Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peategelase praeguse kodu hubasest miljööst, sellest, kuidas ta laial nahkdiivanil, liitrine Johnnie Walker põlvede vahel, ühest puldist sadu telekaekraane opereerib, kuidas ta aulasuuruses köögis kahekümneliitrises kastrulis kümmet pelmeeni keedab, kuidas ta hooletult Subarule toetudes potentsiaalsetele kadetsejatele võidukalt naeratab – tema auto, tema mannekeen, tema parkimisplats, tema kaubanduskeskus, tema järv, tema linn, tema maa, tema rajalt eksinud planeet.

      Meil hakkab paha. Kadedus, mida me tunnistada ei soovi, ronib alpinisti järjekindlusega mööda söögitoru üles. Me ei pääse iiveldusest ka siis, kui maailma viimase biograafia – mehest, kes saavutas kõik, ning seejuures nii ebaõiglaselt noorelt – oleme käest pannud. Õnneks leiame raamatu tagakaanele kleebitud oksekoti. Me kasutame seda sihtotstarbeliselt ja täname mõttes kirjastaja ettenägelikkust. Seejärel pressime kasutatud raamatu tagasi riiulisse, kuid meie oraalse väljaheite tõttu ei lähe see sugugi hõlpsalt. Me kasutame jõudu, sest mõistus on veel mõnevõrra rivist väljas, ja jõuame seda kohe ka kahetseda. Oksekott plahvatab, nagu hästimaskeeritud pomm. Me seisame, silme ees teiste imekspandavad elud ja näol iseenda poolenisti seeditud kadedus. Me tunneme haisu ja seda, kuidas miski kleepub ripsmetesse, juustesse. Me oleme nördinud. Väga pehmelt väljendudes.

      2. august

      Hommikul hambaid pestes tajusin endal Kimi pilku. Ta seisis mu selja taga, dušikabiinis, oodates, millal ma endaga ühele poole saan, et seejärel talle oma abistav käsi ulatada. Igal hommikul aitan Kimil ennast kasida. Teen seda tegelikult meeleldi ning sellise hoolitseva põhjalikkusega, mis annaks silmad ette hügieeniprotseduuridele isegi maailma eksklusiivseimas hooldekodus. Mulle meeldib kohe päeva hakatuseks vaadata üle oma kallima kõik nõtked kehaosad. Ehk püüan sedamoodi inspekteerides vaigistada endas hirmu Kimi ilu võimaliku amortiseerumise ees.

      Kuigi ühtpidi on selge, et kui keegi meist kahest vananema peab, ei ole see sugugi mitte tema, siis adun ometigi, et kulub ju tegelikult kõik siin ilmas. Ka tema. Erilise õrnusega puudutan teda siit ja sealt, kartes tunda oma sõrmede all mõnd rebendit või kriimu või midagi veel hullemat. Aga selles pilgus, milles ma olen harjunud nägema vaikset sõbralikku tänutunnet, läigatas täna midagi uut. Lugesin sellest välja justkui arglikku tagasihoidlikkusse mähitud vaevutajutava ootuse millegi uue, mingi edasiliikumise järele.

      Kuivatasin Kimi ära, riietasin ta pikka õhulisse kleiti, mis istus kui valatult, ning sidusin jalga peente nahkpaelte ja kõrgete kontsadega suvekingad. Seisin aluspükste väel ja neelatasin ta võluva suursugususe ees. Katsusin mõistatada.

      Kas ma olen sinu jaoks liiga lihtne? Sina, kes sa näed välja nagu maailmakuulus Kim Kardashian, tahaksid enda kõrvale kedagi, kes mitte ainult ei nimetaks ennast Lui Vutooniks, vaid ka oleks keegi. Keegi suurem ja olulisem lihtsast kehkenpüksist, kellest peaaegu oleks saanud kaubanduskeskuse turundusjuht. Keegi, kes suudaks pühkida selle nukuliku viisakuse su näolt ja su põsed majesteetlikult õhetama lüüa?

      Kas sa tahaksid enda kõrvale linnapead? Sellist täissöönut, kes laotab su jumalike jalge ette kõik lopsakad pargid, ülesvuntsitud, friikartulite järele lõhnava vanalinna, kõrgusse sihtivad kõikepeegeldavad pilvelõhkujad, tänavad koos ülekäiguradade ja asfaldiaukudega, uhked sadamad külilivajunud luksuslike reisilaevadega, kõik linnaosad – kivist ja puust ja betoonist ja küprokist. Võta kõik teatrid ja kinod ja klubid, võta poed ja kohvikud, ilusalongid ja solaariumid, võta veetrassid ja kanalisatsioonisüsteem, see kõik on sulle, mu armsaim. Lase mu linnakesel end toita, joota ja lõbustada. Kas nii?

      Aga ma võin ka enamat olla. Selle maa viimase mehena olen ma ei rohkem ega vähem kui Eestimaa president. Lisaks linnale, mida see hädine meer, kes minu ees maani peab kummardama, nii lahkelt sulle pakkus, kingin sulle kõik teisedki linnad, kingin hüljatud külad ja tühjaksjooksmise stardipaugu maha maganud alevid, kõledad raudteejaamad ja sammaldunud bussipeatused, kingin Euroopa suurima piimafarmi, pankrotistunud kalakasvanduse, välisinvestoritele kuuluvad tehased, võta väärtpaberibörs või sotsiaalministeerium, võta kõik staadionid, tenniseplatsid ja auklikud golfiväljakud, ma annan sinu tähtajatusse kasutusse jõed ja järved, sinivetikatega ehitud territoriaalveed, kõik põhjatud laukad, kuhu ennast nii kavalasti saab ära peita. Ja kui sa väga ilusti palud, siis annan sulle oma presidendilossigi. Koos auvalveohvitseride jalajälgedega paraadukse-esisel killustikul ja kapitäite esileedile mõeldud kleitidega. Ja ma eraldan sulle ka õmblusmasina, et neid kleite endale parajaks timmida. Ainult et õmblejat ma sulle eraldada ei saa, need on meil kõik kahjuks otsas.

