Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Pidage alati meeles, et nähtav pole juur; juured jäävad alati sügavale, alati peidetuks. Ärge kunagi võidelge nähtavaga; muidu võitlete varjudega. Te võite end raisata, ent ei saavuta elus mingit muutust, samad probleemid tärkavad ikka ja jälle. Vaadake oma elu ja te näete, mida ma silmas pean. Ma ei räägi mingist meelega seotud teooriast, vaid lihtsalt tõsiasjast. Tõsiasi on aga see, et meeleprobleem tuleb lahendada.

      Inimesed tulevad minu juurde ja küsivad, kuidas saavutada rahulikku meelt. Ma räägin neile: „Midagi sellist nagu rahulik meel pole olemas. Ma pole sellest kunagi midagi kuulnud.”

      Meel pole kunagi rahulik; mittemeel on rahulik. Meel ise ei saa kunagi olla rahulik, vaikne. Meele loomuses on olla pinges, segaduses. Meel ei saa kunagi olla selge, sellel ei saa selgust olla, sest meel on oma loomult segadus, pilvisus. Selgus on võimalik ilma meeleta, rahu on võimalik ilma meeleta; vaikus on võimalik ilma meeleta – niisiis, ärge kunagi püüdke saavutada vaikset meelt. Seda tehes liigute te algusest peale võimatuse suunas.

      Esimene asi on aru saada meele loomusest, sest ainult siis saab midagi ette võtta.

      Jälgides ei satu te kunagi sellise entiteedi peale nagu meel. See pole asi, vaid protsess; see pole asi, vaid nagu rahvahulk. Eraldi mõtted on olemas, aga need liiguvad nii kiiresti, et te ei näe nende vahel vahemikke. Intervalle pole näha, sest te pole nii teadlikud ja virged; teil on vaja sügavamat vaatlust. Kui te silmad suudavad sügavamale vaadata, siis näete äkki üht mõtet, teist mõtet, veel üht mõtet – aga mitte meelt.

      Kõik mõtted koos, miljonid mõtted, annavad teile illusiooni meele olemasolust. See on otsekui rahvahulk – miljonid inimesed rahvahulgas. Kas midagi sellist nagu rahvahulk on olemas? Kas te võite leida teistsuguse rahvahulga kui selle, mis koosneb üksikutest inimestest? Aga nad seisavad koos; nende koosolemine tekitab tunde, et on olemas midagi sellist nagu rahvahulk. Olemas on ainult üksikisikud.

      See on esimene meelevaatlus. Vaadelge, ja te leiate mõtteid; kunagi ei satu te meele peale. Kui sellest saab teie enda kogemus – mitte sellepärast, et mina nii ütlen, mitte sellepärast, et sellest laulab Tilopa, ei, sellest pole kasu – kui sellest saab teie kogemus, kui sellest saab teie teadmine, siis äkitselt hakkavad paljud asjad muutuma. Sest te olete meele kohta midagi suurt teada saanud, ning nüüd võib sellele paljugi järgneda.

      Jälgige meelt ja vaadake, kus see on ja mis see on. Te tunnete mõtteid mööduvat ja nende vahel on tühimikud. Ja kui te kaua jälgite, siis näete, et tühimikke on rohkem kui mõtteid, sest iga mõte peab olema eraldi teisest mõttest; tegelikult, iga sõna peab olema eraldi teisest sõnast. Mida sügavamale te lähete, seda rohkem tühimikke leiate – üha suuremaid tühimikke. Mõte hõljub, siis tuleb tühimik, kus mõtteid pole; selle järel tuleb järgmine mõte, järgmine tühimik.

      Kui te pole teadlikud, ei näe te vahemikke; te hüppate ühe mõtte juurest teise juurde, aga tühimikke ei näe kunagi. Kui saate teadlikuks, siis näete üha rohkem tühimikke. Kui saate täiesti teadlikuks, siis leiate kilomeetrite kaupa tühimikke. Ja neis tühimikes sünnib satori. Nendes tühimikes koputab teie uksele tõde. Nendes tühimikes tuleb külaline. Nendes tühimikes mõistetakse jumalikkust, või mis tahes moel teile meeldib seda väljendada. Kui teadlikkus on täiuslik, siis on olemas vaid eimiski tohutu tühimik.

      Just nagu pilved – need liiguvad. Need võivad olla nii tihedad, et te ei näe nende taga taevasina, taevasina on kadunud, olete pilvedest kaetud. Kui jälgite edasi, siis üks pilv liigub ja teine pole veel ilmunud … ja äkki kaovad nad taevasinasse.

      Seesama juhtub teie sees: te olete taevasina ja mõtted on nagu pilved, mis teie ümber hõljuvad ja teid täidavad. Aga tühimikud on olemas, taevas on olemas. Pilk sellesse taevasse on satori, ja selleks taevaks saamine on samadhi. Satori’st samadhi’ni kulgev protsess tähendab meele sügavuti vaatlemist, ei muud.

