Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolt. Linnalapsena õppisin ma tundma linna. Maad, kuhu meil eriti asja ei olnud, palju vähem. Mõlemad, nii vanaisa kui vanaema – mitmenda põlve pärnakad – teadsid, kuidas käituda rannas ja teatris, kus asub pood ja kus kingsepa töökoda või juuksurisalong. Ema aga läks sammukese kaugemale. Tegi kõik endast oleneva, et viia vanematelt päritud urbanistlik genealoogia järgmisele tasemele, juurides oma DNA-st välja sinna aastakümnete poolt talletatud provintslikud siirded.

      Juhtus nii, et ühel päeval viidi vanaisa minema. Järgmisel päeval saabus ema. Ülejärgmisel viidi minema vanaema. Üleülejärgmisel pakkis ema kahte kohvrisse kõik minu asjad ja viis mu Tallinna enda tillukesse üürikorterisse. Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Mingit südantlõhestavat kurbust ma ei tunnetanud, ühtegi traagilist stseeni ma enda ümber ei näinud. Ema käitus asjalikult, tema olekusse oli kusagilt siginenud mingi naiselik, kõikide olukordadega hakkama saav vaprus, ning selle julgustav aura hoidis mindki rahumeelse ja loomulikuna. Vanaisa ja vanaema lahkusid ja asemele tuli ema, selline oli minu lapsemeelne kokkuvõte perekondlikust liitmise ja lahutamise tehtest. Hiljem olen ema käest muidugi kuulnud. Kaks insulti kahepäevase vahega. Nad olid alati kõiges nii kokkuhoidvad. Isegi minekus.

      Edasi elasime me niisiis kahekesi. Ema käis tööl, et teenida raha, mina koolis, et valmistada ennast ette rahateenimiseks. Märkamatult oli minu ellu lipsanud see uus, kõigi suus leviv, kõike märgistav nähtus – raha. Pärnus veedetud lapsepõlv oli mind hellitanud täiesti teisiti. Raha, see oli mingi ebahuvitav paberike või tühine münt vanaisa pintsakutaskus, millele ma mingit põhjalikku tähelepanu polnud kunagi osanud pöörata. Kolides pealinna, lootsin ma eest leida pikemad rannad, suurema mere, kõrgemad majad, laiemad tänavad, uhkemad teatrid, rikkalikumad poed. Eks leidsingi. Kuid siin oli sellele kõigele justkui midagi nähtamatut külge kleebitud. Ma ei saanud kohe aru, mis see on, enne kui mõistsin – kõigel oli hind, mille maksmiseks oli tarvis raha. Ning meil, minu emal ja minul, seda eriti ei olnud.

      Ta töötas raamatupoes.

      Tasapisi hakkas meie meeleollu segunema tumedamaid toone. Leebe tasane leplikkus, mille eest nii elujaatavalt olid hoolitsenud meie Pärnu esivanemad, kippus Tallinna terava silueti taustal vähehaaval murenema. Aina enam jõudu, ponnistusi ja energiat tuli kulutada kõigest selleks, et teistest mitte kaugele maha jääda. Et kui teised juhtuksid üle õla kiikama, et uurida, kes need kaks seal silmapiiril niiviisi kohmitsevad, siis veenduksid nad (võibolla binokli või pikksilma abil), et tegu on arvatavasti üsnagi normaalsete ja korralike linnakodanikega, kel lihtsalt veidi lühem samm. Emal ei olnud lihtne – kaks suud toita, kaks keha katta, korter maksta. Miks ta endale meest ei otsinud, sellist, kelle pintsakutaskust rahatähed kunagi otsa ei saaks, nagu mu vanaisal, ma ei tea.

      Kui ühel sügispäeval kahekesi minu klassipilte ema omadega võrdlesime (üks neist paljudest nutikatest tasuta meelelahutuse vormidest), jäime vaatama ülesvõtet tema lõpuklassist. Ta oli fotol väga kena, isegi seksikas (kuigi oma ema kohta ei raatsi nagu sellist sõna kasutada), valges puhevil kleidis, tolle aja mood arvatavasti, juuksed ülemeelikusse soengusse sätitud, silmis kelmikas uhke sära, ja teda ümbritsesid kolm nägusat noormeest. Seda himukat mehehakatiste triot vaadates hakkas mul imelik, peaaegu paha. Pildi pöördelt leidsin kolm nime: Lauri, Urmas, Indrek. L-U-I!

      Sellised nad siis olid, minu salapärased, lõbujanulised isad, Maria Vuti koolipõlve armukesed, tema poja Lui eostajad läbi sugulise täringuheite. Ma olen õnnemängu laps, sündinud lihalike ihade kasiinos, nümfilikus hasartmängus nimega Pärnu rulett.

      29. juuli

      Kim. Järgmisel ööl jõudsime temani. Mu kallima haavad paranesid jõudsalt ning, endiselt tema kätt hoides, süvenesin ta roidunud pilku, lugedes sealt välja kõik selle, mis ta mulle usaldas.

