Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

      Clarrie vangutas pead. „Seda usuvad mingil hetkel kõik. Selles seisnebki vemp, mille emake loodus meile mängib.”

      Nad istusid hetke vaikides, kui ruumis muutus hämaraks, kumbki sügavalt mõttes. Olukorra üle juureldes ja taas nende vestlust vaagides, tuli Clarriele üks mõte. Ta jäi väga vaikseks, silmad kauguses, kaalus ta mõtet, keerates seda kord ühtpidi, kord teistpidi, ja leidis, et see on väga arukas. Fozzy ajas end äkitsi istukile ja hakkas end sügama ning Clarrie heitis pilgu käekellale.

      „Kus Sin praegu on?”

      „Ta läks alumisele korrusele, et pärast õhtusööki Andrew’d näha.” Kit laskus Fozzy kõrvale põlvili ja hakkas teda paitama, loomaga tasakesi rääkides, samal ajal kui Clarrie sõrmedega vaikselt lauale trummeldas.

      „Lähme välja,” ütles Clarrie äkki. „Viime vana Fozzy nõmmele jooksma ja astume siis pubist läbi, et üks väike naps teha. Mis sa arvad?”

      „Suurepärane mõte,” ütles Kit, kelle nägu kergendusest särama lõi. „See oleks tõesti vahva. Koputame mööda minnes uksele, et Sin teaks, kus ma olen.” Ta kargas püsti ja poetas kiire suudluse Clarrie valgetele kahustele juustele. „Ole sa tänatud. Mida ma küll ilma sinuta teeksin?”

      „Küll sa hakkama saaksid,” ütles mees. „Tule nüüd, vanapoiss. Kus su rihm on? No tubli poiss.”

      „Ma haaran jaki,” ütles Kit, „kohtume all koridoris.”

      Ta kadus ja Clarrie hakkas köögis õiendama: võttis piibu, ajas selga päevinäinud kampsuni, võttis Fozzy rihma. Tema vaist ütles, et tüdrukud tuleks kõigest sellest nii kauaks eemale viia, kuni tolm settib, aga ta teadis, et see pole nii lihtsalt võimalik. Mõlemad käisid tööl ja pealegi oli nii vanamoodne uskuda, et naised vajavad hoolitsust

      „Aga ma ju olengi vanamoodne,” pomises ta Fozzyle, kes ootusärevalt kõrvu kikitas. „Ennesõjaaegne ja moest läinud. Aga olgu peale, ka meid läheb veel kuskil vaja, kas pole, vanapoiss?” Ta läks koos koeraga uksest välja ja trepist alla koridori, kus Kit neid juba ootas.

      Maria seisis ülemise korruse akna all ja vaatas, kuidas Hal muru niidab. Tal oli mehest kahju. See tunne, nagu ta oma eelnevatest kogemustest teadis, on mööduv ja kestab vaid niikaua, kuni too jälle ärritavaks muutub, takistuseks teel, mis viib tema ihade rahuldamiseni. Siiski oli sel hommikul mingi kirjeldamatu kaastunne Hali vastu sundinud teda tagasi lükkama Adami tungiva palve hiljem kohtuda. Adam oli öelnud, et pole teda alates Hali puhkusele saabumisest saati õieti näinudki, ning ei suuda enam hetkegi oodata. Talle meeldis, kui Adam niiviisi rääkis, see vallandas ta sisemuses pulbitseva võimutunde mehe üle, ta peaaegu nautis võimalust tema palvest õigustatult keelduda, salamisi rõõmustades, et saab mehele tagasi teha tema arusaamatu lojaalsuse eest oma nõmeda naise vastu. Pealegi, tuletas ta mehele leebelt meelde, ei saa ta ju Hali täielikult ignoreerida ja see kestab ainult kaks nädalat – erinevalt sinu naisest, oleks ta võinud lisada, kes on kogu neetud aeg kohal. Adam oli vihjest aru saanud. Ta oli olnud mesimagus ja öelnud, et ta on nii rõõmus, kui Hal merele ära läheb. Noh, muidugi oli olnud kõik palju kergem, kui Hal ära oli, kuigi nii välja öelduna kõlas see pisut jõhkralt… See polnud tema süü, kinnitas ta endale kähku, et ta oli Adamisse taas meeletult armunud, nii et vaevalt enam mõelda suutis muule, kui vaid sellele, kuidas temaga olla. Muidugi, ega see nüüd ka Hali süü olnud, aga Adam oli olnud Maria esimene armastus. Ja kui nüüd sellele mõtlema hakata, võis isegi öelda, et just Hal oli kogu selle häda põhjustaja. Hal oli tulnud nende vahele, ajanud tal pea segamini oma pikkuse, veetluse ja hea välimusega, avaldanud tema eest hoolitsemisega Maria vanematele muljet, pannes võistleva, endast noorema Adami näima enda kõrval ebaküpsemana. Rahutukstegev mõte, et ennekõike poleks ta kunagi pidanud Hali julgustama, pani ta tundma end veidi ebamugavalt ning ta kiirustas end õigustama. Ta oli olnud nii elukogenematu, kasvatatud vaimus, et vanemad teavad, mis talle kõige parem on.

