Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Eutybis uinuda, olles niivõrd erinevate ja vastukäivate tunnete võimuses. Kuid väsimusest ta nähtavasti siiski aeg-ajalt veidi suikus.

      Äkki aga hüppas ta hirmuoigega asemelt ja karjus katkeva, nutuse häälega:

      «Ei… Spartacus, mitte mina ei tapa sind!.. Tema teeb seda… Sina ei sure!»

      Eutybist, kes oli haaratud vaid ühest mõttest, oli selle lühikese uinaku kestel vapustanud mingi unenägu; arvatavasti kerkis tema kujutlusse sureva ja kaastunnet anuva Spartacuse kuju.

      Voodist üles hüpanud, tõmbas ta ümber laia valge mantli, kutsus Aspasia ja käskis otsekohe äratada Metrobiuse.

      Me ei hakka kirjeldama, missugust vaeva tal maksis, et veenda komödianti viivitamatult teele asuma, Demophylosele järele ruttama ja tegema kõik, et kiri, mille ta oli kolme tunni eest kirjutanud, Sulla kätte ei satuks.

      Metrobius oli eelmisest sõidust väsinud, ohtralt joodud veinist raskesti magama jäänud, sulgvaipadest mõnusat sooja saanud, ja läks vaja Eutybise kunsti ning võlusid, et teha teda suuteliseks kahe tunni pärast teele asuma.

      «Demophylos,» ütles neiu komödiandile, «on sinust nüüd viie tunni võrra ees, sa pead oma hobusel mitte sõitma, vaid lendama…»

      «Jah, kui ta oleks Pegasos, siis ma vahest paneksin ta lendama küll…»

      «Lõpuks on niiviisi parem ka sinule…»

      Mõni minut hiljem äratas metsikus galopis kihutava hobuse kabjaplagin mõned Quirinuse poegadest. Kuulatanud müdinat, mässisid nad end uuesti vaipadesse, nautides soojust, ja tundsid end hästi mõtte juures, et sel tunnil oli palju õnnetuid, kes viibisid väljas teel, lahtise taeva all, taludes läbitungivalt ulguva tuule raevuseid iile.

      VII peatükk

      KUIDAS SURM DEMOPHYLOSEST JA METROBIUSEST ETTE JÕUDIS

      See, kes sõitis Roomast välja Capena värava kaudu ja pöördus Capuas Appiuse teelt Cumae poole, võis näha vaadet, mis hämmastas oma iluga. Tema pilgule avanesid õitsvate oliivi- ja apelsinisaludega, viinapuuaedade ja viinamarjaväljadega kaetud kingud, viljarikkad kollendavad nurmed ja õrnrohelised aasad, kus sõid suured lamba-ja härjakarjad. Nende lõhnavate vainute taga aga kulges rannik, millel nagu nõiduse väel kerkisid väikeste vahemaadega üksteisest eraldatult Liternum, Misenum, Cumae, Baiae, Puteoli, Napoli, Herculaneum ja Pompeji, suurepärased templid ja villad, imeväärsed termid, veetlevad salud, rohkearvulised külad ja järved. Ja edasi – vaikne helesinine meri mõnulemas kallaste vahel, mis näisid teda armunult sülelevat. Ning lõpuks, eemal, meres, terve pärg veetlevaid saarekesi, kaetud termidega, paleedega ja lopsaka taimestikuga – Ischia, Prochyta, Nesis ja Capreae. Kogu seda imeilusat panoraami valgustas särav päike ja hellitasid pehme sooja tuule puhangud.

      Ja pole imeks panna, et see võluv vaatepilt kutsus tol ajal välja väite, nagu ootaks just siin oma paadiga Charon, kes vedas surnuid siit maailmast Elüüsiumi väljadele.

      Cumae, rikas rahvarohke linn, mis asetses osalt äkilisel, järsul mäel, osalt selle laugel nõlval ja mereäärsel tasandikul, oli üks kõige külastatavamaid kohti. Suplushooajal võis siin kohata rohkesti rooma patriitse. Kel oli rannas oma villa, need veetsid meeleldi siin osa sügist ja kevadet.

      Seepärast leidusid Cumaes kõik mugavused, mida võisid endale tol ajal lubada rikkad ja ülikud Roomas endas. Cumaes oli niihästi portikusi kui basiilikaid, nii foorumeid kui tsirkusi ja suurejooneline amfiteater (mille varemed on säilinud täninigi); mäe otsas akropolis aga seisis jumal Apollole pühendatud uhke tempel, üks kõige kaunimaid ja toredamaid Itaalias.

      Cumae läheduses ilusal kingul, millelt avanes vaade rannikule ja lahele, asetses Lucius Cornelius Sulla majesteetlik, uhke villa.

