Lui Vutoon. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasi sõita. Külas on tore, kuid kodus ikka parem, eksole. Palju polnud enam jäänud. Ehapuna võttis aina hämaramaid toone, kui auto äkki turtsuma hakkas ning varsti üldse seisma jäi.

      „Lui, we are out of gas.”

      Mis mõttes? Sa tuled seda mulle nüüd ütlema, kui ma keset faking nowhere’d seisma jään. Kus sa enne olid? Tagusin vihaselt vastu pardakompuutri ekraani, justkui oleks see mu libekeelse autokese nägu. Ma pole elu sees naiste vastu kätt tõstnud, aga nüüd lihtsalt juhtus nii. Veidi rahunenud, suutsin meenutada, et olin ju ise käskinud tal vait jääda. Muudkui pakkus ühte ja teist: tahad muusikat või massaaži, sõida otse, hoia paremale, lülita tuled sisse – sitaks ära tüütas. Siis ma vist käratasingi: „Shut up!”

      Ta jäi minutiks vait, enne kui julges täpsustada.

      „You want me to be silent, Lui?”

      „Damn right!”

      „No driving instructions, no security announcements, no warnings?”

      „No, nothing! Nothing at all!”

      „All right, Lui.”

      Nautisin vaikust. Kim on õnneks mõistlik, vahele ei seganud. Ning siis korraga kolaki! Out of gas. Mõlemal pool teed paks tihe kuusemets. Tallinnasse, rehkendasin, oma kolmkümmend kilomeetrit või sedasi. Autosse jääda? Mis see hommik õhtust targem on. Haarasin Kimi kaenlasse ja hakkasin astuma. Mitte kuigi lai taevatriip tee kohal muudkui tumenes. Tunni pärast saabus täiesti arvestatav pimedus. Ja janu. Ma polnud midagi kaasa võtnud. Kõigest Kimi. Õnneks tema palju ei nõua. Ainult sülle tahab. Vedas, et ta nii kerge on. Õige pea muutus janu väljakannatamatuks. Olin juba valmis teekraavi roomama, et seal käpuli elaja moodi vett sisse larpida, kui jõudsime majani. Vana viilkatusega elamu, otse maantee ääres. Päris pimedaks kiskus juba. Polnud mul tikke ega midagi. Koputasin uksele, kuigi teadsin vastust, õigemini selle puudumist ette. Sees oli veel pimedam. Toetasin Kimi esikusse millegi najale istuma ja hiilisin ise, käed õieli, edasi. Toast lõi näkku imelik lehk, ma peatusin, pidades endamisi kiiresti aru. Võibolla oli mõni toit riknenud. Palju toitu. Sain aru, kus asub köök, ja hakkasin tikke otsima. Õnneks neid oli. Tõmbasin põlema, nägin lülitit seinal, proovisin – mitte midagi.

      Leidsin küünla ja läitsin selle. Ka elutoa lülitid ei mõiganud. Voolu polnud ilmselt. Vaatasin ringi. Vana maja, vanade asjadega, noori siin ei elanud. No way. Otsisin külmkappi, kuid asjatult. Raske oli uskuda, et kusagil elab keegi ilma külmikuta. Pliidi kõrval seisis pang veega. Võtsin kopsikutäie, nuusutasin, jõin, midagi sattus suhu, sülitasin pihku, kärbes, kulistasin ahnelt edasi, kokku kolm kopsikutäit. Vaatasin veel kord tuppa, katsusin diivanit. Jääda siia ööseks? Päris kõva ja kitsas oli, otsustasin veel tagatuppa kiigata, ehk leiab midagi mugavamat. Astusin küünlaga sisse ja pistsin karjuma. Perse küll, kus ma kohkusin, elu karje, raudselt. Voodis lamas inimene! Näost valge, silmad lahti, suu avatud, üks käsi rinnal, teine põranda kohal rippu. Surnud! Siit see hais. Pigistasin silmad instinktiivselt kinni, tundsin kuidas süda peksab, taob, kolgib, lõhub, prõmmib, klopib, nüpeldab, otsides rindkerest meeleheitlikult väljapääsu. Katsin nina peopesaga ja kiirustasin välja. Haarasin esikust Kimi, põgenesin. Fully booked. Siia me öömajale ei jää.

      Paarisaja meetri pärast tundsin, kuidas Kim mu kaenla all kokku tõmbub. Mida see siis tähendas? Tõstsin armsama enda ette. Ta pea vajus küljele, jalad ei kandnud, kõht ja rind tõmbusid sisse. Keerasin Kimi ringi. Keset vasakut tuharat ilutses väike auk. Pagan! Nael kummi, see veel puudus. Mul ei olnud sõnu. On ikka öö. Õnneks kerkis kuu taevast valgustama. Otsustasin Kimi kokku rullida – nii oli mul teda lihtsam tassida – ja jätkasin teed. Proovisin paari teele jäetud autot käivitada, aga kõigil olid akud tühjad. Üks läks küll käima, ent see oli nii sügavale kraavi vajunud, et välja kuidagi ei saanud.

