Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mul, oo Sulla, suurim roomlaste hulgast…»

      «Mul pole sinu kiitusi vaja,» hüüdis Sulla, kergitades end asemel ja tugevasti rusikaga lauale lüües. «Alatu meelitaja! Kiitused kirjutasin ma oma vägitegudega ja triumfidega endale ise konsuli-annaalidesse, ja mul pole vaja, et sina neid kordaksid, lobiseja harakas! Graniuse sõnad – vaat, mis ma teada tahan, ja sa pead nad mulle ütlema, või, vannun oma kaitsja, jumaliku Apollo harfi nimel, vannun Lucius Cornelius Sulla nimel, et sa väetad oma laibaga minu juurviljaaedu.»

      Mainides Apollo nime, kelle Sulla juba palju aastaid tagasi oli valinud oma eriliseks kaitsjaks, puudutas ta parema käega selle jumala väikest kuldkujukest, mille ta oli kaasa toonud Delphi templist. Ta kandis seda kujukest peaaegu alati kaelas peenelt väljatöötatud kuldketi otsas.

      Kõik juuresolijad, kes Sullat hästi tundsid, kahvatasid selle vande juures ja heitsid üksteisele nõutuid pilke; muusika ja tants lakkasid ning hauavaikus asendas seni valitsenud kära ja jutukõmina.

      Õnnetu Pontianus ütles kohe, hirmu pärast kogeldes:

      «Granius ütles: «Nüüd ma ei tasu maksu: Sulla sureb varsti ja mind vabastatakse maksmisest.»

      «Aa!..» ütles Sulla, kelle erutatud ja punane nägu muutus viha pärast kahvatuks. «Aa!.. Granius ootab kannatamatusega minu surma?.. Braavo, Granius!.. Ta on välja arvestanud, välja arvestanud…» Sulla värises, varjates viha, mis välkus tema silmis… «Ta on ettenägelik!.. Ta näeb kõik ette!..»

      Ja Sulla peatus hetkeks, siis aga hüüdis sõrmi nipsutades:

      «Chrysogonus!»

      Ja lisas kohutava häälega:

      «Vaatame järele, kas ta ehk ei eksi oma arvestustes.»

      Chrysogonus, Sulla vabakslastu ning usaldusalune, astus eksdiktaatori juurde ja see andis talle tasasel häälel mingi käsu.

      Chrysogonus vastas peanoogutusega ja läks siis ukse poole. Sulla hüüdis talle järele:

      «Homme!»

      Seejärel pöördus ta lõbusa näoga külaliste poole ja hüüdis falerni veiniga täidetud peekrit tõstes:

      «Noh!.. Mis teil on? Miks te nii tummaks ja uniseks olete jäänud?.. Kõigi Olümpose jumalate nimel, teie, pelglikud lambad, arvate vist, et viibite minu peietel?»

      «Vabastagu sind jumalad sellest mõttest!»

      «Saatku Jupiter sulle head õnne ja kaitsku sind Apollo!»

      «Pikka iga võimsale Sullale!» hüüdsid kooris paljud külalised, tõstes vahutava falerni veiniga täidetud peekreid.

      «Joogem kõik Lucius Cornelius Sulla Õnneliku terviseks ja kuulsuseks!» hüüdis peekrit tõstes oma selge ja kõlava häälega Quintus Roscius.

      Kõik ühinesid selle hüüdega, kõik jõid, Sulla aga, kes oli pealtnäha jälle lõbusaks muutunud, kaelustas, suudles ja tänas Rosciust ning hüüdis tsitrimängijaile ja miimidele:

      «Hei, käpardid, mis te seal teete?.. Te kõlbate ainult selleks, et juua minu falerni veini… Neetud lurjused, rabagu teid kohe igavene surmauni!»

      Sulla polnud veel lõpetanud oma turusõimu – ta oli oma kõnes peaaegu alati vulgaarne ja jäme –, kui muusikandid juba mängima hakkasid ja ühes miimide ning tantsijataridega alustasid koomilist ning siivutut saatürite tantsu.

      Tantsu lõppedes toodi keskmisele lauale, mille taga lebasid Sulla ja Roscius, sulgedega kotkas, just nagu elus. Nokas hoidis ta loorberipärga, mille ümber oli põimitud purpurne pael, ja sellel olid kuldtähtedega kirjutatud järgmised sõnad: «Sullae Felici, Epaphrodito», mis tähendas: «Sulla Õnnelikule, Aphrodite lemmikule». Hüüdnimi «Epaphroditus» oli üks kõige meeldivamaid Sulla kõrvale.

