Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

      Probleem oli selles, et uuel võrrandil ei tundunud olevat täisarvulist lahendust. Seega oli Fermat väikese akadeemilise liigutusega muutnud lõputute täisarvuliste lahendustega võrrandi ilma igasuguste lahenditeta ummikuks. See oligi tema teoreem – Fermat väitis, et mitte kusagil arvude lõputus universumis polnud täisarvu, mis võiks väljendada kuupi kahe kuubi summana ja et see reegel kehtis üldiselt kõikidele arvudele, mille aste on suurem kui 2, seega just nimelt Pythagorase teoreem.

      Et asi täpselt nii oligi, sellega nõustusid varsti ka teised matemaatikud. Katse ja eksituse meetodil võisid nad konstateerida, et nad ei suutnud leida arvu, mis Fermat’ väite kummutaks. Probleem oli ainult selles, et isegi kui nad oleksid arvutanud igaviku lõpuni, poleks nad suutnud läbi proovida kõiki olemasolevaid arve – neid on ju lõpmatult palju – ja järelikult ei saanud matemaatikud ka sada protsenti kindlad olla, et järgmine katsetatav arv Fermat’ teoreemi ümber ei lükka. Matemaatikas peab nimelt olema võimalik väiteid matemaatiliselt tõestada ja neid peab saama väljendada üldkehtivate ja teaduslikult korrektsete valemite abil. Matemaatik peab saama minna lavale ja öelda sõnad „see on niiviisi sellepärast, et…”.

      Fermat, jäädes truuks oma harjumustele, näitas kolleegidele keskmist sõrme. Oma „Arithmetica” ühe lehekülje servale kritseldas geenius püstitatud probleemi ja lõpetas mõnerealise tekstiga. Cuius rei demonstrationem mirabilem sane detexi hanc marginis exiquitas non caperet. Need read said matemaatika ajaloos surematuks: Mul on sellele väitele tõepoolest imeline tõestus, aga lehekülje äär on liiga kitsas, et seda ära mahutada.

      Kui tema eesmärgiks oli kolleegid marru ajada, siis see õnnestus tal erakordselt hästi. Alates 1637. aastast on enam-vähem iga endast vähegi lugu pidav matemaatik pühendanud aega, mõnikord märkimisväärselt palju aega, üritades Fermat’ väitele tõestust leida. Tervetel põlvkondadel mõtlejatel oli see ebaõnnestunud, kuni 1993. aastal tuli Andrew Wiles päästva tõestusega. Selleks ajaks oli ta mõistatuse üle mõtisklenud kakskümmend viis aastat, viimased kümme peaaegu ainult sellega tegeledes.

      Lisbeth Salander oli täiesti pahviks löödud.

      Vastus teda tegelikult ei huvitanud. Asja iva oli probleemi lahendamine ise. Kui keegi talle mõistatuse ette pani, siis ta lahendas selle. Kuni ta polnud mõistnud arutluskäigu printsiipe, võttis arvmõistatuste lahendamine kaua aega, aga ta jõudis alati õige vastuseni enne vastustelehele vaatamist.

      Seega võttis ta pärast Fermat’ teoreemi läbilugemist ette paberilehe ja hakkas sinna numbreid kritseldama. Aga Fermat’ mõistatust lahenduseni viia ei õnnestunud.

      Lahendustelehele ta vaadata ei tahtnud ja jättis seepärast vahele peatüki, kus Andrew Wilesi lahendust esitleti. Selle asemel luges ta „Dimensionsi” lõpuni ja nentis, et ükski teistest raamatus sõnastatud probleemidest ei valmistanud talle tõsisemaid raskusi. Seejärel pöördus ta päev päeva järel üha kasvava ärritusega Fermat’ mõistatuse juurde tagasi ja murdis pead, millist „imelist tõestust” Fermat õieti silmas võis pidada. Ta eksles ühelt ummikteelt teisele.

      Lisbeth vaatas üles, kui toas number 32 elav mees järsku püsti tõusis ja väljapääsu poole läks. Ta heitis silmanurgast pilgu oma käekellale ja tõdes, et mees oli liikumatult paigal istunud üle kahe tunni ja kümne minuti.

