Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid sellised soovitused üsna kasutud. Küll aga oli ta vältinud igasugust tutvust Grenada kriminaalse maailmaga, kuna oli armunud Saint George’sist lõunas asuvasse Grand Anse Beachi – miilidepikkusse ja hõredalt asustatud liivaranda, kus võis kõndida tunde, ilma et oleks pidanud kellegagi rääkima või kedagi nägema. Ta oli kolinud Keysi, ühte vähestest Grand Anse’i rannal asuvatest Ameerika hotellidest, elanud seal seitse nädalat, polnud teinud muud tarka peale rannas kõndimise ja oli vaimustunud kohaliku puuvilja chinups’i söömisest, mille maitse meenutas Rootsi hapusid tikreid.

      Oli vaikne hooaeg ja vaevalt kolmandik Keys Hoteli tubadest olid välja üüritud. Ainuke probleem oli, et nii tema rahu kui ka kaootilisi matemaatikaõpinguid hakkas ootamatult häirima kõrvaltoast kostev vaikne terror.

      MIKAEL BLOMKVIST PANI sõrme Lisbeth Salanderi Lundagatanil asuva korteri uksekellale. Ta ei oodanud, et perenaine ukse avaks, kuid tal oli harjumuseks saanud paar korda kuus sellest korterist mööda sõita ja uurida, kas on toimunud mingeid muudatusi. Kui ta ukses oleva postiluugi lahti tegi, nägi ta reklaamlehtede kuhja. Kell oli õhtul kümme läbi ja oli liiga pime nägemaks, kui palju oli lehekuhi viimasest korrast saadik kasvanud.

      Veidi aega seisis ta nõutult trepikojas, pööras siis pettunult ringi ja lahkus majast. Ta jalutas aeglases tempos koju Bellmansgatanile, pani kohvimasina käima ja lõi enne hilist uudistesaadet õhtulehed lahti. Meel oli morn ja ta mõtles, kus Lisbeth Salander võiks olla. Ta tundis kerget muret ja arutles juba tuhandendat korda, mis võis tegelikult juhtunud olla.

      Aasta tagasi, jõulupühade ajal, oli ta Lisbeth Salanderi oma Sandhamni suvilasse kutsunud. Nad tegid pikki jalutuskäike ja arutasid vaikselt lõppeva aasta dramaatilisi sündmusi, milles nad mõlemad osalised olid olnud ja mida Mikael tagantjärele kokkuvõtlikult nimetas oma elu kriisiperioodiks. Kohus oli ta laimus süüdi mõistnud ja ta oli paar kuud vanglas istunud, tema professionaalne ajakirjanikukarjäär oli kraavis ja ta oli ajakirja Millennium vastutava väljaandja postilt põgenenud saba jalge vahel. Kuid äkki oli kõik muutunud. Ülesanne kirjutada tööstusboss Henrik Vangeri elulugu, mis tema meelest oli pööraselt hästi tasustatav teraapia, oli ootamatult muutunud kavala ja salapärase sarimõrtsuka meeleheitlikuks tagaajamiseks.

      Selle tagaajamise käigus oligi ta kohanud Lisbeth Salanderit. Mikael näppis hajameelselt õrna armi, mille kägistusnöör oli tema vasaku kõrva alla jätnud. Lisbeth polnud mitte ainult aidanud mõrvarit tabada – ta oli sõna otseses mõttes ka Mikaeli elu päästnud.

      Ikka ja jälle oli tüdruk üllatanud teda oma tähelepanuväärsete annetega – fotograafilise mälu ja fenomenaalsete arvutioskustega. Mikael Blomkvist pidas ennast keskmiseks arvutitundjaks, aga Lisbeth Salander käsitses arvuteid nii, nagu ta oleks saatana endaga liidus olnud. Aegamööda ta taipas, et noor naine oli maailmaklassi häkker ja kuigi teda teati vaid pseudonüümi Wasp all, oli ta kõrgeimal tasemel arvutihäkkerlusega tegelevas eksklusiivses rahvusvahelises klubis lausa legend.

      Tüdruku anne kolada omatahtsi teiste inimeste arvutites oli andnud Mikaelile vajaliku materjali, et pöörata oma ajakirjanduslik kaotus Wennerströmi afääriks – pommuudiseks, mis veel aasta hiljem andis rahvusvahelise majanduskuritegevuse uurijatele tööd ja Mikaelile põhjust regulaarselt teledebattides osaleda.

      Aasta tagasi oli ta võtnud pommuudist sügava rahuloluga kui kättemaksu ja ajakirjanduslikust rentslist tõusmist. Aga rahulolu oli kiiresti lahtunud. Mõne nädala pärast oli ta ajakirjanike ja majanduspolitseinike ühtedele ja samadele küsimustele vastamisest juba tüdinud. Kahjuks ei saa ma oma allikatest rääkida. Mõõt sai lõplikult täis, kui ingliskeelse Azerbajdjan Timesi ajakirjanik oli võtnud vaevaks sõita Stockholmi ainult selleks, et samu lihtsaid küsimusi esitada. Mikael oli vähendanud intervjuude arvu miinimumini ja viimastel kuudel oli ta enamasti olnud nõus rääkima ainult siis, kui tuttav naisreporter TV4-st helistas ja teda veenis, ning see juhtus ainult siis, kui uurimine oli jõudnud mingisse uude faasi.

