Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

      Mikael ja Lisbeth olid teineteisega maganud. Kuid see oli toimunud tüdruku initsiatiivil ja suhe kestis pool aastat. Kui ta oli nüüd otsustanud suhte sama järsku lõpetada, kui see algas, siis oli see Mikaeli meelest täiesti okei. See oli Lisbethi asi otsustada. Mikaelil polnud mingit probleemi võtta endale endise meessõbra roll – kui ta nüüd see oli, kuid Lisbeth Salanderi täielik eemaletõmbumine üllatas teda.

      Ta ei olnud tüdrukusse armunud – nad olid nii erinevad, kui kaks inimest üldse võivad olla, kuid Lisbeth meeldis talle ja ta tundis selle kuradima tülika tegelase järele siirast igatsust. Ta oli arvanud, et sõprus on mõlemapoolne. Ühesõnaga, ta tundis ennast idioodina.

      Lõpuks jõudis ta otsusele.

      Kui Lisbeth Salander teda nii sügavalt põlgas, et ei suutnud teda metroos juhuslikult kohates isegi tervitada, siis oli nende sõprus arvatavasti läbi ja lõhe ületamatu. Edaspidi ei astu ta kontakti otsimiseks enam mingeid samme.

      LISBETH SALANDER VAATAS käekella ja nentis, et vaatamata varjus istumisele oli ta üleni higine. Kell oli pool üksteist enne lõunat. Ta jättis meelde kolme rea pikkuse matemaatilise valemi ja lõi raamatu „Dimensions in Mathematics” kinni. Siis küünitas ta käe laualt toavõtit ja sigaretipakki võtma.

      Tema tuba oli teisel korrusel, mis oli ühtlasi ka hotelli kõige kõrgem korrus. Ta võttis riided seljast ja läks duši alla.

      Lae alt seina pealt põrnitses teda kahekümne sentimeetri pikkune roheline sisalik. Lisbeth Salander põrnitses vastu, kuid ei teinud tema äraajamiseks ühtegi liigutust. Sisalikke oli saarel kõikjal ja nad hiilisid tubadesse avatud akende ribakatete vahelt, ukse alt või vannitoa ventilatsiooniava kaudu. Talle meeldis seltskond, kes ta põhimõtteliselt rahule jättis. Vesi oli jahe, kuid mitte jääkülm, ja ta seisis enda jahutamiseks viis minutit duši all.

      Tuppa tagasi tulles peatus ta suure peegli ees ja uuris imestunult oma keha. Ta kaalus endiselt ainult 40 kilo ringis ja oli veidi üle 150 cm pikk. Sinna polnud suurt midagi parata. Tal olid nukulikult saledad jäsemed, väikesed käed ja olematud puusad.

      Aga nüüd olid tal rinnad.

      Terve elu oli ta olnud lameda rinnaga, nagu poleks puberteet veel alanudki. See nägi lihtsalt naeruväärne välja ja ta tundis alasti olles alati ebamugavust.

      Ja nüüd äkitselt oli ta saanud rinnad. Need ei olnud mingid pommid (mida ta ei tahtnud ja mis oleks tema muidu lahja keha juures veelgi naeruväärsemad olnud), vaid kaks prinki ümmargust keskmise suurusega rinda. Muudatus oli olnud ettevaatlik ja proportsioonid täiesti mõistlikud. Aga erinevus oli tohutu, niihästi tema välimuse kui ka enesetunde jaoks.

      Implantaatide saamiseks oli ta veetnud viis nädalat Genova lähedal asuvas kliinikus. Ta oli valinud kliiniku ja arstid, kellel oli Euroopa parim ja tõsiseltvõetavaim maine. Tema arst, sarmikas ja karmi loomuga naine nimega Allessandra Perrini oli konstateerinud, et ta rinnad olid füüsiliselt alaarenenud ja seega võis rinnasuurendamise läbi viia meditsiinilistel põhjustel.

      Operatsioon polnud valutu, kuid rinnad nägid välja ja tundusid katsudes täiesti loomulikud, ning armid olid nüüd juba peaaegu märkamatud. Ta polnud oma otsust hetkekski kahetsenud. Ta oli rahul. Veel nüüdki, pool aastat hiljem, pidi ta peeglist palja ülakehaga möödudes imestama ja rõõmustama, et oli oma elukvaliteeti parandanud.

