Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koosnes põhiliselt fantaasiarikkalt kaunistatud minibussidest, mis liikusid sõiduplaane ja muid formaalsusi suuremat arvestamata. Valgel ajal sõitsid need tihedas graafikus. Pärast pimeduse saabumist oli aga ilma autota peaaegu võimatu liikuda.

      Lisbeth Salander pidi ainult mõne minuti Saint George’si viiva tee ääres ootama, kui üks buss tema juures pidurdas. Juht oli rasta-stiili esindaja ja bussi makis mängis täiel võimsusel „No Woman No Cry”. Lisbeth sulges kõrvad, maksis oma dollari ja pressis ennast hallide juustega tüseda daami ning kahe koolivormis poisi vahele.

      Saint George’s paiknes u-kujuliselt ümber lahe, mis moodustas The Carenage’i, sisemise sadama. Sadama ümber kõrgusid järsud nõlvad elumajade ja vanade koloniaalhoonetega, terava kalju otsas neeme lõpus asus kindlus Fort Rupert.

      Saint George’s oli kitsaste tänavate ja paljude põiktänavatega äärmiselt kompaktne ja tihedalt täis ehitatud linn. Majad ronisid mööda künkaid ja ainsa suurema tasase platsi hõivas linna põhjaosas asuv kombineeritud kriketiväljak ja hipodroom.

      Sadamas läks ta bussist maha ja jalutas järsu nõlva tipule MacIntyre’s Electronicsi poodi. Kõik Grenadal müüdavad kaubad olid suures osas imporditud USA-st või Inglismaalt ja maksid seega poole rohkem kui mujal, aga see-eest oli kaupluses konditsioneer.

      Tema Apple PowerBookile (G4 titanium ja 17-tolline ekraan) tellitud tagavaraakud olid lõpuks kohale jõudnud. Miamis oli ta endale hankinud kokkupandava klaviatuuriga Palmi pihuarvuti, milles oli võimalik lugeda meile ja mida oli nailonkotis lihtne kaasas kanda, selle asemel et PowerBooki vedada, kuid see oli 17-tollisele ekraanile lahja aseaine. Originaalaku oli kehvaks jäänud ja pidas vastu ainult pool tundi, mis oli täielik nuhtlus, kui ta tahtis basseini ääres terrassil istuda, ja pealegi jättis Grenada elektrivarustus kõvasti soovida. Siin viibitud nädalate ajal oli olnud kolm pikemat voolukatkestust. Ta maksis firmale Wasp Enterprises kuuluva krediitkaardiga, pistis aku nailonkotti ja astus taas keskpäevasesse kuumusesse.

      Ta külastas Barclay panka, võttis välja 300 dollarit sularaha ja läks seejärel turule, ostis kimbu porgandeid, pool tosinat mangot ja poolteiseliitrise pudeli mineraalvett. Nailonkott muutus tuntavalt raskemaks ja kui ta uuesti sadamasse jõudis, oli ta juba näljane ja janus. Esiti mõtles ta minna The Nutmegi, kuid restorani sissepääs paistis kundedest lausa umbes olevat. Ta jätkas teekonda veidi kaugemal sadamas asuvasse Turtlebacki, istus verandale ja tellis taldrikutäie kalmaare praetud kartulitega ning pudeli Caribi – kohalikku õlut. Ta haaras kellegi poolt lauale jäetud kohaliku lehe Grenadian Voice ja silmitses seda kaks minutit. Ainuke huvipakkuv artikkel oli dramaatiline hoiatus Mathilda võimaliku saabumise eest. Teksti illustreeris pilt kokkukukkunud majast ja meeldetuletus eelmise orkaani tekitatud purustustest.

      Ta pani ajalehe kokku, jõi otse pudelist lonksu õlut ja nõjatus toolile, kui 32. toas elav mees baarist verandale tuli. Ühes käes oli tal pruun portfell, teises suur klaas kokakoolat. Mehe pilk libises Lisbethist teda ära tundmata üle, siis istus ta veranda teise äärde ja jäi silmitsema merd restorani ees.

      Lisbeth Salander uuris mehe profiili. Ta tundus täiesti omas maailmas ja istus liikumatult seitse minutit, enne kui klaasi tõstis ja kolm suurt lonksu võttis. Mees pani klaasi lauale ja jätkas mere põrnitsemist. Natukese aja pärast tegi Lisbeth oma koti lahti ja võttis välja raamatu „Dimensions in Mathematics”.

      TERVE ELU OLID Lisbethile meeldinud pusled ja mõistatused. Kui ta oli 9-aastane, kinkis ema talle Rubiku kuubiku. See pani tema loogilised võimed peaaegu neljakümneks närvesöövaks minutiks proovile, kuni ta viimaks taipas, kuidas see toimib. Pärast seda polnud tal värvide õigetesse kohtadesse keeramisega enam mingit probleemi. Ta ei olnud iialgi eksinud päevalehtede intelligentsustestide vastustes – viis imelikku kujundit ja küsimus, kuidas kuues kujund välja peaks nägema. Vastus oli tema jaoks alati päevselge.

