Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küljes. Seejärel teine ja kolmas, ikka lärts ja lärts. Terve klaas sai varsti täis, nii et võimatu oli läbi näha. Siis aga, nagu unenägudes ikka, tuli sisse ebaloogika, müstiline kõrvalekalle, absurdne transformatsioon – valgetest lärakatest sai korraga steppivate kajakate tantsiv parv. Nad tegid seda ebaloomulikult vaikselt, ses mõttes, et nende nokad ei liikunud, nad ei karjunud, ei vehkinud tiibadega, liigutasid ainult oma roosasid jalgu, kehad tardunud, jäljendades parimaid iiri rahvatantsu traditsioone. Ma kuulasin lindude jalalööke, need oli korrapärased, põnevate rütmivariatsioonidega, sugugi mitte kaootilised, kaugel sellest. Otsekui kellegi või millegi telepaatilisel juhtimisel allusid sajad jalapaarid mingile nähtamatule pulseerivale jõule, mis oli nii tugev ja läbistav, et sundis mu südant samas taktis kaasa hüppama. Tempo tõusis, rütmimustrid lokendasid senikuulmata keerukustesse, saabus aina uusi tantsivaid kajakaid, kõik ikka ühesugused, tõsised, liikumatute kehadega. Ühine steppkoor ei paistnud piire tundvat, tants aiva tihenes, kiirenes hullumeelsuseni, haarates kaasa mu vaese treenimata südame. Lõõtsutasin kui äraaetud loom, higi pritsis kõikidest pooridest, nagu oleks mu keha üleni perforeeritud miniatuursete purskkaevudega, ja siis, hetk enne totaalset kokkukukkumist (milline unenäoline täpsus, eksole), enne viimast saatuslikku trummilööki, avanevad korraga mu silmad ja ma näen vihma, täpselt, iga viimast kui vihmapiiska, rasket, kleepuvat, kihutamas meeletu kiirusega ekraani keskpunktist otse vastu aatriumi klaaspaneeli. Ma olen elus, kajakaid ei ole, ma rahunen, ligunedes mitte vihmas, vaid iseenda higiloigus. Kardioloogi õudusunenägu sai läbi.

      Läksin trepist üles, keskuse katusele ja seisin seal. Lihtsalt seisin. Alasti. Vihm langes kui mõõdetult, absoluutselt püstloodis, perfektse sammuga. Piisad olid rasked ja tihedad. Ei olnud sellist üldist laialivalguvat tunnet, nagu ummistunud ja nõrga survega duši all seistes. Iga viimane kui vihmapiisk tabas mind pähe konkreetselt. Kui keerasin näo taeva poole, võisin need ükshaaval üle lugeda, nagu lahingus saadud kuulitabamused. Soe oli, ning täiesti tuuletu. Taevas oli ühetaoliselt hall, see sobis mulle, oi kuidas sobis. Jämedad veenired ujusid mööda mu nägu alla, mu paljas keha pakkus reljeefseid võimalusi sadadele kiirustavatele jõekestele, riista otsast kasvas jõuline juga. Ma läksin katuse äärele, seisin suure Ü-tähe kõrvale ja vaatasin kogu seda metsikut, kauaoodatud puhastust. Minu all helises parkla must läikiv asfalt, eemal kohises miljonitest nõelatorgetest mõnulev järv. Kogu maailm, vähemalt minu silmadele avanev osa sellest, oli muudetud taevaste vete ekstaatiliseks orkestriks, milles iga prügiurn, auto, varjualune, plekk-katus, liiklusmärk või reklaamtulp mängis andunult, pisar silmis oma joovastavat partituuri. Seisin kaubanduskeskuse otsekui oma väikese maailma serval, keset seda meeletut niisutussümfooniat, ja tundsin kuidas minus lahvatab tulikuum, täiesti pidurdamatu erutus. Ajasin jalad harki, toetasin ühe käega Ü-le ja langetasin pilgu. Enesekindlat jämedust kogudes tõstis riist tugevate tuksatustega üles oma pea, et vaadata silmast silma selle allasadava, kõike värskendava väega. Taevased jõud ei jätnud väljakutset vastuvõtmata, mu tundlik ja huugav dirigendikepp valati üle metsiku, maailmaloovast jõust pulbitseva vihmavooga. Sonaat ekstaasi ja valu piiril. Hoidsin tähest kõvemini kinni, sundisin end sirgeks, kuigi oleks tahtnud maas alistunult roomata, mõnukrampidest joobes ja kihvatusest pöörane. Tundsin, kuidas mus koguneb pöörane vastujõud, mis igast riistaotsa tabanud tabamusest metsikust ammutab. Ma ei suutnud enam paigal püsida, jalad alustasid iseenesest, minu arvamuse vastu vähimatki huvi tundmata, keksimist, mis õige pea kasvas hoogsaks paljasjalgseks stepiks. Juba kargasin kui Riverdance’i esitantsija, kikkis riist ühele ja teisele poole sitkelt vankumas. Surusin käed tugevasti külgedele, ajasin keha nii sirgu kui sain, tõstsin põlvi, keerutasin sääri ette ja taha ja külgedele, ja siis tõmbus mu nägu korraga krampi, ma ei suutnud ära hoida äkilist kummardust, ma ahmisin õhku, seda vähest, mida tiheda veemustri seest veel leida võis, ja nägin, kuidas minust purskas välja minu vesi, minu valge vihm, kuidas see õhus teise vihmaga kokku põrkudes plahvatas, kuidas mina ja vihm segunesime, ja kuidas see uus, minu silme all sündinud vedelik lendas nii vihma kui minu seemne kindlameelseid trajektoore eirates kuhugi täiesti mõistusevastases suunas, justkui mingisse teise, olematusse dimensiooni. Ometi mu silmad nägid seda, nägid, enne kui nad kinni vajusid ja ma oimetult katusele langesin.