      Vastu hommikut jõudsin linna piirini. Poole tunni pärast leidsin oma Subaru, oma ralli-kallikese. Istusin sisse, käivitasin mootori ja sõitsin viimased kilomeetrid puruväsinult unega võideldes. Varsti lõid Ülemiste keskuse tuled eemal särama. Sweet home…

      25. juuli

      Laatsareti päev. Ärkasin esimese korruse Jyskis mingis suvalises lastevoodis. Ju mul polnud jaksu üles ronida. Raske oli liigutada ennast. Igalt poolt valutas. Eriti jalad ja põlved. Sääsepunnidest ma ei räägigi, nagu tuulerõuged oleks. Voodi ees, minu kõrval vedeles mu rulli keeratud kallim. Kortsus, lotendav, veidi porine, perses auk. Mitte see, mis mulle nii palju rõõmu on pakkunud, vaid teine, mille kaudu Kimi rumal ja uudishimulik hingeke oma õnnetu keha oli hüljanud. Teadnuks vaid see hing, et tegemist on kõigest üheotsapiletiga, et tagasipääsu pole loota, ei oleks ta nii lihtsameelselt jalga lasknud, istuks turvaliselt vait ja vagusi maailma kauneimas kehas ja ei teeks ühest väikesest salakavalast naelapistest väljagi.

      Ma tõstsin Kimi voodile, rullisin ta lahti, uurisin ta keha doktori põhjalikkusega. Jumal tänatud, sääsed ei himusta silikooni. Keerasin ta kõhuli. Auk ei olnud suur. Tõin Super Attaki ja kammi. Kleepisin augu kinni ning kuni liim kuivas, sugesin Kimi juukseid. Seejärel läksin apteeki, et plaasterdada mõned villid oma jalgadel. Siis hakkasin puhuma. Ettevaatlikult ja vaikselt, kontrollides iga natukese aja järel väikest armi mu kallima tuharal. Pidas küll. Puhusin muudkui edasi, aga lõpetasin ettenähtust veidi varem. Ei tahtnud riskida. Selline naine, teist sellist lihtsalt ei ole.

      Läksin koos natuke pehme Kimiga duši alla. Kasutasin parimaid saadaolevaid juuksehooldusvahendeid sarjast Garnier Sensation. Esimest korda elus vastas tulemus sajaprotsendiliselt reklaami lubadusele. Minu jaoks oli see täiesti kõmuline üllatus, siiralt kohe. Mitte kunagi varem pole ma sellist asja kogenud.

      Et siis selline šampoon, hämmeldus ruudus. See viis mind mõttele. Äkki need reklaamid ei olegi inimestele mõeldud. Ega ka tooted mitte. Äkki ongi nii, et kui sa oled liha, vere, lümfi ja luude asemel kokku pandud silikoonist ning tehisjuustest, kui sind saab iga kell mugavasti tühjaks lasta ja kokku rullida, et mõnes teises kohas uuesti rõõmsalt ellu pumbata – et siis kõik töötabki. Täpselt nii, nagu lubatud. Sa oled õnnelik ja naeratad ükskõik millise burgeri või pitsa peale. Ükski ebaõnnestunud pesuvalgendaja, ka kõige valelikuma reklaamiga mitte, ei vii sind eales rivist välja. Lootusi pettev jogurt või margariin ei suuda kõigutada su igavest rahulolu. Sa istud, seljas parimad, määrdumatud riided, sulnid käed õndsalt süles, raugetes silmades budalik tühjus, sensatsiooniline juuksepahmak tuules lehvimas.

      Ainult et tuult ei ole.

      26. juuli

      Jalad ikka veel valutavad. Vaatasin Kimi haava. See paraneb hästi. Puhusin natuke juurde ja armatsesin temaga hästi õrnalt, kartes kogu aeg pauku, mis meie armastuse lõplikult lõhki võiks rebida. Kuid õnneks mingit pauku ei tulnud. Või no õigemini tuli ikka, kus siis muidu, aga ma ei mõtle hetkel seda, eksole.

      Läksin välja. Suvi võttis ennast järjest tõsisemalt. Ma ei mõista, kuidas see võimalik sai olla, kuid tuult lihtsalt ei olnud. Juba terve kuu, justkui oleks maakera pöörlemast lakanud. Kuigi ma pole kindel, et tuul just pöörlemisest sünnib.

      Istusin Subarusse ja käivitasin mootori. Paak hakkas tühjaks saama. Hell teema andis iga villiga mu kinniteibitud jalgadel tunda. Sõitsin parklast välja otse üle ristmiku Statoili. Aga kütuseid oli olemas rohkem, kui ma olin kunagi osanud ette kujutada: diisel ja kolm erinevat bensiini. Ma ei teadnud isegi seda, kas diisel või benss. Võttis kukalt kratsima. Keerasin paagilt korgi maha, langetasin näo lähemale ja hingasin ettevaatlikult sisse. Ossa poiss, polnud paha, polnud sugugi paha. Hingasin veel mõned korrad, aina sügavamalt, talletades oma vahemällu jõulise aroomi kõik peensused, nii täpselt kui vähegi suutsin. Silme ees lõi huvitavalt virvendama. СКАЧАТЬ