      Kui see sind ikka veel ei rahulda, hakkan ma Euroopa Komisjoni esimeheks. Pane tähele, ma olen esimene eestlane sellel kontinendi tähtsaimal ametipostil. Ma kingin sulle riike niipalju kui kulub. Koos kahaneva sisemajanduse koguprodukti ja eelarvepuudujäägiga. Tahad Saksamaad – palun. Tahad Kreekat – see on sinu. Balkanimaadest teeme kena kirju kimbukese ja pistame vaasi – ilus hommikupäikeses vaadata. Sa saad Alpid, Püreneed ja Karpaadid ja kõik nende vahele jäävad põllud. Kui soovid end uputada, pakun välja Seine’i või Doonau, ka Balatoni järv tuleb kõne alla. Võta kõik miljonid sõidukid, kuid palun ära unusta korralikult hoolduses käimast. Veel? Hea küll, ma olen täna lahkes tujus, Eurovisioon ja Eiffeli torn on samuti sinu.

      Ent milleks peatuda, kui juba kord liikuma on saadud? Oled kuulnud sellisest asjast nagu ÜRO? Ühtäkki kadunud rahvaste organisatsioon. Kes tuleb peale Boutros Boutrost, Kofi Annani ja Ban Ki-mooni? Loomulikult Lui Vutoon. Mitmes? Viimane! Austatud Kinky Kim, peasekretär Vutoon Viimane kummardab Teie kordumatu imetlusväärsuse ees ja palub alandlikult vastu võtta tagasihoidlik kingitus, milleks on kera. Teie kera tiirutab Päikese-nimelise tähe ümber ning Päikese poolt loetuna leiate ta kolmandana. Me palume vastu võtta meie kahetsused ja vabandused, et meie võimuses ei ole kinkida ka kõiki teisi kosmoses hõljuvaid kerasid, mis nii toredasti sobiksid kaunistama Teie majesteetlikku hiilgust ning mida Te absoluutselt kindlalt ka vääriksite. Diskreetse ääremärkusena tahame juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et kingituse hulka kuuluvad kõik kera pealispinnal ja sisemuses asetsevad materiaalsed väärtused, samuti kerast 400 000 kilomeetri kaugusel tiirutav teine, väiksem kera, mille suunas Teie märguande peale oleme valmis iga kell ulguma pistma.

      Kui sellest peaks ikka veel väheks jääma, siis olen ma valmis hakkama kasvõi Rooma paavstiks. Muidugi eksisteerib ju veel kõiksugu muidki kõrgemat vaimu teenivaid kirikuid, aga olgem ausad, mis vahet seal on. Me ei saa lasta ju asjadel ometi liiga keeruliseks minna. Pealegi, ma olen siin üksi, nii et hääletamistulemused on juba kõik ette teada. Muidugi ei ole ma mingi katoliiklane. Ma ei valda uskumuste loogikat ja suhtun ükskõikselt nende atribuutidesse. Aga mis mulle meeldib, on paavsti suursugune kostüüm. Eriti müts. Ma laskun põlvili su ette, Kim, nii nagu ma seda igal hommikul teen, käärin üles kuldsetes tikandites käised ja asun su jalakesi pesema. Seda teevad kõik paavstid, nii ka mina, Lui Esimene. Et võtta korralikult ette iga su armastusväärne varbake, kummardan ma ettepoole, nii et mu meetripikkune tiaara puudutab su naba ja kõditab sind. Sa puhked orgastiliselt naerma ja selle rõõmsa sakramendi abil jõuab sinuni, kõikide religioonide ühisele seltsimehelikule volitusele tuginev, piiritu universumi jumalik vaim. See on nüüd samuti sinu, tee sellega mis tahad.

      Seisin Kimi ees. Aluspükstes nagu ennegi. Oli ta nüüd õnnelik ja rahuldatud? Või oli midagi veel? Läksin Baltmanisse ja tulin sealt viie minuti pärast tagasi, seljas tume äriülikond, jalas korralikud kingad, kaelas võimukas lips. Vaatasin Kimi tegevjuhi pilgu läbi ja sättisin samal ajal randmele kuldse Rolexi. Siis haarasin näitsiku kaenlasse ja viisin ta direktori kabinetti, lükkasin keset lauda paberitesse kõhuli ja tõmbasin kleidisaba üle pea. Rebisin püksiluku kärinal lahti, sülitasin pihku ja sisenesin oma valdustesse.

      Sulle võivad ju kuuluda pilvelõhkujad ja lasteaiad, konkurentsiamet ja keskhaigla, sa võid pidada end kõikide metsade ja põldude perenaiseks, sa võid ju iga lumise mäetipu varustada sildikesega „eramaa”, sa võid tahtmise korral planeedist augu läbi puurida ja ajada selle koos sadade teiste taevakehadega nööri otsa kaelakeeks, võid kõikmõeldavatel jumalatel ja nende СКАЧАТЬ