Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

      Telefon heliseb!

      Telefon! Ma tardusin, koos minuga peatus ka Kim. Lõõtsutasin, üksi muidugi, ja vaatasin telefoni. See helises endiselt. Seal pidi keegi olema. Silme eest jooksid läbi äsja loetletud, mitte just kõige väiksemad lubadused. Kas ma olin üle piiri läinud? Muudkui helises. Ma tulin Kimi seest välja, tõmbasin kleidi alla, aga jätsin ta lauale lamama, korrastasin end ja võtsin toru.

      3. august

      Ma ei maganud hästi. Nägin unes täiesti seletamatuid jaburusi, kuid hommikuvalgus pühkis kõik need kummalised stseenid ja pildid kuhugi inimaju musta auku. Mitte kui midagi ei suutnud meelde tuletada, mõtle kuidas tahad. Aga kõhe värin, mis oli saatnud mind mu öistel eksirännakutel, tuli uude päeva kaasa, nagu tüütu takjas.

      Ma ei pesnud end, laskusin kohe raamatupoodi ja hakkasin otsima. Mul oli vaja võimalikult suurt, sellist, mida saaks seinale kinnitada. Õnneks oli neid siin igasuguseid. Parimaks osutus maailma poliitiline kaart mõõtkavas 1: 35 000 000. Võtsin selle, pluss karbi värvilisi knopkasid, ja läksin oma kabinetti. Võibolla ei sobinud ma paavstiks või ÜRO peasekretäriks, aga Ülemiste kaubanduskeskuse direktorit siin minust paremat ei leia, fakt.

      Kim lamas endiselt kõhuli laual, pehmenduseks kümned kui mitte sajad A4-formaadis dokumendid, justkui oleks öö otsa ennastsalgavalt paberitööd teinud. Ma ei hakanud teda üles äratama. Kiskusin seinalt kõik need totakad raamitud aukirjad ja kinnitasin sinna oma kaardi. Maailm laius nüüd otse mu silme ees, mõõtudega 240 x 125 sentimeetrit.

      Võtsin sinise knopka ja pistsin Tallinnasse. Siis võtsin punase, veeretasin seda näppude vahel, kuni õige koha üles leidsin ja torkasin sisse. Soul, Lõuna-Korea. Linnulennult umbes 80 sentimeetrit. Muidugi kui üle kaardi lennata, nagu kärbes. Aga kui lennata maa kohal, nagu lennukid, siis vast kusagil 7000 kilomeetri ringis. Arusaadavalt ei tulnud lennuk praegu kõne alla. Uurisin kaarti taksojuhi pilguga. Nonsenss, ei ühtegi maanteed. Sõida kust tahad, lubab sulle poliitiline maakaart särasilmse populismiga. Ainus, mis loeb, on riikidevahelised piirid. Tule sa jalgsi või lehma seljas, mööda kiirteed või üle järve ujudes, sellel joonel, mis eraldab üht riiki teisest, seisab alati laetud püssiga mees ja nõuab sult ja sinu lehmalt kehtivat isikutõendit, ning kui sul seda pole, või pole see varustatud külastatava maa asjakohase viisaga, saadetakse sind ilma igasuguste auavaldusteta tagasi sinna järve, kust sa just äsja surmväsinult väljusid, ning millest su riided ja su lehma roosad udarad ikka veel tilguvad. Kuni te oma reisidokumente korda ei saa, jätkub teie triatlon surmani. Kui te just ühel ilusal päeval ei ilmu piirivalvuri ette soliidse reisikohvriga, täis paberilipakaid mõõdus 155 x 66 millimeetrit, millel naeratab maailma parim reisisaatja Benjamin Franklin. Igaks juhuks võite veel viidata oma initsiaalidele, millega kindluse mõttes on kaetud kogu teie reisikott, ning alles siis, alles faking siis võetakse teid kirbult maha. Welcome to Mongolia, mr Lui Vutoon! Või China, või Russia, või Estonia, vahet pole.

      Lülitasin sisse direktori läpaka ja avasin Google.Mapsi. We could not calculate directions between Tallinn, Estonia and Soul, South Korea. Ei nojah. Thanks a lot, mr Larry Page and Sergey Brin! Ma loodan, et te olete koos kogu inimkonnaga haihtunud kusagile kosmilisse perseauku ja et see seitsme miljardi pealine nõutu kari jääb igavesti vahtima teie nukraid suid, kui te miljon korda järjest ühte ja sedasama kordate: we could not calculate directions between this bottomless asshole and our beloved Mother Earth.

