas ta kiiresti kõnelema katkeva, kuid väga lahke häälega:

      «Oota mind… Ma tulen kohe tagasi… ja kui teated, mis see inimene toob, on need, mida ma kirglikult ootan juba kaheksa päeva, kui ma täna õhtul rahuldan oma vihkamise ihaldatud kättemaksuga… siis muutub mu meel rõõmsaks ja sina saad sellest rõõmust osa.»

      Nende sõnadega väljus ta väga erutatuna konklaavist, jättes Lucretiuse sinna hämmastununa, rahulolematuna ja uudishimulikuna.

      Noormees vangutas pead ja hakkas sügavas mõttes toas edasi-tagasi käima.

      Väljas möllas torm ja sagedased välgusähvatused täitsid ruumi sünge valgusega, tugevad kõuekärgatused vapustasid maja; rahe- ja vihmamühin kostis erakordse jõuga kõuekärgatuste vahel ja raevuselt möllav tugev põhjatuul puhus terava vilinaga ustest, akendest ja kõigist pragudest sisse.

      «Rahvahulga jumal Jupiter lõbutseb, demonstreerides suurepäraselt oma purustavat jõudu,» sosistas noormees kerge iroonilise muigega.

      Kõndinud veel veidi aega toas ringi, istus Lucretis kušetile. Otsekui andes end selle loodusjõudude mölluga temas tekitatud tunnete võimusesse, haaras ta ühe vahatatud tahvlikestest, mis lebasid väikesel ilusal kapil, ja hakkas raudteravikuga varustatud hõbedase pulgaga kiiresti kirjutama.

      Vahepeal oli Eutybis läinud eksedrasse; seal viibis juba Metrobius, kes oli mantli maha võtnud ja vaatles kurvalt selle rebenenud kohti. Kurtisaan hüüdis väljuvale orjatarile:

      «Sa õhuta õige tuli kaminas hästi lõkkele, sea valmis rõivad, et meie Metrobius saaks ümber riietuda, ja pane trikliiniumis lauale hea õhtusöök.»

      Ja samas pöördus ta Metrobiuse poole ning küsis:

      «Noh, kuidas on?.. Kas sa tõid häid teateid, minu tubli Metrobius?»

      «Cumaest tõin häid, aga tee pealt kõige halvemaid.»

      «Näen, näen, mu vaene Metrobius. Istu siia, tulele lähemale,» nende sõnadega nihutas ta pingi kamina juurde, «ja ütle mulle rutem, kas sa hankisid soovitud tõendid?»

      «Nagu sa tead, mu kaunis Eutybis, avas kuld Jupiterile Danae torni pronksvärava…»

      «Jäta lobisemine!.. Kas tõesti ei ajanud see saun, mille sa said, sul isu ära pikki kõnesid pidada?»

      «Ma ostsin altkäemaksuga ühe orjatari ära ja uksesse tehtud väikese avause kaudu nägin mitu korda, kuidas Spartacus kukelaulutunnil Valeria tuppa tuli.»

      «Oo, põrgu jumalad, aidake mind!» hüüdis Eutybis metsiku rõõmuga.

      Ja nägu moonutatud, vihale aetud ematiigriga sarnanedes hakkas ta Metrobiust sakutades katkeva ja hingeldava häälega pärima:

      «Ja… iga päev… teotavad nad… alatud… niiviisi… Sulla… ausat nime?»

      «Ma arvan, et kiretuhinas pole nad kordagi vahele jätnud mitte ühte musta päevagi.»

      «Oo, nüüd tuleb neile niisugune must päev! Ma pühendan nende neetud pead põrgu jumalaile!» hüüdis Eutybis pühalikult.

      Ja ta tegi liigutuse, et ära minna, kuid peatus ja Metrobiuse poole pöördudes lisas:

      «Vaheta riided, siis mine võta trikliiniumis suupistet ja oota mind seal.»

      «Ma ei tahaks küll segada end mingisuguse halva asja sekka,» mõtles vana komödiant, minnes külaliste jaoks määratud tuppa, et vahetada märjad СКАЧАТЬ