Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ edasi-tagasi. Ta suitsetas. Teatud korrapäraste vahemaade läbimise järel mees peatus ja kummardus ettepoole, just nagu liiva kontrollides. Pantomiim jätkus kakskümmend minutit, siis muutis ta järsult suunda, läks kiirete sammudega hotelli rannapoolse sissepääsu juurde ja kadus silmist.

      Lisbeth ootas veel mõne minuti ja läks kohta, kus dr Forbes oli edasi-tagasi marssinud. Ta tegi aeglaselt poolringi ja silmitses maad. Ainuke, mida ta suutis näha, oli liiv, mõned kivid ja teokarbid. Kahe minuti pärast lõpetas ta rannajoone uurimise ja läks hotelli.

      Ta läks oma rõdule, kummardus üle piirde ja piilus naabri rõdule. Kõik oli vaikne ja rahulik. Õhtune tüli oli ilmselt juba möödas. Natukese aja pärast tõi ta õlakoti, võttis sealt suitsupaberi ja keeras omale sigareti sellest kanepitagavarast, millega George Bland oli teda varustanud. Ta istus rõdutoolile, vaatas Kariibi mere tumedat vett, suitsetas ja mõtiskles.

      Tal oli tunne nagu kõrgeimas lahinguvalmiduses oleval radaril.

      2. peatükk

Reede, 17. detsember

      NILS ERIK BJURMAN, 55-aastane advokaat, pani kohvitassi lauale ja silmitses Stureplanil Café Hedonist mööduvaid inimesi. Ta nägi kõiki möödujaid ühtlase vooluna, panemata tähele kedagi neist eraldi.

      Ta mõtles Lisbeth Salanderi peale. Ta mõtles sageli Lisbeth Salanderi peale.

      Mõtted panid ta sisimas keema.

      Lisbeth Salander oli ta hävitanud. Seda silmapilku ei unusta ta mitte iialgi. Tüdruk oli kasutanud vägivalda, mis jättis tema kehale sõna otseses mõttes kustumatud jäljed. Kui täpsem olla, siis rohkem kui kahe ruutdetsimeetri suurusele alale tema kõhul, suguorgani kohale. Noor naine oli ta kettidega tema enda voodi külge aheldanud, füüsilist vägivalda kasutanud ning tätoveerinud ta kehale ühemõttelise sõnumi, mida oli raske eemaldada: OLEN SADISTLIK SIGA, LURJUS JA VÄGISTAJA.

      Stockholmi linnakohus oli Lisbeth Salanderi juriidiliselt vastutusvõimetuks tunnistanud. Talle tehti ülesandeks olla tüdruku eestkostja, mis pani tolle otsesesse sõltuvusseisundisse. Alates päris esimesest kohtumisest Lisbeth Salanderiga hakkas ta temast fantaseerima. Ta ei osanud seda seletada, kuid noor naine erutas teda.

      PUHTALT MÕISTUSEGA TEADIS advokaat Nils Bjurman, et tema tegu polnud sotsiaalselt lubatud ega õige. Ta teadis, et ka juriidilises mõttes oli tema tegu andestamatu.

      Emotsionaalsest vaatevinklist polnud sellel teadmisel mingit tähtsust. Sellest silmapilgust, kui ta Lisbeth Salanderit kaks aastat tagasi detsembris esimest korda kohtas, ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. Seadused, reeglid, moraal ja vastutus ei mänginud enam mingit rolli.

      See oli tähelepanuväärne tüdruk – täiskasvanud, kuid välimuse järgi hinnates oleks võinud teda alaealiseks lapseks pidada. Mehel oli kontroll tema elu üle – tüdruk kuulus temale. See oli vastupandamatu.

      Tüdruk oli süüdimatuks tunnistatud ja sellise minevikuga, et kui tal oleks pähe tulnud protesteerida, poleks keegi teda uskunud. Tegemist polnud ka mingi süütu lapsukese vägistamisega – toimik kinnitas, et tal oli piisavalt seksuaalseid kogemusi ning teda võis isegi pidada kergemeelseks. Sotsiaaltöötaja oli aruandes viidanud ka võimalusele, et Lisbeth Salander oli 17-aastasena raha eest seksuaalteenuseid pakkunud. Aruanne oli koostatud pärast seda, kui politseipatrull oli Tantolundenis pargipingil märganud üht kurikuulsat nilbet vanameest koos noore tüdrukuga. Politseinikud pidasid auto kinni ja uurisid asja; tüdruk keeldus nende küsimustele vastamast ja nilbik oli liiga purjus, et midagi mõistlikku vastata.

      Advokaat Bjurman tegi enesestmõistetava järelduse: Lisbeth Salander oli sotsiaalse redeli kõige alumisel pulgal asuv hoor. Tema võimuses. Riski polnud. Isegi siis, kui tüdruk peaks hoolekandeametile protesteerima, saaks ta oma usaldusväärsusele ja edukusele viidates tüdruku valetajaks tembeldada.

