Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühe kerge õlle ja meelsasti üldse lahjat õlut. Koduses baarikapis oli viina ja mõned kingituseks saadud viskipudelid, mida avati naeruväärselt harva.

      Et Mikael oli mitmete juhuslike suhete ja armuafääridega poissmees, oli hästi teada nii tema suhtlusringkonnas kui ka väljaspool. See põhjustas teistsuguseid kuulujutte. Tema aastatepikkusest suhtest Erika Bergeriga oli korduvalt spekuleeritud. Viimase aasta jooksul täiendati seda väitega, et ta vahetavat pidevalt naisi, harrastavat ohjeldamatult üheöösuhteid ja kasutavat oma tuntust, et Stockholmi kõrtsidest leitud naisi keppida. Üks pealiskaudselt tuttav ajakirjanik oli ükskord koguni küsinud, kas ta ei peaks seksisõltuvuse vastu abi otsima. Kommentaari põhjuseks oli kuulus Ameerika näitleja, kes oma sarnast tõbe kliinikus ravis.

      Muidugi oli Mikaelil olnud palju lühiajalisi suhteid ja vahel juhtus, et lausa samal ajal. Ta polnud päris kindel, millest see tuli. Ta teadis, et nägi üsna hea välja, kuid polnud ennast kunagi väga ligitõmbavaks pidanud. See-eest öeldi talle tihti, et temas on midagi, mis naistes huvi tekitab. Erika Berger oli talle öelnud, et temast kiirgab samal ajal nii enesekindlust kui ka turvalisust ja et tal on võime panna naised ennast lõõgastunult ja vabalt tundma. Temaga voodisseminek polnud ei tülikas, ohtlik ega keeruline, küll aga nõudmisi mitte esitav ja erootiliselt nauditav. Mis (Mikaeli arvates) oli just nii, nagu peab.

      Vastupidiselt paljude tuttavate arvamusele polnud Mikael kunagi aktiivselt naistele ligi ajanud. Parimal juhul ta andis mõista, et oli kohal ja huvitatud, aga laskis alati naisel esimese sammu astuda. Seks tuli sageli asja loomuliku jätkuna. Naised, kellega ta voodisse sattus, olid harva anonüümsed one night stand’id – kuigi oli ka selliseid olnud, aga enamasti oli siis tulemuseks üsna ebarahuldav voodigümnastika. Mikaeli parimad suhted olid olnud inimestega, keda ta oli rohkem tundma õppinud ja kes talle endale meeldisid. Sellepärast polnudki juhus, et ta oli kakskümmend aastat tagasi alustanud suhet Erika Bergeriga – nad olid sõbrad ja nende vahel oli vastastikune tõmme.

      Tema viimase aja kuulsus oli aga tekitanud naistes niisugust huvi, mis tundus talle kummaline ja arusaamatu. Eriti üllatav oli, et noored naised lõid talle impulsiivselt kõige ootamatumates olukordades külge.

      Kuid Mikaeli võlusid hoopis teist tüüpi naised kui hakkajad teismelised tibid imelühikeste miniseelikute ja ilusate kehadega. Nooremana olid tema naistuttavad olnud sageli temast vanemad ja mõnel juhul ka oluliselt vanemad ja kogenumad. Aastate jooksul oli vanus aina enam ühtlustunud. Lisbeth Salander, kes oli 25-aastane, oli raudselt märkimisväärne samm vanuseskaalal allapoole.

      Mis oli ka Erika Bergeriga kiiruga kokku lepitud kohtumise põhjuseks.

      Millennium oli Erika Bergeri ühele tuttavale teene osutamiseks võtnud toimetusse meediagümnaasiumi praktikandi. Iseenesest polnud selles midagi ebatavalist, kuna neil oli igal aastal mitu praktikanti. Mikael oli 17-aastast tüdrukut viisakalt tervitanud ja üsna peagi avastanud, et piiga huvi ajakirjanduse vastu oli kaunis leige, välja arvatud tema soov telekasse saada, ja (kahtlustas Mikael) et Millenniumi toimetuses töötamine oli nüüdsel ajal staatuse küsimus.

      Mees märkas kiiresti, et tüdruk ei jätnud kasutamata ühtki võimalust temaga lähema kontakti otsimiseks. Ta teeskles, et ei märka neiukese kaunis ilmseid lähenemiskatseid, mille tagajärjel viimane oma pingutusi kahekordistas. See kõik oli lihtsalt tülikas.

      Erika Berger puhkes äkki naerma.

      „Armas aeg, sind ahistatakse tööl seksuaalselt.”