      Kõik, mis auahne, originaalne ja fantaasiarikas mõistus, nagu oli Sullal, võis välja mõtelda, oli koondatud sellesse villasse. Ta ulatus otse mereni, kus Sulla oli lasknud ehitada erilise basseini kodustatud kalade jaoks, kellede eest agarasti hoolitseti.

      Maja ennast oleks võinud pidada toredaks isegi Roomas.

      Temas oli üleni marmorist ehitatud saun viiekümne ruumiga kuumade, soojade ja külmade kümbluste jaoks. Villa juures oli kasvumaju lillede ja lindudega ning taraga ümbritsetud salusid. Neis elutses põtru, metskitsi, rebaseid ja iga laadi metslinde.

      Sellesse võluvasse kohta oligi kaks kuud enne kirjeldatavaid sündmusi eemaldunud Rooma hirmus ja kõikvõimas diktaator, soovides elada erainimese üksildast elu.

      Siin veetis ta päevi, läbi mõteldes ja koostades oma «Kommentaare», mis ta pühendas suurele ja ülirikkale Lucius Licinius Lucullusele, kes sel ajal võitles vahvalt Mithridatesega. Mälestus Lucullusest jõudis kõige kaugemate järelpõlvedeni, ehkki too ei saanud kuulsaks mitte niivõrd vapruse ja võitude läbi kui oma ääretu rikkuse ja selle rafineeritud toreduse poolest, millega ta end ümbritses.

      Ööd veetis Sulla oma villas kärarikkais ja siivutuis orgiais, päike leidis ta veel lamavana söömaasemel, joobnuna ja unisena, keset miimide, narride ja komödiantide salka – need olid tema harilikud kaaslased prassinguil.

      Kolm päeva pärast eelmise peatüki lõpus kirjeldatud sündmusi laskis Sulla korraldada õhtusöögi Delphi Apollo trikliiniumis. See oli ruumikaim ja suurepäraseim selle tohutu marmorpalee neljast trikliiniumist.

      Ja siin, igas nurgas loitvate tõrvikute säras, keset lillede aroomi, tantsijataride iharaid naeratusi ja erutavat pool-alastiolekut, flöötide, lüürade ja tsitrite lõbusate helide juures muutus õhtusöök varsti kõige ohjeldamatumaks orgiaks.

      Üheksa söömaaset olid paigutatud sellesse suurde saali ja kakskümmend viis pidulist viibisid laua ümber. Üks koht oli vaba – Sulla eemalviibiva lemmiku Metrobiuse oma.

      Lumivalged söögirõivad üll, roosipärg peas, oli eksdiktaator võtnud aset keskmise laua keskmisel asemel, oma parima sõbra, näitleja Quintus Rosciuse kõrval, kes oli selle peo kuningaks. Sulla lõbusa naeru, tema sagedaste kõnede ja veel sagedasema veinijoomise järgi otsustades oleks võinud arvata, et eksdiktaator lõbutseb täiesti siiralt ja et ükski mure ei rõhu tema hinge.

      Kuid tähelepanelikumal vaatlemisel võis kergesti märgata, et ta oli nelja kuu jooksul vananenud, kõhnunud ja muutunud veel hirmsamaks. Veritsevad mädapaised tema näol olid laienenud; juuksed olid juba päris valgeks läinud; kogu tema välimuses avalduv nukruse, nõrkuse ja kannatuse ilme oli alalise unetuse tagajärg, mis käis kaasas teda piinava hirmsa tõvega.

      Kõigest sellest hoolimata välkus tema läbitungivais sinakashallides silmades ikka veel jõud ja energia. Tahtepingutusega püüdis ta oma talumatuid piinu teiste eest varjata. Ja ta saavutas seda, et vahel, eriti orgiate ajal, unustas nähtavasti ka ise oma haiguse.

      «Noh, räägi, räägi, Pontianus,» ütles Sulla ühe Cumaest pärineva patriitsi poole pöördudes, «räägi, mis ütles Granius.»

      «Aga ma ei kuulnud tema sõnu,» ütles patriits äkki kähvatades ja vastusega segi minnes.

      «Mul on terav kuulmine, sa tead, Pontianus,» ütles Sulla rahulikult, kuid ähvardavalt kulme kortsutades, «ja ma kuulsin, mis sa ütlesid Aelius Lupercusele.»

      «Ah ei,» vastas Pontianus segaduses, «usu mind… õnnelik ja kõikvõimas diktaator.»

      «Sa laususid järgmised sõnad: «Kui Cumae praeguselt ediililt Graniuselt nõuti Sulla poolt temale määratud trahvi СКАЧАТЬ