Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta koostas kiiresti meili aadressile plague_xyz_666@hotmail. com:

      [Püsiühendust pole. Vajan infot dr Forbesi kohta Santa Maria sihtasutusest ja tema naise kohta; elavad Austinis, Texases. Maksan 500 dollarit sellele, kes järele uurib.Wasp.]

      Ta lisas oma avaliku PGP-võtme, krüpteeris meili Plague’i PGP-võtmega ja vajutas saatmisnupule. Siis vaatas ta kella ja märkas, et kell oli juba pool kaheksa läbi.

      Ta pani arvuti kinni, keeras ukse enda järel lukku ja jalutas nelisada meetrit mööda randa, läks üle Saint George’si viiva tee ning koputas The Coconuti taga asuva hurtsiku uksele. George Bland oli 16-aastane kooliõpilane. Ta tahtis saada arstiks või advokaadiks või võimalik ka, et astronaudiks; ta oli sama kõhetu kui Lisbeth Salander ja peaaegu sama lühike.

      Lisbeth oli kohtunud George’iga rannal esimesel Grenadal oldud nädalal, päev pärast seda, kui ta oli kolinud Grand Anse’i. Ta oli jalutanud piki randa, istunud paari palmi alla varju ja vaadanud veepiiril jalgpalli mängivaid lapsi. Ta avas „Dimensionsi” ja istus sellesse süvenenult, kui George tuli ja pealtnäha teda märkamata mõne meetri kaugusel laagrisse jäi. Lisbeth oli vaikides poissi jälginud. Kõhn must poiss sandaalide, mustade pükste ja valge särgiga.

      Poiss avas samuti raamatu ja süvenes sellesse. Täpselt nagu temagi, uuris poiss matemaatikaraamatut – „Basics 4”. Ta luges keskendunult ja hakkas midagi vihikusse kritseldama. Alles siis, kui Lisbeth viie minuti pärast köhatas, pani poiss tema juuresolekut tähele ja hüppas paanikas püsti. Ta palus segamise pärast vabandust ja oli juba ära minemas, kui Lisbeth küsis, kas tegemist on ka keerulise arvutusega.

      Algebra. Kahe minuti pärast oli ta näidanud poisile arvutuses olnud otsustavat viga. Poole tunni pärast olid nad tema kodused ülesanded ära lahendanud. Tunni pärast olid nad juba matemaatikaõpiku järgmise peatüki läbi võtnud ja ta oli pedagoogiliselt seletanud arvutuste taga peituvaid nippe. Poiss vaatas teda aupaklikult. Kahe tunni pärast oli poiss jutustanud, et ta ema elab Kanadas Torontos, et ta isa elab saare teises otsas Grenville’is ja tema ise kaugemal rannas ühes hurtsikus. Ta oli lastest kõige noorem ja tal oli kolm vanemat õde.

      Lisbeth Salanderi meelest oli poisi seltskond imelikul kombel lõdvestav. Olukord oli ebatavaline. Tavaliselt alustas ta teiste inimestega juttu jutu enda pärast harva või mitte kunagi. Asi ei olnud häbelikkuses. Tema jaoks oli vestlusel praktiline funktsioon: kus on apteek või kui palju maksab hotell. Vestlusel oli ka professionaalne eesmärk. Kui ta töötas Milton Securitys Dragan Armanski heaks uurimistööd tehes, polnud mingi probleem faktide hankimiseks pikki jutuajamisi maha pidada.

      See-eest vihkas ta eraviisilisi jutuajamisi, mis tema meelest viisid alati välja isiklikes asjades sorimiseni. Kui vana sa oled – arva. Meeldib sulle Britney Spears – kes see on? Meeldivad sulle Carl Larssoni maalid – pole iial selle peale mõelnud. Oled sa lesbiline – see pole küll sinu asi.

      George Bland oli kohmakas ja iseteadev, kuid ta oli viisakas ning üritas arendada intelligentset vestlust ilma Lisbethiga võistlemata ja tema eraelus sorimata. Täpselt nagu temagi, tundus poiss olevat üksildane. Imelikul kombel tundus ta olevat leppinud tõsiasjaga, et matemaatikajumalanna on saabunud Grand Anse Beachile, ja ta paistis rahul olevat, et jumalanna tahtis temaga koos aega viita. Alles mitme tunni pärast, kui päike oli silmapiirile laskunud, olid nad rannast lahkunud. Nad jalutasid koos tagasi hotelli poole ja poiss näitas oma kooliaegseks koduks olevat hurtsikut ning küsis ujedalt, kas ta tohiks ehk teed pakkuda. Lisbeth oli nõustunud, mis tundus poissi üllatavat.

      Elamine oli äärmiselt lihtne; hurtsikus oli kulunud laud, kaks tooli, voodi ning üks riide- ja pesukapp. Ainsaks valgusallikaks oli laualamp, mis oli ühendatud The Coconuti vooluvõrku. Pliidiks oli priimus. Poiss pakkus õhtusööki, mis koosnes riisist ja köögiviljadest plasttaldrikul. Seejärel oli ta jultunult pakkunud suitsetada kohalikku keelatud ainet, mille noor naine samuti vastu võttis.