      Meelt kui entiteeti pole olemas – see on esimene asi. Ainult mõtted on olemas.

      Teine asi: mõtted on olemas teist sõltumatult, need pole teie loomus; need tulevad ja lähevad. Teie jääte, kestate. Te olete nagu taevas: see ei tule ega lähe kunagi, vaid on alati olemas. Pilved tulevad ja lähevad, need on hetkeline ilming; need pole igavesed. Isegi kui püüate mõtte külge klammerduda, ei saa te seda kaua teha; see peab minema, sel on oma sünd ja surm. Mõtted pole teie omad, need ei kuulu teile. Need tulevad nagu külalised, need pole peremehed.

      Vaadelge sügavuti, siis saate peremeheks ja mõtted on külalised. Külalistena on need kaunid, aga kui unustate täiesti, et olete peremees, siis saavad nemad peremeheks, siis olete suures segaduses. See ongi põrgu. Sina oled peremees, maja kuulub sulle, aga külalistest on saanud isandad. Võta nad vastu, hoolitse nende eest, aga ära end nendega samasta; muidu saavad nendest isandad.

      Meelest saab probleem, sest oled mõtted nii sügavale endasse võtnud, et täiesti unustasid distantsi, selle, et need on külalised, need tulevad ja lähevad. Pidage alati meeles seda, mis püsib: see on teie loomus, teie tao. Olge alati tähelepanelikud selle suhtes, mis kunagi ei tule ega lähe, otsekui taevas. Muutke olukorda, ärge keskenduge külalistele, juurduge kui peremehed; külalised tulevad ja lähevad.

      Muidugi, on olemas häid ja halbu külalisi, aga te ei pea nende pärast muretsema. Hea peremees kohtleb kõiki külalisi ühtmoodi, tegemata vahet. Hea peremees on lihtsalt hea peremees: halb mõte tuleb ja ta kohtleb seda samuti kui head mõtet. Pole tema asi, kas mõte on hea või halb, sest kui hakkate neid juba kord eristama, et see on hea ja see on paha mõte, siis mida te teete? Te toote hea mõtte endale lähemale ja lükkate halva mõtte kaugemale. Varem või hiljem samastute te hea mõttega; heast mõttest saab peremees. Ja iga mõte toob õnnetust, kui sellest saab peremees, sest see pole tõde. Mõte on teeskleja ja te samastate end sellega. Samastamine on haigus.

      Gurdžijev ütles, et on vaja ainult üht: et ei samastataks end sellega, mis tuleb ja läheb. Hommik tuleb, keskpäev tuleb, õhtu tuleb, ja need lähevad; öö tuleb, ja jälle hommik. Teie püsite: mitte endana, sest ka see on mõte – vaid puhta teadvusena; mitte oma nimena, sest see on mõte; mitte oma kujuna, sest ka see on mõte; mitte omas kehas, sest ühel päeval te saate aru, et ka see on mõte. Lihtsalt puhas teadvus, nimetu, vormitu, lihtsalt puhtus, nimetus, vormitus, lihtsalt teadlik olemine – ainult see püsib.

      Kui samastute, siis saab teist meel. Kui samastute, siis saab teist keha. Kui samastute, siis saab teist nimi ja vorm – hindud nimetavad seda nāmarūpa’ks, nimeks ja vormiks –, siis on peremees kadunud. Siis unustate igaviku ja tähtsaks saab hetk. Hetkeline on maailm; igavikuline on jumalik.

      Teiseks tuleb saavutada see, et olete peremehed ja mõtted on külalised.

      Kui jätkate jälgimist, saab varsti selgeks kolmas asi. Kolmas on see, et mõtted on võõrad, sissetungijad, kõrvalised. Ükski mõte ei kuulu teile.

      Nad tulevad alati väljastpoolt, teie olete vahepeatus. Lind lendab majja ühest uksest ja välja teisest uksest; samuti tulevad teisse mõtted ja lähevad teist välja.

      Te mõtlete pidevalt, et mõtted kuuluvad teile. Ja mitte ainult seda, te võitlete oma mõtete eest, ütlete: „See on minu mõte, see on õige.” Te arutlete, vaidlete; te peate selle üle debatte, püüate tõestada: „See on minu mõte.” Mitte ükski mõte pole teie oma, mitte ükski mõte pole originaalne – kõik mõtted on laenatud ja mitte isegi teistkordses kasutuses, sest miljonid inimesed enne teid on need mõtted omaks tunnistanud. Mõte on sama eraldiseisev kui mõni asi.

      Kuulus füüsik Eddington on kusagil öelnud, et mida sügavamalt teadus ainega tegeleb, seda rohkem saadakse aru, et asjad on mõtted. See võib nii olla. Mina pole füüsik, aga teisest küljest, ma tahaksin teile öelda, et Eddingtonil võib СКАЧАТЬ