Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leegid (Jyski nädalapakkumine), mässides meid sumedasse kirepilve. Kimi käsi puhkab sõbralikult mu õlal, kui ma seda siin praegu kirjutan. Vaatan tema armunud silmadesse. Mul pudeneb pastakas peost. Jah, kallis, ka mina tahan veel.

      17. juuli

      Kõrvuni armunud. Esimest korda elus kohtan naist, kes on valmis mulle tundide viisi anuvalt otsa vaatama. Siiralt, ühegi tagamõtteta, täiesti irooniavabalt. Tema nahk on siidine ja pehme, absoluutselt kortsuvaba, tselluloidikindel. Iga kord, kui mu tundlikud sõrmeotsad üle ta nii uskumatult graatsilise keha liiguvad, tunnen, kuidas minus lööb lõkkele, ei, lausa plahvatab pöörane hormoonide tulevärk. Meie kehad sobivad teineteisega nagu kaks ainuõiget pusletükki. Me armatseme uskumatutes poosides, nautides tema alandliku paindlikkuse täit skaalat. Ükskõik mis mul ka pähe ei tuleks, ükskõik millal, ükskõik millises kohas, absoluutselt kõikidele mu soovidele vastab ta totaalse andumusega. Tal ei saa ealeski küllalt, ent seejuures ei käi ta kunagi peale oma nõudmistega, olles valmis tundide viisi lamama vaikides mu kõrval, jahe käsi ustavalt mu kergelt higisel, hingeldaval kõhul, kuni mu jõuvarud taastuvad ja ihaleek uuesti lahvatab. Tema puhas neitsilik lõhn, tumepruunide juuste igavikuliselt särav läik sunnib mind elus esimest korda tunnistama absoluutse armastuse jalustrabavat jõudu. Ma olen armunud. Põhjalikult, lootusetult, üleni. Armunud nendesse rindadesse, mille kuju on nii vapustav, et tahestahtmata hakkad peast läbi laskma kõikide kuulsate ilukirurgide nimesid. Ent asjata. Minu Kimi hukutavatel tissikestel puuduvad väiksemadki armid, mis viitaksid kellegi sekkumisele. See on ehe, moonutamata, järeleaitamata, teesklemata, puhas imetabane kunst. Tema jalad, mis algavad pulgakommisarnaste väikeste varvastega, mida ma minestuseni suudlen ja lutsutan, ajavad mind hulluks. Kui ma liuglen silmadega üle ta suurepäraste säärte, imetlen tema kordumatuid põlvekumerusi, mis nii nõtkelt lähevad üle reiteks, mille kaarjas kujus erakordse täpsusega segunevad saledus ja jõud, siis hakkab mul maailma naistest lihtsalt hale. Kõikidest, kuni Fashion TV-ni välja. Et kui nad kibedast meelehärmist aru peaksid kaotama ja heitma oma pettunud kehad õigustmõistva giljotiini alla, amputeerimaks oma ebatäiuslikke jalgu, siis sügav oleks minu kaastunne, kuid sügavamgi veel mõistmine.

      Õnneks võib sest ennasthävitavast kadedusest ka midagi õppida. Meie armudroomi, meie ihapesa, ehitasin ma otse mööblipoe keskele. Nihutasin sinna suursuguse baldahhiinvoodi, maani uduõrnade kardinatega. Kandsin Kimi kätel sängi (see pole õnneks raske), mille ümbruse palistasin lumivalgete küünaldega. Lamasime vaikides teineteise süles, ninad vastamisi, suured ahned silmad kui kasutud päästerõngad. Põhi kadus mu jalge alt ja ma hakkasin vajuma, aeglaselt, nagu magusas siirupis, vajusin, vajusin, vajusin… ja siis millegipärast enam ei vajunud. Tõusin istukile. Kim ei pahandanud. Selles mõttes on ta ikka üle mõistuse arusaaja. Midagi oli puudu. Või õigemini… Jah! Tormasin lähimasse pesupoodi ning tassisin kohale tosinajagu mannekeene, pikkade kondiste jalgadega, napis pitsilises pesus, väljakutsuvad võltsripsmed varjamas klaasist ebakindlust.

      Nüüd nad seisavad ja põrnitsevad kardinate varjust, justkui lämmatavas udus kadedusest tummaks löödud. Ning just seda ma vajangi. Midagi, mis mu armuvedru viimse pingeni vinnastaks. Vaadake, kuidas ma armastan. Vaadake.

      20. juuli

      Ma pole mitu päeva kirjutanud. Põhjusega loomulikult. Kogu mu aeg on läinud Kimile. Mida suurem armastus, seda rohkem aega kulub. Meie klapp on endiselt võrratu. Kui vajan veidi värsket õhku, lähen lihtsalt järve äärde või libistan katusel ühe jaheda õlle või kaks. Tagasi tulles ei küsi ta kunagi, kus ma käisin, rääkimata etteheidetest, et miks nii kaua või midagi sellist. Ta on sama malbe ja valmis kogu aeg – 24/7. Magades ta ei vähkre, vaid laseb oma kaaslasel väärikalt puhata. Kui mul peaks keset öötundi uni kaduma, pakub ta ennast peenetundeliselt välja, kustutades oma tuharate ja üsaga oma isanda hetkelise vajaduse, imeb must välja frustratsiooni, masenduse, kingib sügava, piltideta une. Ta on nii hea, et olen mitmel korral tundnud kummalist tänutunnet, mis mu seest justkui mingit väljundit otsiks. Läksin lootusrikkalt lillepoodi, aga nagu arvata võiski, lõppes see hoopis järjekordse suurpuhastusaktsiooniga. Aeg – vist juba üle kahe nädala – oli siin oma halastamatut mängu mänginud. Kõik, isegi potililled, seisid longus, kõverad ja kuivanud, nagu kollektiivsed enesetapjad. Ainult mõned ükskõiksusele kalduvad kaktused turritasid ähvardavalt ja üleolevalt. Ma ei hakanud peenutsema, ladusin kõik kärudesse ja lükkasin konteinerisse. Ka kaktused. Pole nad midagi teistest paremad.