      Sukeldusin uudishimulikult Kimi silmade sügavikku ja pilt, mis mu ees avanes, pani mind sõna otseses mõttes jahmuma. Ähmaselt, kuid siiski täiesti aimatavalt avastasin, kuidas Kimi sugupuu juurestik juhatab mind kaugele, kusagile seitsmeteistkümnendasse sajandisse, kui katoliikluse karmide elunormide eest lausa laevadega põgeneti. Võibolla ajan siin põhjuse ja tagajärje tahtmatult segi, aga see selleks. Mu ees rullusid lahti sajanditetagused pikad üksluised merereisid, sellised, mis panevad seilajad tõeliselt proovile. Iga laeva rünnanud lainemürakas võimendas meeskonna muserdavaid ihulisi ja emotsionaalseid vajadusi. Nii nagu mina põlvnen väidetavalt mõnest Mustal Mandril ootamatult selja sirgu ajanud ahvist, nii algab Kimi lugu ühe niisuguse uhke purjeka meresoolast immutatud pardal. Kujutasin ette neid habemesse kasvanud, rahuldamatusest ohtlikult tujukaid merekarusid, kes põlevi silmi, nõelte ja kääride välkudes oma esimese reisisaatja kokku õmblesid. Dame de voyage. Kas pole see nimi, millega nukuke nii leidlikult ristiti, tunnistuseks nende muistsete meresõitjate suuremeelsest väärikusest, üllast lugupidamisest oma kätetöö vastu ja härrasmehelikust hoolitsusest selle eest. See, keda nad vajasid, ei olnud lihtne lõbutüdruk või odav tänavaprostituut, ei, nad tundsid puudust ehtsast nooblist daamist.

      Teravdasin pilku. Ookeanide mäslevad lained, murdunud mastid, laevade viimased ohked – see kõik oli keskaegse meisterlikkusega tema silmade vikerkestale graveeritud.

      Siis aga pühkis laine kõik minema, nagu mandalat kustutav munga käsi, ning romantilised pildikesed asendusid stseenidega varajasest teadustööst. Nüüd avanes mu silme ees koomiksilaadne ülevaade Kimi eellaste edasisest evolutsioonist, kus võtmerolli mängisid materjaliteaduse võidukad avastused. Pilthaaval asendasid vanu riideid ja kaltse, millest esimesed meredaamid kunagi kokku said heegeldatud, kautšuk, kumm, vinüül, lateks ja silikoon. Kõige selle tulemusel puhkes õide rõõmunukukeste ahhetama panev iluprogress, mille tõttu nii mõnedki ujedad mehepojad meremehi kadedalt altkulmu põrnitsevad.

      Lõpuks ometi visati ürgsete vajadustega meessoole, kes pikkade piinlike sajandite jooksul oli sunnitud ühiskondlike moraalinormide rasket taaka trotsides otsima leidlikke viise oma geenidele kuuletumiseks, vabastav päästerõngas. Kuid see ei olnud veel kõik. Areng armus iseendasse ja küttis endale takka. Juba avanes võimalus valida internetis soorituskõlbulik naiskuulsus, lasta see silikooni valada ning kõigest mõne päeva möödudes nautida Lady Gaga või Madonna või Victoria Beckhami või, kui isu ja lustlikku meelt jagub, siis miks mitte koguni kuninganna Elizabethi enda vaikivat andumist. Sajand, mida tasus ära oodata. Nii meestel kui naistel. Sest kas ei peaks näiteks Tyra Banksile mõjuma meelitavalt teadmine, et igal jumala hetkel armastab teda mitusada meest kõigil hästitasustatud kontinentidel. Kuulata, Tyra, sel ööl, nagu ka loodetavasti veel paljudel tulevastelgi, esineb sulle üleilmne frantsiisiorgasmide ühendatud meeskoor.

      Noogutasin Kimile mõistmise märgiks.

      Kui minu emaks oli Maria Vutt ja kolmeks potentsiaalseks isaks koolipoisid Lauri, Urmas ja Indrek, siis Kimi isapoolseteks sepitsejateks tuli pidada ürgset kihu, osavkätest meremehi ja tehnoloogilist progressi. Maailma kauneima X-kromosoomi aga paigaldas minu kallima hinge ei keegi muu kui ameerika supermodell Kim Kardashian isiklikult. Mu kalli kaaslase vapustav ristiema.

      30. juuli

      Vihm, esimest korda kuu aja jooksul. See oli nii vali, see vihm, see, kuidas ta aatriumi klaaskatusele trummeldas, tungides mu varahommikuse unenäo viimasesse vaatusesse. Õigupoolest seda lõppu vaid mäletangi. Ma lamasin vesivoodis, räägin praegu unenäost, näoga üles taeva poole, ja vaatasin läbi klaaskatuse, kuidas kusagil kaugel ja kõrgel tumedas taevas sündisid imepisikesed helendavad täpikesed, mis vaikselt hoogu võttes kõiksuse keskpunktist otse minu poole kiirendasid. Kunagi kasutati selliseid pilte arvutite ekraanisäästjatena. Ühesõnaga, mul oli tunne, justkui kihutaksin ma oma Ülemiste-nimelise kosmoselaevaga ühest tähesüsteemist teise. Aga see sõit oli kuidagi argine, ei olnud mingit ülevust või erutust, kõige tavalisem minek. Justkui põrutaksin, skeptiline haigutus suul, ökoloogilist teadlikkust väljendav riidest toidukott vöö vahel, naabergalaktikas avatud uue hüpermarketi soodusmüüginädalale. Mu laev kogus kiirust, nii et aina raskemaks СКАЧАТЬ