      ELLA CARMICHAEL PANI klaasi Lisbeth Salanderi ette baariletile ja teadis, et tüdruku jaoks polnud vaja jamada roosade drinkide ja tobedate kokteilikaunistustega. Lisbeth Salander tellis alati ühe ja sama dringi – rummi kokakoolaga. Välja arvatud üksainus õhtu, mil Salander oli olnud kummalises tujus ja jäänud nii purupurju, et Ella oli sunnitud paluma ühel abilisel ta üles tuppa kanda, koosnes tema normaalne tarbimine caffe latte’st, mõnest üksikust dringist või kohalikust Caribi õllest. Nagu alati, võttis ta koha sisse baarileti kõige kaugemas parempoolses ääres ja avas raamatu veidrate matemaatikavalemitega, mis Ella Carmichaeli meelest oli temaealise tüdruku kohta imelik lektüür.

      Ta märkas ka, et Lisbeth Salanderil ei paistnud olevat mingit huvi võimalike külgelööjate vastu. Need vähesed üksikud mehed, kes olid julgenud talle ettevaatlikult läheneda, olid sõbralikult, kuid kindlalt eemale tõrjutud – ühel juhul ka mitte eriti sõbralikult. Teisest küljest, Chris MacAllen, kes järsult eemale peletati, oli kohalik lontrus ja vajaski tegelikult korralikku keretäit. Ella polnudki seega eriti jahmunud, kui mees pärast terve õhtu kestnud Lisbeth Salanderi tüütamist mingil imelikul kombel komistas ja basseini kukkus. MacAlleni kaitseks peab ütlema, et ta polnud pika vihaga. Järgmisel õhtul tuli ta tagasi, oli kaine ja pakkus Salanderile õlut, mille viimane pärast lühikest kõhklust ka vastu võttis. Pärast seda tervitasid nad baaris kokku juhtudes teineteist viisakalt.

      „Kas kõik on kombes?” küsis Ella.

      Lisbeth Salander noogutas ja võttis klaasi.

      „On Mathildast uudiseid?” küsis ta.

      „Endiselt teel meie suunas. Võib tulla tõsiselt vastik nädalavahetus.”

      „Millal me seda teada saame?”

      „Tegelikult mitte enne, kui see möödas on. Orkaan võib tulla otse Grenada peale ja siis otsustada põhja poole keerata.”

      „On teil tihti orkaane?”

      „Nii ja naa. Enamasti lähevad need meist mööda – muidu poleks saart enam alles. Aga sul pole tarvis muretseda.”

      „Ma ei muretsegi.”

      Järsku kuulsid nad pisut liiga valju naeru ja mõlemad pöörasid pea toas number 32 elava daami poole, keda paistis lõbustavat oma mehe jutt.

      „Kes need on?”

      „Dr Forbes? Need on ameeriklased Austinist, Texasest.”

      Ella Carmichael hääldas sõna „ameeriklased” teatava põlgusega.

      „Ma tean, et nad on ameeriklased. Mis nad siin teevad? Kas mees on arst?”

      „Ei, mitte selline doktor. Ta on siin Santa Maria sihtasutuse pärast.”

      „Mis see on?”

      „Nad maksavad kinni andekate laste koolituskulud. Ta on tore mees. Peab läbirääkimisi haridusministeeriumiga Saint George’si uue keskkooli ehitamise asjus.”

      „Ta on tore mees, kes peksab oma naist,” ütles Lisbeth Salander.

      Ella Carmichael vaikis ja silmitses Lisbethi teraselt, seejärel läks ta baari teise otsa, et paarile kohalikule kundele Caribi serveerida.

      Lisbeth istus baaris kümme minutit, nina „Dimensionsi” raamatus.

      Juba enne puberteediikka jõudmist oli ta taibanud, et tal on fotograafiline mälu, mis selgelt eristas teda teistest klassikaaslastest. Ta polnud kunagi oma eripära kellelegi paljastanud – välja arvatud ühel nõrkusehetkel Mikael Blomkvistile. Ta teadis „Dimensionsi” teksti juba peast ja tassis raamatut kaasas rohkem sellepärast, et see moodustas visuaalse sideme Fermat’ga – raamat oleks nagu talismaniks muutunud.

      Kuid sel õhtul ei suutnud ta mõtteid koondada ei Fermat’le ega tema teoreemile. Selle asemel nägi ta silme ees pilti, kuidas dr Forbes istus liikumatult The Carenage’is, pilk naelutatud ühte punkti vees.

      Ta ei osanud seletada, miks ta äkki tundis, et miski ei klapi.

      Viimaks pani ta raamatu kinni, läks tagasi oma СКАЧАТЬ