Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Üks Gurdžijevi suuremaid õpilasi, P. D. Uspenski, nõudis oma õpilastelt üht kindlat asja, ja kõik olid selle vastu ning paljud isegi lahkusid selle nõudmise pärast. Kui keegi ütles: „Eile te rääkisite …”, siis ta kohe katkestas ja ütles: „Ärge niimoodi öelge. Öelge: „Ma sain aru, et eile ütlesite te …” Lisage „Ma sain aru …” Ärge öelge, mida mina ütlesin; te ei tea seda. Rääkige sellest, mida te kuulsite.” Ja ta nõudis seda nii väga, sest me oleme harjumuste kütkes.

      Te võisite öelda: „Piiblis on öeldud, et…” ja ta ütles: „Ärge nii öelge! Öelge lihtsalt, et te saate aru, et Piiblis on nii öeldud.” Iga lause puhul ta nõudis: „Pidage alati meeles, et see on teie arusaam.”

      Me unustame pidevalt. Ta õpilased unustasid seda pidevalt iga päev, aga tema oli selles suhtes kangekaelne. Ta ei lasknud sul edasi rääkida. Ta ütles: „Minge tagasi. Öelge enne: „Ma saan aru, et te ütlesite seda, see on minu arusaam” – sest te kuulete enda järgi, näete enda järgi, teil on kindlaksmääratud kuulmismudel ja nägemismudel.

      Sellest tuleb loobuda. Et tunda olemist, tuleb kõigist fikseeritud hoiakutest loobuda. Teie silmad peavad olema aknad, mitte projektorid. Teie kõrvad peavad olema uksed, mitte projektorid.

      Juhtus kord nii.

      Üks psühhoanalüütik, kes õppis koos Gurdžijeviga, püüdis teha katset. Pulmatseremoonial tegi ta lihtsa, ent kena eksperimendi. Ta seisis kõrval … inimesed möödusid temast, ta jälgis neid ja mõistis, et inimesed ei saanud aru, mida neile öeldi … nii palju rahvast oli sellel rikka mehe pulmatseremoonial. Psühhoanalüütik liitus nendega ja ütles väga vaikselt ühele inimesele: „Mu vanaema suri eile.” Mees vastas: „Nii tore, see on suurepärane.” Teisele ütles ta sedasama ja talle vastati: „Kui kena teist.” Ja peigmees vastas, kui talle seda öeldi: „Vanamees, ka sinul on aeg talle järgneda.”

      Keegi ei kuula kedagi. Te kuulete seda, mida soovite kuulda. Ootused on teie spetsifikatsioonid – need on prillid. Teie silmad peaksid olema aknad – selline on tehnika.

      Silmadest ei tohiks midagi välja minna, sest kui midagi läheb, siis tekib pilv. Siis näete asju, mida pole, hallutsinatsioone … laske silmadesse puhtus ja selgus, samuti kõrvadesse; kõik teie meeled peaksid olema selged; puhas vastuvõtt; ainult siis avaldub teile eksistents. Ja kui te eksistentsi tunnete, siis teate, et olete buda, jumal, sest eksistentsis on kõik jumalik.

      „Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi,

      kui keegi jälgib meelt meelega …”

      Kõigepealt vaadake taevasse; heitke pikali ja vaadake taevast. Tuleb püüda vaid üht: ärge vaadake midagi. Algul teil see kuidagi ei õnnestu, unustate pidevalt. Aga te ei suuda pidevalt meeles pidada. Ärge olge nördinud; see on loomulik, sest harjumus on kestnud pikka aega. Nagu teil meelde tuleb, loobuge keskendumisest; lihtsalt vaadake taevast: ärge tehke midagi, ainult vaadake. Varsti tuleb aeg, kui võite taevasse vaadata, püüdmata seal midagi näha.

      Seejärel püüdke teha sedasama oma sisemise taevaga:

      „kui keegi jälgib meelt meelega …”

      Seejärel sulgege silmad ja vaadake enda sisse, midagi otsimata, sellesama puuduva pilguga. Mõtted hõljuvad, aga te ei otsi ega vaata neid, te lihtsalt vaatlete. Kui need tulevad, siis on hea, kui ei tule, on samuti hea. Siis olete võimelised tühimikke nägema: üks mõte läheb ja teine tuleb – ja tühimik. Seejärel hakkate vähehaaval nägema, et mõte muutub läbipaistvaks, isegi kui mõte teist möödub, näete ikka tühimikku, näete seda pidevalt taevas, mis on peidus pilvede taga.