      Mida siis teha? Tuletasin punkthaaval meelde kõik eilse telefonikõne üksikasjad. Kõigepealt see kiljatus – mu tagasihoidlike hinnangute järgi kestusega vähemalt poolteist minutit, mille vahele ma kümneid kordi nõutult „halloo” hüüdsin. „Estonia?” imestas hääl, mis kuulus noorele idamaisele naisterahvale, kui ta lõpuks veidi rahunenult (õige pisut küll) taipas uurida, kuhu üldse sattunud oli. Kuulsin, kuidas tema näpud kiiresti klaviatuuril klõbistasid. Ta ohkas. „So far!” Kaugel millest, uurisin omakorda vastu. Ning siis ta rääkis, kiiresti ja erutunult, et ta helistab Soulist, et see on Lõuna-Korea pealinn ja et ta on täiesti üksi juba kuu aega ja ta on ilmselt hulluks minemas. Et ta on kogu oma maa erinevate ettejuhtunud autodega risti-põiki läbi sõitnud, aga et kedagi ei ole, lihtsalt ei ole, kõik oleks justkui ühe hetkega kuhugi haihtunud, on ainult linnud ja putukad, loomi ka ei ole, et ta sättis ennast elama ühte suurde kaubamajja (mille nimi kõlas nagu Hyunday Department Store), et püsida toidu ja kõige muu vajaliku lähedal, ja et siis, juba täiesti apaatses lootusetuses, oli ta hakanud telefonil suvalisi numbreid valima, oli teinud seda vist oma kolm või neli päeva, kui korraga võtsin toru mina. Ta hakkas nutma. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Siis ta jätkas. Korea on väike maa, ütles ta, ametliku statistika järgi vaevalt viiskümmend miljonit, või noh, hetkel ei tasu statistikat muidugi uskuda, aga siiski. Tal oli tekkinud põhjendatud lootus, et kui kellelgi või millelgi õnnestubki need viiskümmend miljonit ühe hetkega kuhugi ära toimetada, siis Hiina, kus rahvast kaugelt üle miljardi, peaks sellisele jõule ometi suutma kuidagi vastu seista, kasvõi massiga. Ühesõnaga, ta oli pakkinud ühte maasturisse hulga kanistreid, varustanud end nädalase söögimoonaga ja asunud teele otse läbi vaenuliku Põhja-Korea, mida ta oli esialgu hirmsasti peljanud, sest kartis, et suure hävingu taga võib olla just hõimuvellede veerandaruline režiim, aga õige pea rahunenud, kui jõudis põhjanaabrite absoluutselt tühjadele, kuid see-eest arusaamatult laiadele maanteedele. Ta läbis väiksemaid linnu ja külasid, kus ainsateks hüljatud transpordivahenditeks osutusid kraavi vajunud vankrid, mille vedajateks, nagu ta jälgede järgi oli tuvastanud, polnud loomad, vaid paljasjalgsed inimesed. Kui ta vajutas oma DC logoga tossujälje mõne sellise jälje kõrvale, mõistis ta, milline kääbuste riik nende sõjakas naaber tegelikult oli. Jõudnud Pyongyangi, möödus ta kõigi kolme põlve diktaatorite gigantsetest plakatitest ilma ühegi emotsioonita. Ta ei kartnud neid enam, nad olid kadunud nagu kõik teisedki, jättes endast maha tuhmi linna kuldsete ausammaste ja infarkti lõpnud roostes trollibussidega. Lähenedes Hiina piirile, hakkas ta süda uuesti taguma. Ta sisenes ärevalt piirilinna Dandongi. See oli tühi. Ta sõi ja nuttis natuke, kuid otsustas edasi sõita lootuses, et Pekingi iidsed müürid olid suutnud kedagigi nähtamatu vaenlase eest päästa. Üheksasada kilomeetrit, magamata, peatudes vaid tankimiseks ja ihuhädade leevendamiseks. Linn võttis kauge külalise vastu sudusse mähkunud halvaendelises vaikuses. Aeglaselt sõitis ta laiadel avenüüdel, manööverdades mööda tuhandetest hüljatud sõidukitest ja külilivajunud mopeedidest. Ta lasi ühtelugu signaali, uurides samal ajal küljeakendest ümbrust. Keelatud linnas, mis oli mitmeid vägivaldseid sajandeid kaitsnud Mingi ja Qingi dünastiaid, jooksis ta jalad rakku, karjus ära oma peenikese hääle ja kaotas lõplikult lootuse. Veel samal päeval, millele lisandus kummituslik, tontlikult hääletu öö, kihutas ta tagasi koju Hyundai kaubamajja ja nuttis silmad peast.

      Peale mitu minutit kestnud nuuksumist lausus ta vaikse kindla häälega: „I’m coming to Estonia.” Ma olin endiselt sõnatu. Või noh, vist ütlesin „okei”. Hetk hiljem lisasin, et elan Tallinnas, Ülemiste kaubanduskeskuses, et kui ta Tartu poolt tuleb, siis see jääb kohe peale lennujaama paremat kätt, selline suur, et kui ta mind hoobilt üles ei leia, ärgu ta siis mitte mingil juhul kohe jälle tagasi oma Koreasse põrutagu, vaid oodaku mind ikka ära, et võibolla olen kusagile natukeseks välja läinud, et puhaku jalga ja võtku hüpermarketist kehakinnitust. Ta kuulas mind ja nuttis. „What’s your name?” küsis ta lõpuks justkui ärgates. Ütlesin talle oma nime. „Louis Vuitton? Really?” Tundus, nagu ahmiks ta õhku. „I love Louis Vuitton. That’s the best thing in the whole world! I’m coming, I’m coming!” Ta muutus nii pööraseks, et ma ei tihanud midagi seletama hakata. I’m coming – nii ehedat kiljatust kuulsin viimati mingis ameerika pornofilmis. „Are you handsome?” küsis ta veidi aja pärast hääle värinal. Veidi ootamatu küsimus antud olukorras… või mine tea. Kui ma end viimati Bentley tahavaatepeeglist vaatasin, siis olin küll. Andsin talle selle info edasi. „I’m coming!” kiljatas ta veel kord. „Stay there, don’t go anywhere, I’m coming!” Lubadus СКАЧАТЬ