      Lisbethil ei olnud kuigi raske märgata, et poiss oli tema juuresolekust segaduses ega teadnud, kuidas ennast õieti üleval peaks pidama. Impulsiivselt oli ta otsustanud lasta poisil ennast ära võrgutada. See kõik oli arenenud tüütavalt pikaks toiminguks, kus poiss oli kahtlemata tema signaale mõistnud, taipamata aga, kuidas tuleks toimida. Ta oli käinud nagu kass ümber palava pudru, kuni Lisbeth kaotas kannatuse, surus poisi otsustavalt voodisse pikali ja tõmbas endal riided seljast.

      See oli esimene kord, kui ta pärast Genovas tehtud operatsiooni ennast kellelegi alasti näitas. Ta oli lahkunud kliinikust kerge paanikatundega. Võttis aega, enne kui ta taipas, et keegi ei jõllita teda. Lisbeth Salander ei hoolinud tavaliselt kübetki sellest, mis teised inimesed temast arvavad, ja ta mõtles tõsiselt selle üle, miks ta äkki ennast nii ebakindlalt tundis.

      George Bland oli Lisbethi uue mina esitlemiseks parim valik. Kui poisil (pärast mõõdukat julgustamist) oli lõpuks õnnestunud rinnahoidja lahti saada, kustutas ta enne lahtiriietumist kiiresti tule. Lisbeth taipas, et poiss häbenes, ja pani tule uuesti põlema. Ta jälgis hoolega poisi reaktsioone, kui see teda kohmakalt silitama hakkas. Alles hiljem õhtul rahunes ta maha ja tõdes, et poisi meelest olid tema rinnad täiesti loomulikud. Samas ei paistnud poisil võrdlemiseks ka eriti palju kogemusi olevat.

      Ta polnud plaaninud endale Grenadal teismelist armukest soetada. See oli impulsiivne tegu ja kui ta hilja öösel poisi juurest lahkus, ei kavatsenud ta sinna enam kunagi tagasi minna. Aga juba järgmisel päeval kohtas ta teda uuesti rannas ja tundis, et kohmakas noor mees oli tegelikult meeldiv seltsiline. Grenadal elatud seitsme nädala jooksul oli George Bland muutunud teatud pidepunktiks. Päevasel ajal nad ei suhelnud, aga poiss veetis pärastlõunad enne päikeseloojangut rannas ja õhtud üksi oma hurtsikus.

      Noor naine märkas, et koos jalutades nägid nad välja nagu kaks teismelist. Sweet sixteen.

      Arvatavasti oli poisi meelest elu huvitavamaks läinud. Ta oli kohanud naist, kes õpetas talle matemaatikat ja erootikat.

      Poiss avas ukse ja naeratas talle võlutult.

      „Soovid sa seltsi?” küsis Lisbeth.

      LISBETH SALANDER LAHKUS George Blandi juuest pärast kahte öösel. Kehas oli soe tunne ja selle asemel, et mööda teed Keys Hoteli poole minna, jalutas ta piki randa. Ta kõndis üksi pimeduses, teades, et George Bland järgneb talle umbes saja meetri kaugusel. Seda tegi ta alati. Lisbeth ei olnud kunagi tervet ööd tema juures maganud ja poiss protesteeris sageli jõuliselt selle vastu, et üksik naisterahvas öösel hotelli jalutab, ning pidas oma kohuseks teda saata. Eriti kuna minek jäi sageli väga hilja peale. Lisbeth Salander kuulas tavaliselt natuke aega tema seletusi, enne kui lõpetas vaidluse lühida „ei”-ga. Ma jalutan, kuhu ma tahan ja millal ma tahan. End of discussion. Ning ei, ma ei soovi saatmist. Kui ta esimene kord märkas, et poiss talle järgneb, ärritas see teda tohutult. Aga nüüd tundus poisi kaitseinstinkt talle isegi kuidagi armas, sellepärast ta teeskles, et ei märkagi, kuidas poiss tema järel käis, pöördudes koju tagasi alles siis, kui oli näinud teda hotelliuksest sisse astumas.

      Lisbeth mõtles, mida poiss küll peale hakkaks, kui keegi teda äkki ründaks.

      Tema ise kavatses kasutada haamrit, mille oli ostnud MacIntyresi rauapoest ja mida ta õlakoti välistaskus kaasas kandis. Lisbeth Salanderi arvates oli vähe füüsilisi ähvardusi, mida korralik haamer ei suudaks lahendada.

      Taevas särasid tähed, oli täiskuu. Lisbeth tõstis pilgu ja tundis horisondi lähedal Lõvi tähtkujus ära Reguluse. Jõudnud juba peaaegu hotellini, peatus ta järsult. Vilksamisi märkas ta kaugemal rannas, hotelli ees veepiiril, inimest. Esimest korda nägi ta pärast pimeduse saabumist rannas elavat hingelist. Kuigi vahemaa oli ligi sada meetrit, ei valmistanud Lisbethile mingit raskust meest kuuvalguses ära tunda.

      See oli aulik СКАЧАТЬ