      Mida rohkem te end sellele visioonile häälestate, seda vähem on mõtteid, neid tuleb üha vähem ja vähem. Tühimikud muutuvad suuremaks. Minutite jooksul ei tule ühtki mõtet, kõik on sees nii vaikne ja rahulik – te olete esimest korda koos. Kõik tundub täielik õndsus, miski ei sega. Ja kui see vaade saab teile omaseks, siis see muutub … See on üks loomulikumaid asju, tuleb lihtsalt mitte-keskenduda, mitte-mõjutuda. Erinevused kaotatakse … Siis pole enam head, halba, inetut ega ilusat … ja jõutakse budasusesse.

      Budasus tähendab kõrgeimat virgumist. Kui pole erisusi, on kõik jaotused kadunud; saavutatud on ühtsus ja jääb ainult üks. Te ei saa seda isegi üheks nimetada, sest ka see on osa kahesusest. Üks jääb alles, ent seda ei saa üheks nimetada, sest kuidas seda teha, ilma et te sisimas ütleksite kaks. Ei, te ei ütle, et üks jääb alles, vaid et kaks on kadunud; palju on kadunud. Nüüd on tohutu ühesus ja millelgi pole piire.

      Üks puu sulandub teisesse, maa sulandub puudesse, puud sulanduvad taevasse, taevas sulandub tausta; sina sulandud minusse, mina sulandun sinusse, kõik sulandub, erisused kaovad, sulades ja sulandudes üksteisesse nagu lained teistesse lainetesse. Tohutu ühesus vibreerib, elav, piirideta, määratlusteta, erisusteta – tark sulandub patusesse, patune sulandub tarka, hea saab halvaks, halb saab heaks, öö muutub päevaks, päev ööks, elu sulandub surmaks, surm muutub taas eluks – nii on kõik saanud üheks.

      Vaid siis saabub budasus, siis, kui pole mitte midagi head, pole halba, pole pattu, pole voorust, pole pimedust, pole ööd – mitte midagi, pole erisusi. Erisused on olemas teie treenitud silmade tõttu. Eristamine on õpitud asi. Olemises eristamine puudub; eristamist projitseerite teie. Maailm annab teile eristamise, seda pole olemas. See on teie silmamoondustrikk; teie silmad mängivad teile vingerpussi.

      „Pilvedel, mis rändavad taevas,

      pole juuri, pole kodu; ega ka mitte eristavatel mõtetel,

      mis hõljuvad läbi meele.

      Kui ilmub eneseteadlik meel,

      siis eristamine lõpeb.”

      Pilvedel, mis rändavad taevas, pole juuri ja pole kodu … Sama käib ka teie mõtete ning teie sisetaeva kohta. Teie mõtetel pole juuri; neil pole kodu – need rändavad nagu pilved. Seepärast pole teil tarvis nende vastu võidelda, nende vastu olla, teil pole tarvis neid isegi peatada.

      Sellest peab saama teie sügav arusaam, sest kui keegi hakkab huvituma meditatsioonist, püüab ta mõtlemise peatada. Ja kui püüate mõtteid peatada, siis need ei peatu, sest seesama pingutus mõtteid peatada, pingutus mediteerida on ise mõte, pingutus saavutada budasust on mõte. Ja kuidas on võimalik peatada mõtet teise mõttega? Kuidas peatada meelt, luues uue meele? Siis hakkate teise külge klammerduma. Ja see läheb muudkui edasi ja edasi, tüütuseni; sellele ei tulegi lõppu.

      Ära võitle – sest kes võitleb? Kes sa oled? Lihtsalt mõte, niisiis ära loo lahinguvälja, kus üks mõte võitleb teisega. Pigem ole vaatleja, vaata, kuidas mõtted hõljuvad. Need peatuvad, aga mitte peatamise tõttu. Need peatuvad seetõttu, et saad teadlikumaks, mitte su pingutuse tõttu neid peatada. Ei, need ei peatu kunagi, vaid panevad vastu. Püüa ainult, ja sa näed ise; püüa mõtet peatada, ja see püsib. Mõtted on väga kangekaelsed, järeleandmatud; need on hatha-joogid, püsivad. Sa viskad need välja ja need tulevad tuhat korda tagasi. Sa väsid ära, aga nemad mitte.

      Juhtus kord nii, et Tilopa juurde tuli üks mees. Ta tahtis saavutada budasust ja oli kuulnud, et Tilopa oli selle saavutanud. Ja Tilopa peatus kusagil Tiibeti kloostris. See mees tuli, Tilopa istus, ja mees ütles: „Ma tahaksin oma mõtteid peatada.”

      Tilopa ütles: „See on väga lihtne. Ma annan sulle selleks vahendi, tehnika. Järgi seda: lihtsalt istu ja ära mõtle ahvidest. See aitab.”

      Mees ütles: „Nii lihtne? Et lihtsalt ei mõtle ahvide peale? Kuid ma pole kunagi nende peale mõelnud.”

      Tilopa СКАЧАТЬ