      Pealegi oli Mikaeli koostöö TV4 reporteriga ka hoopis teisemõõtmeline. Naine oli esimene ajakirjanik, kes paljastusest kinni haaras ja ilma tema panuseta tol õhtul, mil Millennium pommuudise avaldas, polekski see ehk üldse nii suurt vastukaja saanud. Mikael sai alles hiljem teada, et naine oli küünte ja hammastega võidelnud, veendes toimetust loole ruumi andma. Millenniumi pajatsi suhtes valitses tugev vastuseis ja kuni naise saatessemineku hetkeni polnud kindel, kas toimetuse advokaatide armee loo üldse läbi laseb. Mitmed vanemad kolleegid olid naist hoiatanud ja nentinud, et eksimise korral on tema karjääril kriips peal. Too jäi aga endale kindlaks ja sellest tuli aasta lugu.

      Naine oli asja arenemist jälginud esimesest nädalast alates – ta oli tegelikult ainus reporter, kes ennast selle sisuga kurssi viis, kuid mõni aeg enne jõule märkas Mikael, et kõik kommentaarid ja selgunud uued nüansid olid meeskolleegidele üle antud. Uue aasta paiku sai Mikael kaudseid kanaleid pidi teada, et naine oli teemast lihtlabaselt välja puksitud põhjendusega, et nii tähtsa looga peavad tegelema tõsised majandusajakirjanikud, mitte mingi väike tibi Gotlandilt või Bergslagenist või kust kurat ta nüüd pärit oligi. Kui TV4 järgmine kord helistas ja kommentaari palus, teatas Mikael selgesõnaliselt, et räägib TV4-ga ainult juhul, kui noor naisajakirjanik küsimusi esitab. Pärast mõnepäevast pahurat vaikimist andsid TV4 kutid alla.

      Mikaeli huvikaotus Wennerströmi afääri vastu langes ajaliselt kokku Lisbeth Salanderi kadumisega tema elust. Ta ei mõistnud juhtunut seniajani.

      Nad olid teisel jõulupühal teineteisest lahkunud ega kohtunud enne uut aastat. 30. detsembri hilisõhtul oli Mikael helistanud, kuid tulemusteta.

      31. detsembril jalutas ta kaks korda tüdruku korteri juurest läbi ja andis ukse taga kella. Esimesel korral põles korteris tuli, kuid ust ei avatud. Teisel korral oli korter pime. 1. jaanuaril üritas ta uuesti helistada, kuid telefonile ei vastatud. Pärast seda kuulis ta pidevalt ainult telefonifirma teadet, et abonent ei ole kättesaadav.

      Järgnenud päevade jooksul nägi ta tüdrukut kaks korda. Kuna telefoni teel polnud teda võimalik kätte saada, läks Mikael jaanuari alguses tema juurde koju ja istus korteriukse ette trepiastmele ootama. Tal oli raamat kaasas ja ta ootas visalt neli tundi, enne kui Lisbeth enne kella ühtteist õhtul maja välisuksest sisse astus. Tüdrukul oli käes pruun kast ja meest nähes peatus ta järsult.

      „Tere, Lisbeth,” tervitas mees ja lõi raamatu kinni.

      Tüdruk silmitses teda mittemidagiütleval ilmel ja tema pilgus polnud ei soojust ega sõprust. Siis astus ta mehest mööda ja torkas võtme korteriukse lukuauku.

      „Kas pakud mulle tassi kohvi?” küsis Mikael.

      Tüdruk pöördus tema poole ja rääkis vaikse häälega.

      „Mine minema. Ma ei taha sind enam näha.”

      Seejärel sulges ta ääretult hämmastunud Mikael Blomkvisti nina ees ukse ja mees kuulis, kuidas uks seestpoolt lukku keerati.

      Teine kord nägi ta Lisbethi ainult kolm päeva hiljem. Ta oli sõitnud metrooga Slussenist rongijaama ja kui rong vanalinnas peatus, vaatas ta aknast välja ning nägi tüdrukut vähem kui kahe meetri kaugusel perroonil. Ta avastas Lisbethi just samal silmapilgul, kui rongi uksed sulgusid. Vähem kui viis sekundit vaatas tüdruk temast läbi nagu õhust, keeras seejärel ringi ja jalutas ta vaateväljast eemale samal hetkel, kui rong liikuma hakkas.

      Sõnumit polnud võimalik valesti tõlgendada. Lisbeth Salander ei tahtnud Mikael Blomkvistiga tegemist teha. Ta oli mehe oma elust kõrvaldanud sama efektiivselt, nagu ta oleks oma arvutist mõne faili kustutanud, ilma igasuguste selgitusteta. Ta oli vahetanud ära oma mobiilinumbri ega vastanud meilidele.

      Mikael ohkas, pani teleka kinni, läks akna juurde ja silmitses raekoda.

      Ta СКАЧАТЬ