      31. juuli

      Lakkamatu vihm. Ikka veel. Käisin hommikul katusel ja kordasin eilset rituaali. Seekord väiksema kirega, kuid seda suurema pühendumusega. Tervitasin maailma ja maailm tervitas mind vastu oma luudeni tungiva märja embusega. Tere hommikust, loodus, ja aitäh vihma eest!

      Täna olin ma asjalikum. Kuivatasin end ära ja vaatasin toas ringi. Just selline paras päev, et võtta ette mõni rahulik kodune töökene. Jalutasin käed seljal just nagu inspiratsiooniplahvatust ootav sisedisainer ja leidsin, et nii mõndagi saaks paremaks muuta.

      Lisades sisekujundusse kübeke emotsionaalsust ja pakkudes välja väikeseid uuenduslikke rõhuasetusi, peaks isegi sellisest lahmakast kodust olema võimalik luua inimväärne ja huvitav elukeskkond. Käärisin käised.

      Esimeses järjekorras võtsin ette plakatid. Teadsin, et keskuse direktor oleks seda mult nii väga oodanud. Ta pidi nägema (juhul kui ta ikkagi ükskord välja ilmub), et ma polnud siin tühjaletähjale aega raisanud vaid andnud oma intellektuaalse panuse poekeste külgetõmbejõu märgatavaks suurendamiseks. Surmigavad plakatid vaimuvaeste allahindlustega tegin ringi.

      NÜÜD KÕIK ILMA RAHATA!

      VÕTA PALJU TAHAD!

      VÕTA VEEL!

      TASUTA KOJUTARNED KONTINENDI ULATUSES!

      LAENUOTSUS ÜHE SEKUNDIGA!

      INTRESS – 0, TAGASIMAKSE – 0, TAGATIS – 0!

      RÄÄGI KOGU AEG KÕIGIGA ÜKSKÕIK MILLEST, TASUTA!

      TASUTA HAIGUSTELE TASUTA RAVIMID!

      KAKS TELEKAT MITTE ÜHEGI HINNAGA!

      SÖÖ VEEL, SUNNI ENNAST, NÄITA OMA ISELOOMU!

      ÄRA MINE KOJU, ÖÖSEL TÄIENDAVAD HINNAÜLLATUSED!

      JOO KOGU AEG MEIE KULUL JA SÕIDA NÄDALAVAHETUSEKS AMSTERDAMI SEENELE!

      KARJU MEIE PEALE, ALANDA JA LÖÖ MEID, IKKA NAERATAME :)

      AFTERPARTY, BEFOREPARTY, AFTERPARTY, BEFORE-PARTY…!!!

      Nüüd oli mannekeenide kord. Mis nad passivad niisama tühjal pilgul oma vaateakendel. Umbes kakskümmend tükki riietasin korrektselt põhivoolu vabaajariietusse. Moodustasin meestest, naistest ja lastest midagi perede taolist. Isadele surusin padjad kõhuks särkide alla, mõnele joonistasin käsivarrele karmis stiilis tätokaid julmadest grillkanadest ristatud šašlõkivarraste kohal. Emade näod meikisin tülpinuks ja väsinuks. Igale lapsele toppisin kõrva iPodi. Kogu selle seltskonna istutasin McDonald’si ebamugavate lauakeste taha ja lükkasin neile ette tühjad kandikud, mida nad kambakesi pettunult jõllitama pidid.

      Naistepesu butiigi ette ehitasin vägivaldse action-stseeni. Natüürmort seisnes selles, et üks tibi, kes oli oma piitspeene keha katnud tosinate bikiinide ja kopsukatega, sattus nüüd alastijäetud sookaaslaste pahameeletormi alla. Raevunud kamp kiskus ahnitsejat juustest ja peksis teda kikkpoksijate kohta veidi liiga kaunite jalgadega.

      Euronicsi sajameetrise telekaleti ette lükkasin mööblipoest terve persetäie diivaneid ja sohvasid, millele istutasin mugavatesse asenditesse ahvatlevaid koduperenaisi, käes koera- ja kassitoiduga täidetud popkornituutud. Siis laadisin oma lemmiklelu Beretta ja lasin igaühele neist otsaette ilusa korrapärase hindu märgi.

      Rimis istutasin igasse kassasse kurjaks maalitud näoga mannekeeni. Ühe puhul tegin erandi, sättides linti valvama lahke ja lõbusa täispuhutud rannakrokodilli. Just selle kassa taha kogunes paarikümnest puisest lapsest moodustunud saba, igaühe СКАЧАТЬ