      Üks põlv aknalaual, jälgis ta, kuidas Hal niidetud rohtu prügikotti korjab. Mees tundis puudust oma kompostihunnikutest ja lõkketuleasemest ja oli ärritatud piiratud võimalustest selles tillukeses, kõrge müüriga aias, kuid temal ei olnud mingit kavatsust Kindlusesse kolida, et olla seal elavatele geriaatrikute kambale tasuta tööjõuks. Tema uued sõbrad, kes elasid maal Wiltshire’i ümbruses, olid Kindluse kirjeldusest vaimustusse sattunud – ta oli vihjanud, et Hal saab selle kunagi endale – ja olid ta palju kiiremini oma seltskonda vastu võtnud, kujutades ette, et ta ootab seda päeva, mil Hal oma varanduse kätte saab, aga nüüd Maria teadis, et ei saa Adamist lahkuda. Ta poleks kunagi tohtinud temast loobuda. Tagasi vaadates meenus talle, et tema vanemad olid olnud Halist palju suuremas vaimustuses kui ta ise, et nad olid tõuganud ta mehe käte vahele, mõjutatuna samavõrd ta päritolust kui tema mereväe karjäärist. Oli ju põhjendamatu, veenis ta iseend, loota, et sellisel noorel tüdrukul, kes ta siis oli olnud – ärahellitatud, kaitstud, nunnutatud – oleks jätkunud enesekindlust oma vanemate soovidele vastu seista.

      Oli pisut ärritav endale vastumeelselt tunnistada, et ta oleks võinud Adami eest seista, tõdeda, et ta oli ilma võitluseta alla andnud. Kui väga ta ka püüdis, ja ta tõesti püüdis, ei meenunud talle ainsatki vastuseisu. Ei ühtki lohutavat mälestust pisaraterohkest protestist või uhkest endale kindlaks jäämisest, mis oleks kinnitanud kujutlust märterlusest, vastupidi, selle asemel oli ta sunnitud tagasi tõrjuma pealetükkivaid pilte õnnelikust ajast Haliga ja häirivaid meenutusi armastusest, mis oli põhjustanud palju valusaid armukadedushetki.

      Maria vajus aknaaluse istme nurka, keeldudes resoluutselt tunnistamast nende vastastikuses armastuses elatud abielualgaastaid: rõõmu, kui lapsed lõpuks sündisid, Hali lõpmatut kannatlikkust tema põhjendamatu omanikuinstinkti suhtes. Kui ta nüüd järele mõtles, oli selge, et kui ta oleks Hali tõeliselt armastanud, poleks ta kunagi armukade olnud. Oma südames oli ta alati teadnud, et kogu suhe on vale, ja sellepärast oligi ta muutunud ebakindlaks, õnnetuks ja ebastabiilseks. Pole ime, et ta armukadedust tundis. Keegi ei saa teda selle eest süüdistada. Ta oli olnud vaevalt kakskümmend – hellitatud ja naiivne kahekümnene pealekauba – ja oli vastuvaidlematult nõus tegema seda, mida vanemad tema jaoks paremaks pidasid. Hal oli olnud nii tugev ja enesekindel, mõjutades ja kiirustades teda, peaaegu sundinud abielluma. Kas ta ema oleks olnud nii innukas ülessoojenenud suhet Adamiga takka kiitma, kui ta poleks oma varajase eksliku käitumise suhtes süümepiinu tundnud? Küllap taipas ta nüüd, et tütart ja Adamit poleks kunagi pidanud lahutama, et ta peab tegema kõik, et asja parandada. Nüüdseks kõigile teada asjaolul, et Hal oli üksnes Chadwicki valduste usaldusisik ja testamenditäitja, ei olnud sellega mingit pistmist. Lõppude lõpuks, ei saanud ta sundida neid vägisi Devonisse elama minema ja oli täiesti mõistetav, et Maria ja Edward – Jolyon ka loomulikult, kui ta kodus oli – tahavad rohkem olla koos oma perekonna kui nende võimukate Chadwickidega. See oli ju ilmselge. Edward oli vaieldamatult palju rohkem Keene kui Chadwick; tal oli ema salapärane võlu ja ta oli õrn, vaikne väike poiss, oma emmesse ja Keene’i vanavanematesse nii kiindunud. Ta polnud Kindlusesse minekust ega Chadwicki sugulastest kunagi hoolinud. Jolyon, teisest küljest, oli Hali koopia ja Devonis juba kõigi lemmik. Nad hellitasid teda kohutavalt ja olid muutnud ta Salisbury koduga rahulolematuks. Muidugi oli ta armas, kui läheduses polnud kedagi, kes teda mõjutanuks – tegelikult oli Jolyon tema tunnetest teadlikum kui Edward… aga seda kindlasti seetõttu, et Edward oli noorem. Kui tema on Jolyoni vanune, püüab ta emale sama palju meele järele olla, kui mitte veel rohkem. Tõele näkku vaadates oli Jolyon läinud kooli ilma mingite sekelduste ja pisarateta. Samal ajal väike Edwardikene ilmselt sureks, kui peaks emme juurest ära minema.

      Silmanurgast märkas ta, kuidas Hal kinnitas rohukoguja muruniiduki külge, pühkis varrukaga otsaesist ja hakkas uuesti muru niitma. Mis Chadwickides nii erilist oli? Ajast maha jäänud, viimne kui üks. Onu Theos oli midagi hirmuäratavat ja Hali vanaema oli alati olnud nii karm ja kauge. Hali õde Kit oli СКАЧАТЬ