Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhtuda vaid hetkeks. Jälle muutuvad nad endiseks, jälle hakkavad klammerduma. Sellepärast hakataksegi armastades kartma.

      Sügavalt armastades kardetakse hulluks minna, surra, kardetakse, mis võib juhtuda. Kuristik avab suu, kogu eksistents haigutab ning järsku oled sa seal ja võid kuristikku kukkuda. Inimene hakkab armastust kartma ning rahuldutakse seksiga ja nimetatakse seda armastuseks.

      Armastus pole seks. Seks võib armastusega kaasneda, olla osa sellest, oluline osa, ent seks ise pole armastus, vaid selle aseaine. Te püüate armastust seksi läbi vältida. Te tunnete, et olete armunud, aga ei liigu armastusse. Seks on nagu laenatud teadmine: tunne, et teate, ehkki ei tea; tunne, et armastate, ehkki ei armasta.

      Armastades teid pole, ega ka mitte teist. Ainult siis kaovad äkki need kaks. Sama juhtub mahāmudrā‘s. Mahāmudrā on totaalne orgasm kogu eksistentsiga.

      Sellepärast nimetataksegi tantras – ja Tilopa on tantraõpetaja – armastajate sügavat orgasmilist vahekorda samuti mahāmudrā‘ks, ja tantristlikes templites ja raamatutes kujutatakse kaht sügavas orgastilises seisundis armastajat. Sellest on saanud lõpliku orgasmi sümbol.

      „… Mahāmudrā puhkab eimiskil.

      Ilma pingutuseta,

      Jäädes vabaks ja loomulikuks …”

      See on Tilopa meetod, tantristlik meetod; ilma pingutuseta – sest kui pingutada, tugevdatakse ego. Kui pingutad, on tegemist sinuga.

      Niisiis, armastus pole pingutus, sa ei saa pingutada, et armastada. Kui seda teed, siis pole armastust. Sa otsekui voolad sellese, sa ei pea pingutama, sa lihtsalt lased sellel juhtuda; sa ei pinguta. See pole tegemine, see on juhtumine, ilma pingutuseta. Sama lugu on ka tervikuga, lõplikuga; sa ei tee pingutusi, vaid lihtsalt voolad sellesse; ent jäädes vabaks ja loomulikuks. See on õige viis, see on tantra olemus.

      Jooga puhul öeldakse, et tuleb pingutada, ja tantra puhul ei tule. Jooga on suunatud egole, lõpuks teeb see hüppe, ent tantra pole algusest peale egole suunatud. Joogas saavutatakse alles lõpus niisugune tähendus ja sügavus, et öeldakse otsijale: „Nüüd loobu egost.” Tantras aga päris algusest, esimesest sammust peale …

      Ma tahaksin öelda seda nii: seal, kus jooga lõpeb, algab tantra. Jooga kõige kõrgem tipp on tantra algus – ja tantra juhatab teid ülima eesmärgi juurde. Jooga võib teid tantraks ette valmistada, see on kõik, sest lõpuks tuleb olla pingutuseta, vaba ja loomulik.

      Mida Tilopa mõtleb selle vaba ja loomulikuga? Ära võitle endaga, ole pingevaba. Ära püüa luua enda loomuse, moraali ümber kaitsekihti. Ära end liiga palju distsiplineeri; muidu saab distsipliinist takistus. Ära pane end vangi. Jää vabaks, voolavaks, mine olukorraga kaasa; käitu vastavalt olukorrale. Ära kasuta oma loomust kui kaitsekihti, ära kasuta kindlaid hoiakuid. Jää voolavaks nagu vesi, mitte kõvaks nagu jää. Ole liikuv ja voolav; mine sinna, kuhu su loomus sind juhatab. Ära võitle sellega, ära püüa endale midagi peale sundida.

      Ent kogu ühiskond õpetab sulle pealesurumist: ole hea, ole moraalne, ole see ja teine. Tantra on täiesti väljaspool ühiskonda, kultuuri ja tsivilisatsiooni. See ütleb, et kui oled liiga kultuurne, siis kaotad kõik loomuliku ja siis saab sinust mehaaniline asi, mis ei hõlju ega voola. Sellepärast ära raja enda ümber kaitsekihti, ela hetkes, ela virgelt. Seda tuleb sügavuti mõista.

      Miks inimesed püüavad rajada enda ümber kaitsekihti? Nad ei vaja virget olekut, sest kui sul pole kaitseks iseloomu, siis pead olema väga teadlik, sest iga hetk on vaja teha otsuseid. Sul pole valmis otsuseid; sul pole hoiakuid. Sa pead vastama olukorrale. Sa oled selleks täiesti ette valmistamata – sa pead olema väga teadlik.

      Teadlikkuse vältimiseks on leiutatud trikk, ja see on iseloom. Sunni endale peale teatud distsipliin, ja oled sa teadlik või mitte, distsipliin hakkab sinu eest hoolitsema. Kujunda endas harjumus alati tõtt rääkida; kujunda sellest harjumus, siis pole sul vaja selle üle muret tunda. Keegi küsib midagi, ja harjumusest räägid sa tõtt – aga väljaspool harjumust on tõde surnud.