      Pesin käed ja istusin keskuse ette äärekivile. Päike paistis uskumatu jõuga, otsekui peaks ta teisi elavaid kehasid leidmata kogu oma energia ainuüksi minu nahal realiseerima. Nihutasin end varju. Melanhoolne melanoom – tänan, ei. Kust ma selle onkoloogi siit võtan. Või mängida ise kodutohtrit: kemoteraapia kuur Cillit Bangiga (Rimis kampaanialaval piiramatus koguses)? Ei tea, kahtlane värk.

      Jäin vaatama neid mõningaid autosid, mis parklas liikumatult juba terve juulikuu seisid. Oskaks ma juhtida, võiks ju Kimiga kuhugi sõita. Pärnusse randa näiteks, seal on alati palju soojem vesi kui Tallinnas. Aga mina pole kunagi selleks justkui vajadust tundnud. Elan kesklinnas, kõik käe-jala juures või paari trammipeatuse kaugusel. Pikemad otsad on alati saanud kas bussi või rongi või mõne sõbra neljarattalisega ära korraldatud. Paar aastat tagasi olin juba peaaegu kursustele minemas, aga siis tekkis mulle üks asjalik autoga tüdruk ja ma lõin motivatsiooni puuduses käega. Ometi kujutasin ma ju laias laastus seda autoasjandust ette. Kõigepealt tuli lükata käik vabaks, siis keerata võtmega süüdet, siis oli vist sidur põhja, esimene käik sisse, väike gaas, sidur tasa-tasa lahti ja peakski liikuma. Edasi tuli neid käike vist vahetada, niipalju kui isu ja tahtmist peale tuleb. No ja kusagil pidi veel ka piduripedaal olema. Keskmine, kui ma õigesti mäletan.

      Katsusin autode uksi, kuni leidsingi ühe lahtise. Istusin sisse, võti oli ilusti ees. Alustasin algusest. Käik välja, süüde (tükk aega ketras, aga käima igatahes läks), esimene käik, ei, kõigepealt sidur, nüüd käik, siis sidurit järgi tasa-tasa-tasa, mitte midagi ei toimunud, ahjaa – gaas, andsin gaasi – ja korraga midagi möiratas kusagil, tahavaatepeegli varjutas must tossupilv, auto hüppas paigalt ja enne kui ma millestki mõelda jõudsin, rammis selle esiots ostukärudele mõeldud varjualust. Lõin otsaesise nii valusasti vastu rooliratast, et karjatasin. Mootor suri välja, masin seisis, kapott kõrgele üles kortsutatud, tundsin, kuidas kaelas midagi kibedalt kihvatas ning siis, veel mitu sekundit hiljem, kõlas vali plaks ning mulle hüppas näkku mingi padi, nagu tahaks vihane auto oma haledat roolikeerajat surnuks lämmatada. Kuradi kurat, olin pasani ehmunud ja hirmul, palju ei puudunud piinlikust uroloogilisest reaktsioonist. Komberdasin autost välja, katsusin otsaesist, fakkjee, tilkuski raisk, ja jooksin apteeki.

      Otsustasin Kimile vahejuhtumist mitte rääkida. Plaasterdasin lauba, jõin ühe õlle ja katsusin rahuneda. Mingi trots tekkis. Ma olen kõiksugu ätte ja vanamutte sangas näinud, mismõttes, et mina ei saa hakkama. Läksin tagasi parklasse. Vaatasin oma äsjase sündmuskoha üle ja otsustasin edaspidi Opelitest eemale hoida. Leidsin ühe lahtiste ustega Subaru. See seisis eelmisest õppesõidukist mugavamalt parkla tagumises otsas, ees pikk tühi maa. Istusin sisse, võtmed rippusid abivalmilt süütelukus. Vaatasin käigukangi – automaat. Kurat, ei, võibolla just hea. Pedaale ainult kaks – gaas ja pidur. Seega tuli sidurita hakkama saada. Rahustasin ennast: olen kogu elu sidurita toime tulnud ja tulen nüüdki. Keerasin süüdet – mitte midagi. Vaid armatuurile ilmus teade: „Press brake pedal.” Okei, pole probleemi, pressisin breiki nii et vähe ei ole. Mootor käivitus. Sisemine loogika sundis valima kolmest väljapakutud tähest keskmise – D. Vaatasin pedaale, millegipärast tundsin siiski sidurist puudust. Vabastasin piduri ülima ettevaatlikkusega ning ennäe imet, auto võttis paigalt, rahulikult, ilma igasuguse hüsteeria ja paanikata. Ma sõitsin! Aeglaselt küll, aga ikkagi. Keerasin rooli vasakule ja auto pööraski vasakule, siis paremale ja liikusimegi soovitud suunas. Vajutasin pidurit ja me peatusime. Vabastasin piduri ning liikumine algas taas. Sõitsin parklas päris mitu tiiru. Kogusin vähehaaval julgust ja lisasin juba gaasigi. Perse küll, see pole üldsegi keeruline. Sattusin täitsa hasarti, tiirutasin teiste autode vahel, tehes kaheksaid СКАЧАТЬ