Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anskar Hamburgi, kus temast sai peapiiskop. Ta võttis ette teise misjoniga seotud retke 850. aasta paiku, kui sai kuulda endast maha jäetud piiskopi Gauzberti väljaajamisest ja ühe ristitu, Nithardi, märtrisurmast (kellest sai ühtlasi Rootsi esimene kirjalikest allikatest teada kristlik märter). Kui Anskar Birkasse jõudis, teatas kuningas (kelleks oli keegi Olof), et ta toetab misjonit, aga peab selle asja viima tingi ette ja kui seal saadakse heakskiit, võib Anskar asuda jutlustama, sest „nende seas on kombeks, et kõiki asju peab otsustama kogu rahvas, mitte kuningas üksi”.246 See heidab valgust Rootsi varasemate linnade organisatsioonile, annab ühtlasi aga mõista, et IX sajandi Rootsi valitsejate võim oli omajagu piiratud.

      Birka tähtsuse tõttu kaubanduskeskusena võisid kristlased seda edaspidigi külastada, võib-olla isegi seal elada, aga kuigi Anskarit nimetatakse „Skandinaavia apostliks”, jääb mulje, et tema misjonil polnud kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Alles tsentraliseeritud kuningavõimu kujunedes hakkas ristiusk Rootsis tõsisemalt pinnast leidma, kui seda asusid toetama monarhid, kes hindasid enda võimu suurenemist, mida võis anda ristiusu vastuvõtmine. Varasemast ajast on teada ainult nappe andmeid X sajandi lõpust Erik Võiduka (Segersäll) kohta, keda on kujutatud innuka viikingina, kes rüüstas kõiki oma riigi tuumiku Upplandiga piirnevaid alasid. Loovama külje pealt võis just tema olla see, kes asutas 975. aasta paiku Sigtuna, millest sai Rootsi kuningate pealinn (ja maa teine linn Birka järel). Samuti olevat ta lasknud ennast ristida (Taanis), võtnud kristlasest naise (Poola vürsti Mieszko tütre) ja lubanud maal tegutseda misjonäridel, kuigi, nagu viikingipealike puhul sageli, jäi tema ristimine pealiskaudseks ja ta loobus uuest religioonist kohe, kui oli tagasi koju jõudnud.247

      Eriku poja Olofi ajal (u 980–1022), kes kandis hüüdnime Skötkonung ehk Varakuningas,248 tugevnes Rootsis nii kuningavõim kui ka ristiusk. Ta oli tõenäoliselt Rootsi esimene tõeline kristlik kuningas (ristiti Husabys 1008. aasta paiku) ja tema toel loodi uus, rootslastele mõeldud piiskopkond, mille keskus paiknes Skaras Västergötlandis. Üks monarhia tugevnemise märke oli Olofi rajatud Sigtuna rahapaja, kus vermiti palju münte kirjaga Olaf Rex („Kuningas Olof ”), mille teisel küljel oli sageli kiri SiDei, mida võib võib-olla tõlgendada lühendina sõnadest Sigtuna Dei249 („Jumala Sigtuna”) ja seeläbi viitena valitseja avalikult tunnistatud kristlusele. Välispoliitikas oli Olofi suurim saavutus liit Taani kuninga Svein Harkhabemega Norra Olaf Truggvasoni vastu, mis tõi kaasa Norra kuninga lüüasaamise Svolderi lahingus 1000. aasta paiku ja osa Trøndelagi liidendamise Rootsiga.250 Siiski pole see, kui suur oli täpselt Olofi võim Rootsis, kindlalt teada ning müntidel kasutatakse tema kohta nimetust rex sveorum, mis osutab sellele, et tema riigi tuumikuks oli endiselt Svealand ja võim Götalandi üle oli parimal juhul nominaalne.251