      Genova kliinikus veedetud aja jooksul oli ta kaela paremalt küljelt lasknud eemaldada ka ühe oma üheksast tätoveeringust – kahe sentimeetri pikkuse herilase. Talle meeldisid ta tätoveeringud, kõige rohkem abaluu alt tagumikuni ulatuv suur lohe, kuid siiski oli ta otsustanud herilasest loobuda. Põhjuseks asjaolu, et see oli nii nähtaval kohal, võimaldades teda kergesti meelde jätta ja vajadusel identifitseerida. Lisbeth Salander ei tahtnud, et teda meelde jäetaks ega identifitseeritaks. Tätoveering oli laseriga eemaldatud ja sõrmega üle kaela tõmmates oli tunda kerget armi. Lähemal uurimisel selgus, et tätoveeringu kohalt oli tema muidu päevitunud nahk veidi heledam, kuid see ei torganud eriti silma. Kokkuvõttes läks viibimine Genovas maksma 190 000 Rootsi krooni.

      Mida ta võis endale lubada.

      Ta lõpetas peegli ees unelemise, pani jalga aluspüksid ja selga rinnahoidja. Kaks päeva pärast Genova kliinikust lahkumist oli ta esimest korda oma 25-aastases elus külastanud naiste aluspesupoodi ja ostnud rõivatüki, mida tal kunagi varem polnud vaja läinud. Pärast seda sai ta 26 aastat vanaks ja kandis nüüd rinnahoidjat omalaadse rahuldustundega. Ta pani jalga teksad ja selga musta T-särgi tekstiga Consider this a fair warning. Ta leidis sandaalid ja kübara ning riputas õlale musta nailonkoti.

      Fuajees jäi talle kõrvu leti ette kogunenud hotellikülaliste kerge sumin. Ta aeglustas sammu ja kuulatas.

      „Just how dangerous is she?” küsis keegi kileda hääle ja Euroopa aktsendiga kõnelev mustanahaline naine. Lisbeth tundis ta ära, naine oli saabunud Londonist tšarterreisiga üheksa päeva tagasi.

      Freddie McBain, hallinevate juustega vastuvõtulaua töötaja, kes Lisbeth Salanderit alati sõbraliku naeratusega tervitas, paistis murelik. Ta selgitas, et kõikidele hotellikülalistele antakse juhised ja kui neid täpselt täidetakse, siis pole muretsemiseks põhjust. Tema vastus külvati üle küsimusterahega.

      Lisbeth Salander kortsutas kulmu ja läks välja baari, kus leidis leti taga seismas Ella Carmichaeli.

      „Mis lahti on?” küsis ta ja näitas pöidlaga vastuvõtuleti äärde kogunenud inimsumma poole.

      „Mathilda ähvardab läbi astuda.”

      „Mathilda?”

      „Mathilda on orkaan, mis tekkis paar nädalat tagasi Brasiilia lähistel ja suundus täna hommikul otse läbi Surinami pealinna Paramaribo. Pole veel selge, mis suuna see võtab – arvatavasti üles põhja, USA rannikule. Aga kui see tuleb mööda rannikut lääne poole, siis jäävad Trinidad ja Grenada täpselt tee peale. Nii et võib tuuliseks minna.”

      „Ma arvasin, et orkaanide hooaeg on möödas.”

      „Ongi. Tavaliselt on meil orkaanihoiatused septembris ja oktoobris.

      Aga tänapäeval on kliima ja kasvuhooneefekti ja kõigega nii palju segadust, et kunagi ei või täpselt teada.”

      „Okei. Ja millal see Mathilda saabuma peaks?”

      „Varsti.”

      „Kas ma peaksin midagi tegema?”

      „Lisbeth, orkaanid pole naljaasi. Meil oli seitsmekümnendatel siin Grenadas orkaan, mis tekitas kohutava hävingu. Ma olin 11-aastane ja elasin Grenville’i tee ääres Grand Etangis, ja ma ei unusta seda ööd iialgi.”

      „Hmm.”

      „Aga sul pole vaja muretseda. Püsi laupäeval hotelli lähedal. Paki kotti sellised asjad, millest sa ei taha ilma jääda – näiteks see arvuti, mille taga sa tavaliselt istud ja mängid – ja ole valmis kotti kaasa võtma, kui tuleb käsk alla keldrisse tormivarju minna. Ongi kõik.”

      „Selge.”

      „Tahad sa midagi juua?”

      „Ei.”

      Lisbeth Salander lahkus hüvasti jätmata. Ella Carmichael naeratas talle alistunult järele. Oli kulunud paar nädalat, enne kui ta selle kummalise tüdruku omapärase olemisega harjus, ja ta oli mõistnud, et Lisbeth Salander polnud upsakas СКАЧАТЬ