      Elu pole nii lihtne. Elu on väga keeruline nähtus. Vahel on vaja valet ja vahel võib tõde olla ohtlik – ja sa pead olema teadlik. Näiteks, kui sinu vale abil päästetakse kellegi elu ja vale läbi ei saa keegi kannatada ja tema elu on päästetud, mis sa siis teed? Kui oled takerdunud mõttesse, et pead tõtt rääkima, siis võid kellegi tappa.

      Miski pole väärtuslikum kui elu; mitte miski, ka mitte tõde pole elust väärtuslikum. Ja mõnikord võib su tõde kellegi elu tappa. Mis sa siis teed? Lihtsalt päästes oma vana mudelit ja harjumust, oma ego – „olen tõerääkija inimene” –, ohverdad sa kellegi elu. Oled tõearmastaja inimene, ja see on kõik? Seda on liiga palju, sa oled täiesti hull! Kui saab kellegi elu päästa, isegi kui inimesed arvavad, et oled valetaja, mis sellest siis on? Milleks muretseda nii palju selle üle, mida inimesed sinust räägivad?

      See on keeruline! Pole eriti lihtne teatud mudelit luua, sest elu läheb edasi ja muutub pidevalt, ning iga hetk on uus olukord ja sellele tuleb vastata. Vastata täie teadlikkusega, see on kõik. Las otsus kasvab välja olukorrast endast, mitte et see on ette valmis mõeldud, peale sunnitud. Ärge kandke endas sisseehitatud meelt; jääge lihtsalt vabaks, teadlikuks ja loomulikuks.

      Niisugune on tõeline religioosne inimene; nii-öelda religioossed inimesed on lihtsalt surnud. Nad käituvad vastavalt oma harjumustele, nad teevad seda kestvalt – see on sõltumine, mitte vabadus. Teadvustamine vajab vabadust.

      Olge vabad; pidage seda sõna meeles. Las see läbistab teid. Olge vabad – nii võite igas olukorras voolata vabalt nagu vesi, nagu klaasi valatud vesi võtab klaasi kuju. Vesi ei osuta vastupanu, ei ütle: „See pole minu kuju.” Kui vesi kannu valatakse, siis võtab see kannu kuju. See ei osuta vastupanu; on vaba. Jääge vabaks nagu vesi.

      Mõnikord on teil vaja minna lõunasse ja mõnikord põhja, teil tuleb muuta suunda vastavalt olukorrale, te peate voolama. Ent kui te teate, kuidas voolata, siis sellest piisab. Ookean pole väga kaugel, kui teate, kuidas voolata.

      Niisiis, ärge looge mudelit – kogu ühiskond püüab mudelit luua, kõik religioonid püüavad mudelit luua. Vaid väga vähestel valgustunud inimestel on olnud piisavalt vaprust tõde välja öelda: olge vabad ja loomulikud! Muidugi, vabad olles oletegi loomulikud.

      Tilopa ei ütle: „Olge moraalsed”, ta ütleb: „Olge loomulikud.” Need on täiesti, diametraalselt vastandlikud dimensioonid. Moraalne inimene pole kunagi loomulik, ei saagi olla. Kui ta on vihane, siis ei tohi ta vihane olla, sest tema moraal ei luba seda. Kui ta armastab, ei tohi ta armastada. Sest on olemas moraal. Alati käitub ta vastavalt moraalile, mitte kunagi vastavalt oma loomusele.

      Ma ütlen teile, et kui hakkate käituma vastavalt moraalinõuetele ja mitte oma loomusele, siis ei jõua te kunagi mahāmudrā-seisundisse, sest see on loomulik seisund, loomuliku oleku haripunkt. Ma ütlen teile, et kui olete vihased, siis olge – ent tuleb olla täielikult teadlik. Viha ei tohi teie teadvust varjutada, ja ongi kõik.

      Las viha olla, las see valdab teid, aga olge täiesti teadlikud sellest, mis toimub. Jääge vabaks, loomulikuks, teadlikuks, jälgige, mis juhtub. Varsti näete, et palju asju on lihtsalt kadunud; neid ei juhtu enam, ilma et teeksite nende ärahoidmiseks jõupingutusi. Te pole neid kunagi tappa püüdnud, vaid need on lihtsalt kadunud.

      Kui inimene on teadlik, siis viha peagi kaob. See muutub lihtsalt tobedaks – mitte halvaks, pidage meeles, sest halb on laetud väärtus. Viha muutub lihtsalt tobedaks! Te jätate selle omaks võmata mitte sellepärast, et see oleks halb, vaid et see on lihtsalt tobe; see pole patt, vaid rumalus. Ahnus kaob; see on rumal. Armukadedus kaob; see on rumal.

СКАЧАТЬ