      Seda, et Olofi ette võetud Rootsi ristiusustamine oli kõigest osaline, näitab traditsioon, et ta olevat surnud 1021. või 1022. aastal märtrina keeldumise tõttu tunnistada end taas paganaks. Uue usu järkjärgulisele edenemisele viitab ka põhjapoolses Jämtlandi maakonnas Frösöni saarel leitud ruunikivi. XI sajandi esimesse poolde dateeritud kivile on kirjutatud: „Austmað, Guðfasti poeg, laskis selle kivi püstitada ja selle silla ehitada ja ristida Jämtlandi. Ásbjörn ehitas selle silla. Trjón ja Stein kirjutasid need ruunid.” Sellest võib välja lugeda, et ristiusu levimine nii kaugel põhjas oli kohaliku pealiku ettevõtmine, millel polnud suurt pistmist Sigtuna kuningate sammudega. Norra ja Rootsi piiril asuv Jämtland oli nähtavasti mõlemast suhteliselt sõltumatu kuni lüüasaamiseni Norra kuninga Sverre Sigurdssoni käest 1178. aastal, mille järel piirkond liideti Norraga.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Nagu autor originaalis inglise keele tavasid arvestades, on ka tõlkes mõningaid eesti keeles kodunenud koha- ja isikunimesid kasutatud „harjumuspärases” vormis, näiteks Kopenhaagen Køvenhavni, Odin Óðinni ja Thor Þórri asemel. Samuti on erinevalt saagade publitseerimise traditsioonist jäetud ära nimede nimetavas käändes olev lõpp (tavaliselt r, ka topelduv l või n), küll on aga eelkõige Islandi ja Gröönimaaga seotud nimede puhul kasutatud originaalist ohtramalt diakriitilisi märke ning Põhjala keeltele eriomaseid tähti ð ja þ. See võib tekitada ühtlasi mõningaid lahknevusi üksikute juba eestikeelses kirjasõnas vähemal või rohkemal määral levinud nimede osas, mispuhul tasub tähele panna eriti seda, et üldjuhul käesolevas raamatus rõhumärgiga esitatud vokaalid vastavad pikale vokaalile, ð tähele d ja þ tähekombinatsioonile th. Samuti on võib-olla harjumuspärasest enam kasutatud nii põhjalaste kui ka anglosaksi nimedes tähekombinatsiooni ae asemel tähte æ. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2

      Õieti oli Byrhtnoth ealdorman, otsetõlkes „vanem”, sisu poolest teatava piirkonna asevalitseja ja väeülem. Poeemis on ent tema kohta kasutatud sõna eorl, hilisema earl’i eelkäijat, mis siinkohal tundub olevat parem tõlkida pisut anakronistlikult krahviks kui (nagu käesolevas raamatus valdavalt) näiteks jarliks.

      3

      Taan (ingl thegn, sks Thane) tähendab anglosaksi Inglismaal kuninga või üliku (tavaliselt sõjalise funktsiooniga) kaaskondlast.

      4

      The Battle of Maldon Poem. Raamatus: The Battle of Maldon and Other English Poems, London, 1965, tlk Kevin Crossley-Holland.

      5

      Palve täpne sõnastus on peaaegu kindlasti apokrüüfiline, sest täpselt sellist ei leidu üheski keskaegses käsikirjas.

      6

      Sõna kasutas esimest korda VII sajandi anglosaksi luuletus „Widsith”, mis pärineb üle sajandi enne viikingiaja algust. Arutelu sõna „viiking” päritolu eri teooriate kohta vt: Who Were the Vikings? – Stefan Brink (ed.). The Wiking World. London, 2008, lk 4–7.

      7

      Peamine „Vanemat Eddat” sisaldav käsikiri on 1270. aastast pärit Codex Regius. Ülevaadet Edda luuletuste päritolu kohta vt: Terry Gunnell, „Eddic Poetry.” – A Companion to Old Norse-Icelandic Literature and Culture. Edited by Rory McTurk. Oxford, 2005, lk 82–100.

      8

СКАЧАТЬ