Tantra. Ülim mõistmine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siis ei kogu te midagi; siis pole te vastutavad millegi eest, mis teie ümber toimub, siis te ületate.

      Iga üksik mõte loob midagi teile ja teistele. Olge virged!

      Aga kui ma ütlen „virge”, ei tähenda see häid mõtteid, ei, sest kui mõtlete häid mõtteid, siis nende kõrval on ka halvad mõtted. Kuidas saab hea olemas olla ilma halvata? Kui mõtlete armastusest, siis selle kõrval, selle taga on peidetud vihkamine. Kuidas te saaksite mõelda armastusest ilma vihkamisest mõtlemata? Te ei pruugi mõelda teadlikult, armastus võib olla meele teadlikus kihis, aga ebateadlikus on peidus vihkamine – need liiguvad koos.

      Kui mõtlete kaastundest, siis mõtlete julmusest. Kas te suudate mõelda kaastundest, ilma et mõtleksite julmusest? Kas te suudate mõelda vägivallatusest, ilma et mõtleksite vägivallast? Juba sõnaga vägivallatus on vägivald kaasas; see on selle kontseptsioonis. Kas suudate mõelda brahmacharya’st, tsölibaadist, ilma et mõtleksite seksist? See on võimatu, sest mida tähendab tsölibaat, kui seksist ei mõelda? Ja kui brahmacharya põhineb mõttel seksist, mis liiki brahmacharya see siis on?

      Ei, mittemõtlemisega kaasneb hoopis teistsugune olemisviis: pole head, pole halba, lihtsalt mittemõtlemisseisund. Sa lihtsalt vaatled, lihtsalt oled teadlik, aga ei mõtle. Ja kui tuleb mõni mõte … see tuleb, sest mõtted pole sinu omad; need vaid hõljuvad õhus. Nende ümber on „mõttesfäär” – just nagu õhk on su ümber, nii on su ümber ka mõtted, ja need tulevad iseenesest. Need peatuvad vaid siis, kui muutud teadlikumaks. Selles on midagi: kui muutud teadlikumaks, siis mõte lihtsalt kaob, sulab, sest teadlikkusel on suurem energia kui mõttel.

      Teadlikkus on mõtetele nagu valgus. Otsekui süütaksid toas lambi ja pimedus ei saa siseneda. Nüüd kustuta lamp, ning igalt poolt tuleb pimedus; ei lähe minutitki, ei lähe hetkegi, ja pimedus on kohal. Kui tuli majas põleb, siis ei saa pimedus siseneda. Mõtted on nagu pimedus: need tulevad ainult siis, kui pole valgust. Teadlikkus on tuli; sa muutud teadlikumas, ja tuleb vähem mõtteid.

      Kui oled oma teadlikkusega päriselt üks tervik, siis ei sisene sinusse mõtted; sinust on saanud läbitungimatu kindlus, miski ei suuda sinust läbi tungida. Mitte et oleksid suletud, pidage meeles; sa oled täiesti avatud, aga lihtsalt teadlikkuse energiast saab sinu kindlus. Ja kui mõtted võivad sinusse siseneda, siis need tulevad ja lähevad. Sa näed, kuidas need tulevad, ja selleks ajaks, kui need sinu juurde jõuavad, need pöörduvad. Siis võid igal pool liikuda, isegi põrgus, aga miski ei saa sind mõjutada. Seda me nimetamegi virgumiseks.

      Nüüd püüdke aru saada Tilopa suutrast:

      „Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi,

      kui keegi jälgib meelt meelega,

      purustab ta erisused ja jõuab budasusse.”

      Kui keegi näeb eimiskit, vaadeldes maailmaruumi ... See on tantristlik meetod; vaadata maailmaruumi, taevasse, otsimata, vaadata tühja pilguga. Vaadata, ent mitte midagi otsida: lihtsalt tühja pilguga.

      Vahel näete te hullumeelse silmis seda tühja pilku – ja teatud mõttes on hullud ja teadjad sarnased. Hull vaatab sulle otsa, aga näha on, et ta ei vaata sind. Ta lihtsalt vaatab läbi sinu nagu oleksid klaasist, läbipaistev; sa oled tal lihtsalt tee peal ees, sind ta ei vaata. Ja sa oled tema jaoks läbipaistev: ta vaatab sinu taha, sinust läbi. Ta vaatab, ilma et sind vaataks; ilma et ta midagi vaataks; ta lihtsalt vaatab.

      Vaadake taevasse midagi otsimata, sest kui otsite midagi, siis peab tulema pilv. „Midagi” tähendab pilve; „mitte midagi” tähendab taevasina. Ärge otsige mingit objekti. Kui otsite objekti, siis juba teie vaade loob selle: tuleb pilv, ja siis vaatate pilve. Ärge vaadake pilvi. Isegi kui pilved on olemas, ärge vaadake neid – lihtsalt vaadake; laske neil hõljuda, need on olemas. Äkitselt saabub hetk, mil olete „mittevaatamisele” häälestunud – pilved teie jaoks kaovad, jääb ainult taeva avarus. See on raske, sest silmad keskenduvad millelegi ja teie silmad on häälestunud millegi vaatamisele.