      „Ricky, see on tüütu. Ma ei taha mingil juhul teda solvata ega piinlikku olukorda panna. Aga ta on umbes sama tagasihoidlik nagu kiimas mära. Mul on peaaegu mure, mida ta ette võib võtta.”

      „Mikael, ta on sinusse armunud ja lihtsalt liiga noor ega tea, kuidas ennast väljendada.”

      „Sorry. Sa eksid. Ta on kuradi teadlik, kuidas ennast väljendada. Midagi on tema käitumises viltu ja ta hakkab ärrituma, et ma sööta alla ei neela. Ning mul pole mingit vajadust uute kuulujuttude järele, mis teevad minust noort liha jahtiva Mick Jaggeri.”

      „Okei. Ma saan su probleemist aru. Ta tuli niisiis eile õhtul sinu ukse taha.”

      „Pudeli veiniga. Ütles, et oli ühe „tuttava” juures seal läheduses peol olnud ja üritas kõigest väest juhuslikkuse muljet jätta.”

      „Mis sa talle ütlesid?”

      „Ma ei lasknud teda sisse. Ma valetasin, et ta tuli ebasobival ajal ja mul on parajasti naistuttav külas.”

      „Kuidas ta sellele reageeris?”

      „Ärritus kuradi moodi, aga laskis siis jalga.”

      „Mida sa tahad, et ma teeksin?”

      „Get her off my back. Ma kavatsen esmaspäeval temaga tõsise jutuajamise maha pidada. Ta kas jätab mind rahule või ma löön ta toimetusest minema.”

      Erika Berger mõtles natuke aega.

      „Ei,” ütles ta. „Ära ütle midagi. Ma räägin ise temaga.”

      „Mul pole muud võimalust.”

      „Ta otsib sõpra, mitte armukest.”

      „Ma ei tea, mida ta otsib, aga…”

      „Mikael. Ma olen ise kunagi samas olukorras olnud. Ma räägin temaga.”

      NILS BJURMAN OLI nagu kõik teised, kes telekat vaatasid ja õhtulehti lugesid, Mikael Blomkvistist kuulnud. Kuid ta ei tundnud teda ära ja isegi kui oleks tundnud, poleks ta reageerinud. Tal polnud õrna aimugi, et Millenniumi toimetuse ja Lisbeth Salanderi vahel on mingi seos.

      Peale selle oli ta liiga oma mõtetesse vajunud ega pannud ümbritsevat tähele.

      Pärast seda, kui tema intellektuaalne halvatus lõpuks ometi taandus, hakkas ta oma olukorda aegamööda analüüsima ja murdis pead, kuidas tal tuleks Lisbeth Salanderi hävitamiseks toimida.

      Probleem keerles ühe ja sama komistuskivi ümber.

      Lisbeth Salanderi valduses oli rohkem kui üheksakümne minuti pikkune film, mille tüdruk oli salakaameraga salvestanud ja mis detailselt näitas, kuidas mees teda vägistab. Ta oli filmi näinud. See ei jätnud heasoovlikuks tõlgendamiseks mingit võimalust. Kui prokuratuur peaks sellest kunagi teada saama või – mis veel hullem – kui see satub meedia hammaste vahele, oli tema elu, karjäär ja vabadus läbi. Teades karistusi jõhkra vägistamise, abitus seisundis isiku ärakasutamise, kehavigastuste ja jõhkrate kehavigastuste tekitamise eest, arvas ta selle kõige eest saavat umbes kuus aastat vanglat. Mõni agaram prokurör võiks tõlgendada ühte filmilõiku ehk koguni tapmiskatsena.

      Ta oli tüdruku peaaegu ära lämmatanud, kui ta vägistamise ajal suures erutuses patja ohvri näole surus. Ta soovis, et oleks oma teo lõpuni viinud.

      Nad ei mõistaks, et tüdruk mängis kogu aja. Ta oli meest provotseerinud, plõksutanud oma armsaid lapsesilmi ja võrgutanud kehaga, mis oleks võinud kuuluda 12-aastasele. Ta oli lasknud mehel ennast vägistada. See oli ta enda süü. Nad ei mõistaks iialgi, et tegelikult oli tüdruk teatrietendust lavastanud. Tüdruk oli kõike planeerinud…

      Mida ta ka ei teeks, kõige eelduseks oli filmi enda kätte saamine ja kontrollimine, et sellest koopiaid ei ole. See oli probleemi tuum.

      Polnud kahtlust, et Lisbeth Salanderi taoline nõid oli jõudnud endale aastate jooksul mitmeid vaenlasi soetada. Advokaat Bjurmanil oli aga üks suur СКАЧАТЬ