      Külaliste käteplaksutuste saatel võttis Roscius pärja kotka noka vahelt ja ulatas selle Attilia Juventinale, Sulla ilusale vabakslastud orjatarile, kes istus tema kõrval; see vabakslastu ja mõned Cumae patriitslannad, kes lebasid meeste vahel söömaasemeil, moodustasid ühe selle võõruspeo peamistest ahvatistest.

      Attilia Juventina pani loorberipärja roosidest pärja peale, mis juba ehtis Sulla pead, ja lausus õrna häälega:

      «Sinule, jumalate lemmikule, sinule, võitmatule imperaatorile, määras need loorberid kogu maailma imetlus.»

      Sulla avas noaga kotka kõhu ning kaela ja sealt kukkus välja suur hulk mune, mis jagati pidulistele. Igaüks leidis munast praetud tikutaja, mis oli maitsestatud kollase piprakastmega.

      Veidi aega hiljem serveeriti määratu suur meekook mis välimuselt kujutas imetäpselt templi ümmargust sammastikku; niipea kui kooki lõikama hakati, lendas sealt välja piduliste arvule vastav parv varblasi. Igal varblasel oli kaelas paelake ja selle külge oli kinnitatud kingitus külalise nimega, kellele see oli määratud.

      Käteplaksutused ja naer võtsid vastu selle uue üllatuse, mis oli valmistatud Sulla üliosava koka poolt; täiesti suletud saalist asjatult välja lennata püüdvat lindude tagaajamine, müra, hüüded ja kära kestsid kaua. Sulla tegi mürale lõpu. Kiskudes end hetkeks lahti Juventina kallistustest, hüüdis ta:

      «Hei!.. Täna õhtul olen ma lõbusas meeleolus ja tahan kostitada ennast ja teid vaatemänguga, mida mitte sageli ei nähta niisugustel võõruspidudel… Kuulge, mu armsad sõbrad… Kas tahate näha selles saalis gladiaatorite võitlust?»

      «Jah, jah!» hüüdis viiskümmend häält, sest selle vaatemängu vastu tundsid kirglikku huvi mitte ainult külalised, vaid ka tsitrimängijad ja tantsijatarid. Vaimustuses vastasid ka viimased «jah», ilma mõtlemata, et küsimus polnud määratud neile.

      «Jah, jah, gladiaatoreid!.. gladiaatoreid!.. Elagu Sulla!.. Ülihelde Sulla!»

      Varsti ilmusid saali kümme gladiaatorit. Viis neist olid traaklaste, teised viis samniitide riides.

      «Aga Spartacus?» küsis Sulla Chrysogonuselt.

      «Teda ei leitud koolis, arvatavasti on ta oma õe juures.»

      Sel hetkel astus trikliiniumi lõõtsutav Spartacus. Raskesti hingates tõstis ta käe suu juurde ja tervitas Sullat ning tema külalisi.

      «Ma tahan hinnata sinu oskust vehklemise õpetamises, Spartacus,» ütles Sulla rudiaariusele. «Kohe saame näha, mis sinu õpilased on õppinud ja mida nad oskavad.»

      «Alles kaks kuud harjutavad nad vehklemist. Nad pole suutnud veel kuigi palju minu õpetusest omaks võtta.»

      «Saame näha, saame näha!» ütles Sulla.

      Seejärel lisas ta külaliste poole pöördudes:

      «Ma ei sea sisse mingit uut kommet, kui korraldan teile gladiaatorite võitluse võõruspeo ajal, ma ainult elustan vana kombe, mis oli tuntud kaks sajandit tagasi Kampaania elanikel, teie esivanemail, oo Cumae pojad, selle maakonna esimestel asukatel.»

      See rafineeritud barbaarsus, see läbimõeldud julmus, see meeletu verejanu, mis paljastati nii avalikult ja nii elajalikult rahuliku hingega, panid Spartacuse südame vihas keema. Ta oli hirmsasti vapustatud sellest, et mitte enamuse soov, vaid ainult ühe inimese kapriis sundis kümmet õnnetut vabades maades vabade kodanikena sündinud noormeest võitlema ilma üksteise vastu СКАЧАТЬ