      Lisbeth oli täiuslik mängukann – täiskasvanud, lodevate elukommetega, sotsiaalselt ebaküps ja tema meelevalda jäetud.

      See oli esimene kord, kui ta oma klienti ära kasutas. Varem polnud ta isegi kaalunud võimalust läheneda kellelegi, kellega tal oli ametialane suhe. Oma eriliste seksimängudega läks ta prostituutide juurde. Ta oli olnud diskreetne, ettevaatlik ja heldekäeline; probleem oli ainult selles, et prostituutide juures polnud tõelisust, vaid teesklus. Ta ostis teenust naiselt, kes oigas, ahhetas ja mängis oma rolli, aga see kõik oli sama võlts nagu turukunst.

      Sel ajal kui ta veel abielus oli, proovis ta oma naise üle domineerida, aga naine oli kõigega nõustunud ja ka see oli vaid mäng.

      Lisbeth Salander oli perfektne. Ta oli kaitsetu. Tal polnud sugulasi ega sõpru. Ta oli olnud tõeline ohver, täiesti abitu. Võimalus teeb varga.

      Ja siis äkki oli ta mehe purustanud.

      Noor naine ründas vastu jõu ja otsustavusega, mida temalt poleks oodanud. Ta oli meest alandanud. Ta oli meest piinanud. Ta oli mehe peaaegu hävitanud.

      Viimase ligi kahe aasta jooksul oli Nils Bjurmani elu dramaatiliselt muutunud. Vahetult pärast Lisbeth Salanderi öist külaskäiku tema korterisse oli ta nagu halvatud – võimetu mõtlema ja tegutsema. Ta lukustas end koju, ei vastanud telefonile ega suutnud oma klientidega suhelda. Alles kahe nädala pärast võttis ta haiguslehe. Sekretär hoolitses kontoris kirjavahetuse eest, tühistas kohtumisi ja püüdis ärritatud klientide küsimustele vastata.

      Iga päev nägi ta vannitoa uksepeeglis oma keha. Lõpuks võttis ta peegli maha.

      Kontorisse läks ta alles suve alguses. Ta tegi inventuuri oma klientide hulgas ja andis enamiku nende asjadest oma kolleegidele üle. Endale jättis ta ainult mõned firmad, mille ärijuriidilist kirjavahetust ta korras pidas, kuid millesse polnud vaja eriliselt süveneda. Tema ainsaks tegelemist nõudvaks kliendiks jäi Lisbeth Salander – iga kuu koostas ta bilansiaruande ja aruande hoolekandeametile. Ta tegi täpselt nii, nagu tüdruk oli nõudnud – aruanded olid puhas fantaasia, mis kinnitasid, et Lisbeth Salander ei vaja eestkostjat.

      Iga aruande kirjutamine oli kõrvetavalt valus ja meenutas tüdruku olemasolu, kuid valikut polnud.

      BJURMAN VEETIS SUVE ja sügise tegutsemisvõimetult mõtiskledes. Detsembris võttis ta ennast kokku ja tellis puhkusereisi Prantsusmaale. Marseille’ lähedal asuvas kosmeetilise kirurgia kliinikus pani ta kinni aja arsti juurde, et konsulteerida, kuidas tätoveeringut oleks kõige parem eemaldada.

      Arst oli hämmastunult tema moonutatud kõhtu uurinud. Lõpuks tegi ta ettepaneku, kuidas toimida. Kõige lihtsam meetod oleks korduv eemaldamine laseriga, aga tätoveering oli nii suur ja nõel torgitud nii sügavale, et arsti arvates oleks ainsaks võimalikuks lahenduseks olnud terve seeria nahasiirdamisi. See oli kallis ja aeganõudev.

      Möödunud kahe aasta jooksul oli ta kohanud Lisbeth Salanderit vaid ühel ainsal korral.

      Sel ööl, mil tüdruk teda ründas ja võttis kontrolli tema elu üle, oli ta võtnud ka kontori ja korteri tagavaravõtmed. Lisbeth ütles, et jälgib teda, ja siis, kui mees seda kõige vähem ootab, tuleb ta uuesti. Läinud kümne kuu jooksul hakkas mees juba uskuma, et see oli vaid tühi ähvardus, kuid polnud ikkagi julgenud lukku ära vahetada. Tüdruku ähvardust polnud võimalik mitmeti tõlgendada – kui ta oleks kunagi leidnud mehe mõne naisega voodis, siis oleks ta avalikustanud üheksakümne minuti pikkuse filmi, millele oli jäädvustatud, kuidas mees teda vägistas.

      Peaaegu aasta tagasi jaanuarikuus ärkas ta äkki öösel kell kolm, teadmata, mis täpselt teda üles ajas. Ta süütas öökapil lambi ja peaaegu röögatas õudusest, kui nägi Lisbethi oma voodi jalutsis seismas. See oli nagu magamistoas kehastunud kummitus. СКАЧАТЬ