      Vaadake vastsündinut. Tal on samasugused silmad nagu targal või hullumeelsel – ta silmad on lõdvad ja hõljuvad. Ta võib silmad keskele kokku tuua; ta võib lubada iiristel silmanurgas hõljuda, silmad pole veel fikseeritud. Tema organism on vedel, ta närvisüsteemil pole veel struktuuri, kõik hajub. Laps vaatab, ilma et ta midagi vaataks – see on hullumeelse pilk. Vaadelge last; teil on vaja sedasama pilku, sest te peate jõudma oma teise lapsepõlve.

      Jälgige hullumeelset, sest ta on ühiskonnast välja langenud. Ühiskond tähendab kindlaksmääratud rollide ja mängude maailma. Hullumeelne on hull sellepärast, et tal pole kindlaksmääratud rolli, ta on välja langenud: ta on täiuslik väljalangeja. Tark on samuti täiuslik väljalangeja teistsuguses dimensioonis. Ta pole hull; tegelikult on ta ainuke mõistusepärane võimalus. Aga kogu maailm on hull ja püsib sellisena – sellepärast näibki tark samuti hulluna. Vaadake hullu – see on pilk, mida teil vaja läheb.

      Tiibeti vanades koolides oli alati keegi hullumeelne, et otsijad saaksid ta silmi vaadata. Hullu hinnati väga. Ta oli otsitud, sest klooster ei saanud ilma hulluta olemas olla. Temast sai jälgimise objekt. Otsijad jälgisid hullu, tema silmi, ja püüdsid seejärel vaadata maailma nagu hullumeelne vaatas. Need olid ilusad ajad.

      Idas pole hullumeelsed kunagi kannatanud, nagu nad Läänes on kannatanud. Idas olid nad hinnatud: hull oli midagi erilist. Ühiskond hoolitses tema eest; teda austati, sest tal olid targa elemendid, lapse elemendid. Ta on erinev niinimetatud ühiskonnast, kultuurist, tsivilisatsioonist; ta on sellest välja langenud. Muidugi, ta on allapoole langenud; tark tõuseb ülespoole, hull langeb allapoole – see on vahe –, aga mõlemad on välja langenud. Ja neil on teatud sarnasus. Vaadelge hullu ja seejärel püüdke oma silmi mitte keskendada.

      Mõne kuu eest tehti Harvardis katse ja see oli suur üllatus, uskumatu. Püüti leida, kas maailm, nagu meie seda tunneme, on selline või mitte, sest viimastel aastatel on nii mõndagi avastatud.

      Me näeme maailma mitte nagu see on, vaid sellisena, nagu me temalt ootame; me projitseerime.

      Juhtus, et suur laev lähenes esimest korda ühele Vaikse ookeani saarele. Saarerahvas ei näinud seda – mitte ükski ei näinud! Laev oli tohutu, ent inimesed, nende silmad olid häälestunud nii, et nägid vaid väikseid paate. Nad polnud kunagi nii suurt laeva näinud; nad polnud kunagi midagi sellist näinud. Nende silmad lihtsalt ei näinud laeva, silmad lihtsalt keeldusid seda nägemast.

      Harvardis katsetati seda ühe noormehega: talle anti moonutavate klaasidega prillid ja ta pidi neid nädal aega kandma. Esimesel kolmel päeval oli ta õnnetu, sest kõik oli moondunud, kogu maailm! See pani tal pea kohutavalt valutama, nii et ta ei saanud magada. Isegi kinnisilmi nägi ta neid moondunud kujusid, nägusid, puid, teid. Ta ei suutnud isegi kõndida, sest ei teadnud, mis oli tõsi ja mille oli tekitanud moonutatud klaaside projektsioon.

      Ent juhtus ime! Pärast kolmandat päeva oli ta sellega harjunud, moonutused kadusid. Prillid olid samad, moonutavad, aga ta hakkas maailma nägema samal vanal viisil. Nädalaga oli kõik korras: polnud peavalu ja teadlased olid üllatunud – nad ei suutnud juhtunut uskuda. Noormehe silmad olid prillid täielikult hüljanud, nagu need polekski ees. Prillid olid ees ja moonutasid maailma, aga silmad olid hakanud nägema maailma nii, nagu neid oli õpetatud.

      Keegi ei tea, kas see, mida te näete, on olemas või mitte. See võib olla selline, aga võib olla ka hoopis teistsugune. Värvid ja vormid, mida te näete – kõike projitseerivad silmad. Ja kui vaatate fikseeritult, keskendunult oma vanade mallide järgi, siis näete asju vastavalt oma harjumusele. Sellepärast ongi hullumeelsel vedel pilk, pilk puudub; vaatamine ja mittevaatamine üheskoos.

      See pilk on kaunis. See on üks tähtsamatest tantra tehnikatest.

      „Kui СКАЧАТЬ