      Algklassides õppis ta liitmist ja lahutamist. Korrutamine, jagamine ja geomeetria olid loomulikuks jätkuks. Ta suutis liita arveid restoranis ja poes ning arvutada välja teatud kiirusel teatud nurga alt välja tulistatud suurtükigranaadi teekonna. See oli enesestmõistetav. Enne Popular Science’i artikli lugemist polnud ta iialgi matemaatikast huvitunud ega isegi mõelnud, et korrutustabel oli matemaatika. Korrutustabeli jättis ta koolis meelde ühe pärastlõunaga ega suutnud taibata, miks õpetaja sellest terve aasta jahvatab.

      Äkki oli ta aimanud esitatud arutluste ja valemite taga peituvat kõigutamatut loogikat, mis viis ta ülikoolide raamatupoodide matemaatikariiulite juurde. Aga alles pärast „Dimensions in Mathematicsi” avamist avanes talle täiesti uus maailm. Matemaatika oli tegelikult lõputute variatsioonidega loogiline pusle – mõistatused, mida sai lahendada. Nõks ei olnud aritmeetikaülesannete lahendamises. Viis korda viis oli alati kakskümmend viis. Nõks oli erinevate reeglite ülesehituse mõistmises, mis tegi võimalikuks igasuguse matemaatilise probleemi lahendamise.

      „Dimensions in Mathematics” polnud paljalt matemaatikaõpik, vaid 1200-leheküljeline paks telliskivi matemaatika ajaloost, alates vanadest kreeklastest kuni tänapäevaste katseteni vallutada sfäärilist astronoomiat. Seda peeti omamoodi piibliks, samas klassis sellega, mida Diophantose „Arithmetica” omal ajal tõsistele matemaatikutele oli tähendanud (ja veel praegugi tähendab). Kui ta „Dimensionsi” Grand Anse Beachi terrassil lahti lõi, sattus ta numbrite võlumaailma raamatus, mille autor oli andekas pedagoog, kuid suutis samal ajal lugejat lõbustada ka anekdootide ja üllatavate probleemidega. Lisbeth võis jälgida matemaatika arengut Archimedesest tänapäevani, California Jet Propulsion Laboratoryni. Ta mõistis probleemide lahendamise meetodeid.

      Umbes 500 aastat enne Kristust formuleeritud Pythagorase teoreemist (x²+y²=z²) sai tema jaoks ahhaa-elamus. Järsku mõistis ta kõige selle tähendust, mis ta oli keskkooli vähestes külastatud matemaatikatundides meelde jätnud. Täisnurkse kolmnurga hüpotenuusi ruut on võrdne kaatetite ruutude summaga. Teda võlus Eukleidese 300 aastat enne Kristust tehtud avastus, et alati on täiuslik arv kahe arvu korrutis, kus üks arv on arvu 2 aste ja teine on 2 järgmises astmes miinus üks. See oli Pythagorase teoreemi edasiarendus ja ta nägi võimalike kombinatsioonide ammendamatust.

      6 = 2¹x(2²-1)

      28 = 2²x(2³-1)

      496 = 2⁴x(2⁵-1)

      8128 = 2⁶x(2⁷-1)

      Ta võis jätkata lõpmatuseni, leidmata arvu, mis reeglile ei alluks. See oli loogika, mis kõnetas Lisbeth Salanderi absoluuditunnetust. Ta võttis rahulolevalt läbi Archimedese, Newtoni, Martin Gardneri ja tosin muud matemaatikaklassikut.

      Seejärel jõudis ta peatükini Pierre de Fermat’st, kelle matemaatiline mõistatus, Fermat’ teoreem, oli teda seitse nädalat hämmastanud. Mis tegelikult oli tagasihoidlik aeg, kui mõelda sellele, et Fermat oli matemaatikuid ligi nelisada aastat hullumeelsuse äärele ajanud, enne kui inglasel Andrew Wilesil tema mõistatus 1993. aastal lahendada õnnestus.

      Fermat’ teoreem oli ahvatlevalt lihtne ülesanne.

      Pierre de Fermat sündis 1601. aastal Edela-Prantsusmaal Beaumontde-Lomagne’is. Ärritaval kombel polnud ta isegi mitte matemaatik, vaid riigiametnik, ning pühendus matemaatikale kui veidrale harrastusele. Sellest hoolimata peetakse teda läbi aegade üheks andekamaks iseõppinud matemaatikuks. Samamoodi nagu Lisbeth Salanderile, meeldis ka temale puslede ja mõistatuste lahendamine. Eriti paistis talle meeldivat teiste matemaatikute narrimine, konstrueerides küll probleemi, kuid jättes sellele lahenduse andmata. Filosoof René Descartes õnnistas Fermat’d terve rea solvavate epiteetidega, samal ajal kui ta Inglise kolleeg John Wallis nimetas teda „selleks neetud prantslaseks”.

      1630-ndatel ilmus prantsuskeelne tõlge Diophantose raamatust „Arithmetica” СКАЧАТЬ